"Kaitseväe arengule on see jätnud suure jälje, välismissioonidest alates on kaitsevägi seitsmepenikoorma saabastega edasi liikunud, varustuse, tehnika, teadmiste osas, mida (missioonidel osalenud - toim.) on teistele edasi andnud," rääkis Kaitseliidu Harju maleva pealik Kinnunen kolmapäeval ERR-i veebisaates "Otse uudistemajast" ajakirjanik Toomas Sildamile. "Ilma missioonideta oleks meie kaitsevägi kogemuste võrra kindlasti vaesem," tõdes ta.

"Lisaks oleme saavutanud liitlaste suure respekti, mis ei ole vähetähtis," ütles kolonelleitnant Kinnonen, kes on käinud Afganistanis sõdimas ajateenijana Nõugude Liidu relvajõudude koosseisus 1980ndatel ning teine kord 2007. - 2008. aastal Eesti kaitseväelastega.

Kinnunen tunnistas, et sõjamälestused tabavad ja jäävadki kummitama nii teda kui teisi veterane. "Jah, närib. Sõdur võib sõjas haavata saada ka nii, et seda füüsiliselt näha ei ole. Katus sõidabki," rääkis ta ning tunnistas, et mitmed veteranid on endale käe külge pannud.

"Oleme koos teiste missioonide veteranidega asutanud MTÜ, mis püüab pakkuda veteranidele tuge. On edulugusid, aga on ka läbikukkumisi," rääkis ta ning lisas, et ühendusel on väga hea koostöö kaitseväe toetusteenuste keskusega, kelle kaudu saab veteranidele erivaid teenuseid pakkuda. "Kõik ei taha abi küsida, on põikpäised ja isegi kui aitad, siis ikkagi mõnikord libastub ja kaob ära või kaotab ennast ära," märkis Kinnunen. Raskelt viga saanutega on kontakt parem ja neid jälgitakse paremini, nende tervisekontroll on parem. "Nemad võib-olla tugevamad kui tavalised veteranid," lisas ta.

Kinnunen nõustus Sildami mõttega, et Eesti võiks tunnustada ka neid veterane, kes Nõukogude vägede koosseisus pidid Afganistanis sõdima. "Ma eeldaks küll. Kui praeguste missioonide veteranid on veteranid ka riigi mõistes, siis sama moodi võiks riik tunnistada ka neid. Teises maailmasõjas sõdinuid ju tunnistatakse," rääkis ta.

Saatejuhi viitele, et Jüri Ratase eelmine valitsus võrdustsas 1986. aasta Tšernobõli katastroofi sunniviisiliselt likvideerima saadetud mehed represseeritutega, siis 1980ndate Afganistani veteranid olid ju sarnases seisus, vastas Kinnunen: "Ma ei saa öelda, et peaks võrdustama, aga riik võiks vähemalt maha öelda, et sellised inimesed on olemas. Ega me ei taha ju raha või hüvesid, tahaks lihtsalt tunnustust," ütles Kinnunen.

"Kui eelmisel aastal möödus 30 aastat Nõukogude vägede Afganistanist äratoomisest, korraldati Tallinnas Vene kultuurikeskuses suur veteranide üritus, mida rahastas Vene saatkond ja kõneles Venemaa suursaadik. Kuidas mina sinna oleks saanud minna?" küsis Kinnunen.

Afganistani tuleviku suhtes skeptiline

Kinnunen jäi skeptiliseks selles suhtes, et USA ja Talibani kokkuleppe järel normaliseerub Afganistani olukord.

"Me elame modernses maailmas, meie jaoks kehtivad mingid reeglid. Aga Talibani sõduri jaoks pole reegleid olemas. Me võime arvata, et lepime milleski kokku, aga homme võib juhtuda mida iganes. Ma ei usu, et Talibani juhtkonnal kohtadel väga suur toetus on. Me ei tea, mida iga bande juht kusagil maanurgas mõtleb," rääkis ta.

Ta tõi näiteks plaani vabastada 5000 Afganistani valitsuse käes vangis hoitavat Talibani võitlejat. "Kui 5000 võitlejat vabaks lastakse, siis seda on ka nii suure riigi jaoks palju. Kas see just jõudude tasakaalu kallutab, aga ikkagi - 5000 inimest, kes mõtlevad ainult kättemaksust..." rääkis Kinnunen rahu kehtestamise võimalusele viidates.

Tema sõnul saavad Afganistani põhjaosas elavad rahvad - usbekid, tadžikid, hesaarid, turkmeenid - omavahel hakkama, kuid lõunas ja idas, kus võimutseb Taliban ja elavad puštud, nemad ei saa. "Pool riigis on pustud - löögugi riik kaheks, tehku oma kuningriik Kandahari," ütles kolonelleitnant Kinnunen muiates.