Peeter Espak: kliimapopulism ja Eesti võimalus

Kliimaaktivistide ellusuhtumise vaatlemisel tulevad ilma kahtlusteta kasuks varasemad kogemused erinevate usundite ja mütoloogiasüsteemide uurimisel, kirjutab Peeter Espak.
Pole vist kaasaja maailmas ühtegi teemat, mis kütaks teatavas osas kaasinimestes suuremaid tundeid, kirgi ja solvumisi, kui on see kliimausku inimesele kasvõi väikese vihjena mõista anda või selgitada, et tema usu kõik dogmad ei pruugigi olla ülimad tõed, mida peab kahtlusevarjundita kummardama.
Kahelda ei tohi ei Armageddonis, mis kohe olevat saabumas, ega ka esitada küsimusi, mis siis tegelikult juhtuma hakkaks, kui kliima paar kraadi järgneva sajandi jooksul soojeneb.
Sealjuures pole suuremat vahet, kas kliimauskuja on vastavate eelteadmisteta tavainimene, kultuuritegelane või hoopis doktorikraadiga loodusteadlane.
Panna kahtluse alla Emakese Maa vaimolendi staatus või mõjuda sellele naissoost jumalannale, kelle Pühaks Vaimuks on Kliima kuidagi ohtu kujutavana vallandab tihti samasuguse pahameele, nagu keskmisele Facebooki-grupi "Virginia Woolf Sind Ei Karda" kommentaatorile öelda "linnupoeg" sooliselt neutraalse sõna "linnulaps" asemel. Ütlejale või kahtlejale lennatakse peale nagu vihasest herilasepesast, mida on kaikaga ärritatud.
Emakest Maad kummardades
Eestis on viimasel ajal antud teemal ilmunud mitmeid arvamusi, mis tekitatud hüsteeriale ka vastanduvad. Kasvõi Mikk Salu "Tulge mõistusele: katastroofi ei saabu ja inimkond ei upu" ning Priit Hõbemägi "Kliimaskeptiku märkmeid kliimahüsteeria ajal".
Tarmo Soomere aga selgitabki Õhtulehele antud intervjuus pealkirjaga "Maailmalõpuhirm on kinni meie peades" aga ratsionaalselt just "hüsteeriat" ja "omavahelist tülliminekut" ohuna esitledes, et tõenäoliselt inimkonna ega ka maailma lõppu ei olegi saabumas ning tekkinud probleemidest saamegi üle esmalt ühiselt tegutsedes, kuid samal ajal ka ise vastutust võttes.
Igal inimesel ongi ju reaalne võimalus vähem raisata ja vähem kulutada. Kasvõi lihtsalt toitu mitte ära visates ning ka suitsukoni mitte maha visates. Soomere arutelud on tähelepanuväärsed alati just selle tõttu, et ta ei käsi, keela ega ähvarda, vaid arutleb ja soovitab oma eriala ja elunägemuse perspektiivist, sealjuures mitte kedagi solvates või madaldades.
Olen varasemalt proovinud väita (kordagi kliimasoojenemise inimtekkelisust kahtluse alla seadmata), et Emakese Maa religioon – planeeti ja keskkonda või "kliimat" oma usuliste tunnete keskmeks seadev elunägemus on väga tugevalt seotud ka ultravasakpoolsete ja marksistlike elutunnetustega.
Varasemalt ateistlikud ja ühiskonna majanduslikele sidemetele ja mehhanismidele keskendunud poliitilised liikumised on aja jooksul muutunud pigem spiritualistlikeks ning inimese paratamatu tung jumala või millegi kõrgema järele on ka neile andnud oma religioosse kultusobjekti.
Selleks on elusorganismina tunnetatav ja pidevalt kurja kapitalisti (üldiselt valge mees) ehk Saatana poolt tagakiusatav ja ahistatav Emake Maa. Selle ühelt poolt hädise ja pideva ahistamise all kannatava, kuid samas jällegi kogu planeeti hõlmava vaimolendi kummardamine ja kaitsmine on kujunenud omamoodi uususundiks ning väljunud viimasel ajal ka otseselt marksistlike või vasakpoolsete liikumiste ainudomineerimise alt.
Emakest Maad võib kummardada nii edukas ettevõtja, ülikooliteadlane kui ka niisama kodus logelev mittemidagitegija kanepit suitsetades.
Suur avalik arutelu kliima teemal ei ole enam tõlgendatav kui ratsionaalne või teaduslik diskussioon selle üle, mis on tegelikult juhtumas, kuidas inimkond peaks käituma kahjude minimeerimiseks ja puhtama keskkonna tekitamiseks, vaid see toimub usulisel pinnal.
Rääkides Kliimast või Planeedist räägime paljude inimeste tõlgenduses Jumalast või kõrgemast vaimolendist, kelle riivamist või kelles kahtlemist peetakse pühaduseteotuseks, blasfeemiaks, ketserluseks.
Kuivõrd see erineb kunagisest kirikust, mis kahtlejatesse või teistsuguste arvamuste esitajatesse samamoodi suhtus ja neid vahel ka põletada tavatses, võiks olla samuti arutelu all. Sest tihtipeale ei keskendu arutelu sellele, mis "päriselt on" ja "mida saaks päriselt teha", vaid eelkõige nõudele ja käsule "uskuda" ja "teha" seda, mida väidetav konsensus on otsustanud.
Kliimaaktiivitas käitub nagu keskaegne kiriklik inkvisitsioon, mis küll samuti teades, et neil ei pruugi kõiges sugugi õigus olla, elimineeris vastaseid eelkõige kartuses kaotada oma ainuõigus tõe kuulutamisele ja muidugi vastava suunitlusega finantsvahenditele.
Kliimapopulism ja kliimafanatism on aga jõudnud nüüdseks ka mitmete riikide ja eriti Euroopa Liidu juhtorganitesse. See toob tulevikus tõenäoliselt kaasa mitmeid ebaratsionaalseid regulatsioone ja nõudmisi, mida oleme sunnitud täitma ka meie.
Eestil riigina tõenäoliselt pole võimalust saabuvast ebaratsionaalsusest kõrvale jääda ning seega peame paratamatult kaasa mängima. Kuid kas me mitte ei peakski kaasa mängima, nõutades selle eest võimalikku suuremat kasu?
Maksimaalne kasu
Näiteid selle kohta, kuidas Eesti on maha maganud oma võimaluse saada maailmas ja Euroopas ebaratsionaalselt tehtud otsuste pealt reaalset kasu, on juba mitmeid.
Kasvõi Rail Balticu näide. Oleksime saanud omale väljast tuleva raha eest riigile üliolulise kiirühenduse Lõuna-Eestiga, arendada riigi seisukohast olulist taristut. Saame aga raudtee, mis sõidab ebavajalikku trajektoori pidi ning mille ülalpidamiskulud tõenäoliselt ei hakka õigustama varem saadud "tasuta" raha, rääkimata loomulikult ka päriselt tehtavast kahjust loodusele.
Oleksimegi võinud teadlikult teha "rehepappi", ehitada süllekukkunud raha eest midagi, mida meil endal ka päriselt tarvis on; ühtlasi selle kaudu loodust võimalikult vähe kahjustades või isegi säästes.
Eks samamoodi ole juba maha magatud võimalus riigil võtta odavat laenu endale ülioluliste objektide või valdkondade (kasvõi teadus) arendamiseks. Sealjuures teades, et rahatrükk jätkub massiliselt veel väga pikka aega ning kõik, mida hetkel laename, on tagasi makstes suuresti odavam, kui see, mida selle eest saaksime.
Loogika on selles osas sarnane ju Ponzi skeemiga – nii algse Charles Ponzi enda poolt loodu kui ka hilisematega. Nimelt enne ebaloogilise süsteemi kokkukukkumist ja veel illusiooni püsimise ajal süsteemi ära kasutanud asjaosalised saavadki investeeritu mitmekordselt tagasi.
Samasuguseid võimalusi kerkib Eestile tõenäoliselt esile ka ebaratsionaalsete kliimaskeemide puhul. Kui loobume oma senisest põlevkivienergiast, siis ehk õnnestuks musterriiki kehastades saada näiteks Euroopast piisav rahastus meile mõistliku tuumaenergia ülesehitamiseks.
Iga kliima nimel tehtud pingutuse eest peaks proovima saada maksimaalset kasu, selle asemel, et riigi arengu hinnaga oma eeliseid ära kinkida ja seda maailmas, kus kehtestatud reeglitele allub ainult kaduvväike osa ühiskondi.
Naljaga pooleks, meie insenerid võiksid tegelikult asuda maailmaturule tootma kasvõi personaalseid futuristlikke vilkuvate tuledega aparaate, mis piiksuvad ja mürisevad; korjavad natuke kokku süsinikku ning loovad kasutajale rahulolutunde. Neist aparaatidest oleks kindlasti vähemalt kasu inimeste enesetunde parandamisel platseeboefekti loomise kaudu, erinevalt ebaratsionaalsetest sammudest, mis ei hakka mitte kunagi tulemust andma.
IT-ettevõtted aga võiksid juba välja töötada mobiiliäppe, mis mõõdavad iga inimese personaalset CO2-jälge iga tema päevast tegevust arvestades ning pakuvad välja plaane, kuidas süsinikujälge vähendada.
Tõenäoliselt on kasusaamisvõimalusi tekkinud rohkelt ja loodetavasti oskavad ka meie ettevõtjad neid ära kasutada. Päriselt efektiivsed tehnoloogiad saavad aga tekkida ainult juhul, kui need on vabas konkurentsis saastavamate alternatiividega ühtlasi ka odavamad.
Nagu vastas Jordan Peterson mureliku tudengi küsimusele Cambridge'is – kas tekkinud kliimakriis võiks tulevikus inimkonda ühendada, nii parem- kui ka vasakpoolseid panna koos ühise eesmärgi nimel tegutsema: "Ei!" Seda ei juhtu kunagi.
Peterson tunnistab, et tekkinud olukord on loomulikult painajalik ja ka ohtlik, kuid mitte mingit ühtset lahendust kliimaprobleemidele ei saa tulla.
Esmalt seetõttu, et väga raske on eristada teadust sellest, mis on poliitika. Ning ühtlasi – kui ka kõige radikaalsemad katstroofistsenaariumid peaksid tõele vastama või täide minema – pole mitte kellelgi siiani kõige vähematki ettekujutust, mida päriselt ette võtta.
Probleemiks on seegi, et erinevad prognoosid tuleviku osas on niivõrd lahknevad ning meil puudub sellele lisaks igasugune võimalus reaalselt mõõta ettevõetud sammude päris mõju kliimale.
Tegutsetakse huupi võimaluseta mõjusid realistlikult mõõta ning ühtlasi ka prognoosida. Ka ÜRO poolt esitatud kliimaeesmärke on mitusada, kuid olulisemate prioritiseerimisteta ei ole nende täitmine lihtsalt realistlik.
Paarsada eesmärki ei ole mitte plaan, vaid soovinimekiri. Unistustel, soovidel ja lootusel, et inimliik muudab oma loomulikke majandus- ja elamismudeleid, ei ole isegi kõige väiksemat reaalset võimalust või tõenäosust päris elus teostuda.
Ükskõik kui palju ei unistata "uuest postkapitalistlikust majandusmudelist" ja inimliigi käitumise muutmisest, see poleks võimalik isegi absoluutsele kontrollile pretendeeriva planetaarse diktatuuri puhul.
Katse muuta inimliigi loomulikke toimimismudeleid ja elukorraldust on samaväärne püüdega metsas kuklasepesale selgeks teha, et oluline on individuaalne eneseteostus, mitte enda ohverdamine kollektiivi hüvangu nimel.
Huvitav anomaalia
Siinkohal on huvitav anomaalia ka asjaolu, et kliimasoojenemise taustal rõhutavad väga paljud teadlased vajadust minna üle uuele majandusmudelile, nn kapitalismijärgsesse uude sotsialismi või vahel lausa ka kommunismi.
Asjaolu, et kommunism ja eri sotsialismid on majandusmudelitena mittetoimivad ning kehtestatavad ainult diktatuuride raames ning viivad varem või hiljem ühiskonna kokkuvarisemiseni rääkimata kaasnevatest kahjudest keskkonnale, on varasemate analoogiate võrdluses sisuliselt (ajaloo)teaduslik fakt või vähemalt konsensus.
Selle sama kommunismi ja inimvabadusi piirava diktatuuri kehtestamiseks tuuakse aga põhjenduseks teaduslikud faktid või konsensus kliimasoojenemises. Meil on seega tekkinud olukord, kus ühe teadusliku tõsiasja valguses ignoreeritakse teist teaduslikult tõestatavat tõsiasja ning nõutakse suurt pilti ignoreerides absurdi ja võimatut. See ei ole mitte teadusliku maailmapildi domineerimine, vaid tundlemine, ideoloogitsemine ja selle foonil hüsteeria üleskütmine.
Nagu väga paljud on korduvalt rõhutanud – lahenduseks ongi üle kogu maailma vaesuse vähendamine, sest kui inimeste üldine elatustase tõuseb, hakatakse ka hoolima oma keskkonnast.
Seega on kliimaprobleemide lahenduseks võimalikult kiirelt viia vähemarenenud ühiskonnad ja riigid vaesusest välja – ehk suurendada rikkust. Sellega kaasneks küll lühiajaliselt tarbimise suurenemine, aga järgnevalt ka topelt hoolimine oma keskkonnast.
Nagu Petersongi mainib – mõistlikum oleks hoopis abistada nälgivaid lapsi ja loota seeläbi, et maailma tekib juurde rohkelt uut ajupotentsiaali – rohkem inimesi ja potentsiaalseid uusi geeniusi, kellest võib-olla keegi suudab probleemidele tulevikus ka päris lahenduse leida.
Tegelema peab sellega, mida on võimalik muuta, mitte probleemidega, millele lahendus puudub. Lahenduseta probleemide puhul on mõistlik eelkõige valmistuda ette tagajärgedega toimetulekuks, sh mõelda välja plaane, kuidas aidata neid kogukondi, mis on teiste süü läbi tulevikus kannatamas.
Kokkuvõtteks
Lõppkokkuvõttena on teadlaste enamikul, kes väidavad, et kliimasoojenemisel on tugevad inimtekkelised põhjused, tõenäoliselt õigus. Puudub põhjus kahelda oma ala tundvate teadlaste arvutustes ja mõõtmisandmetes.
Samal ajal – ennustatavad katastroofid kuni maailmalõpuni välja ei põhine ühelgi teaduslikul arutelul või tõestusel ning on suuresti väljamõeldised. Kliimasoojenemise tulemusena kannatavad suure tõenäosusega teatud kogukonnad ja teatud piirkonnad, kuid nende abistamine rahvusvahelise kogukonna poolt peaks olema täiesti realistlik samm moel, et keegi teiste tegemiste pärast ei kaotaks.
Keskkonna saastamisele - nagu ka saastavale tootmisele ja elamisele - saab piiri panna ainult vaesuse kaotamine planeedilt. Kõikide kogukondade "rikkaks" muutumine tooks kaasa ka võimaluse ja soovi ülemaailmsete lahenduste ja koostegutsemise tekkeks. Selleks peab paratamatult lühiajaliselt ka ülemaailmne tarbimine hoopis suurenema.
Kliimasoojenemise taustal toimuva hüsteeria, populismi ja ebaratsionaalsuse pealt võiks aga Eesti hoopiski teenida, samal ajal loomulikult saadavaid vahendeid panustades muuhulgas ka üha rohelisema riigi loomisse.
Toimetaja: Kaupo Meiel