Kunagi külalistundi läbi viies tõin näite spordist ning sellest tekkis elav arutelu. "Treener peabki karjuma ja range olema, muidu tulemusi ei tule," kommenteeris üks neiu. "Oleneb, milliseid tulemusi sa mõõdad," vaidles minu sisemine sporditeadlane vastu, aga vaikis. Mõistsin, et see kaheksanda klassi neiu oli kehastunud traditsiooniliste vaadetega treeneriks, kellega olen rohkem kui korra kokku puutunud. Mul hakkas korraga kurb ja kõhe.

Eesti spordis on taas kätte jõudnud vahefiniš, kus erinevad eestvedajad tõstavad pea, et astuda Eesti spordi etteotsa, ehk isegi Eesti Olümpiakomitee presidendiks.

Spordi pikemat perspektiivi kajastatakse peenes dokumendis "Sport 2030", presidendikandidaadid on jaganud oma mõtteid Eesti spordi olukorra parandamiseks. Kahjuks aga ei ole arutelu aastate jooksul sisuliselt muutunud, vaid ikka on põhiküsimuseks jäänud raha, justkui see päästaks spordi. Samal ajal ei ole mina kindel, kas siis, kui piisava suurusega rahalaev laekub, oskame me kuldmünte targalt kulutada.

Kui riigikogus arutati spordistrateegiat, esitati küsimus puuetega laste sportimisvõimalustest ning nende osalemisest kehalise kasvatuse tundides. Tõdeti, et probleem ei ole selles, kas õpetaja saab piisavat palka, vaid kas neil on piisavalt oskusi ja teadmisi puuetega noorte kaasamiseks.

Sarnase probleemi võib esile tuua ka treenerite seas. Olen üsna veendunud, et iga päev lähevad trenni uued noored, kelle motiveerimiseks ja julgustamiseks ei piisa nendest võtetest, mis toimisid nende treenerite lõigutreeningute puhul.

Kui palju on tegelikult sporditreenereid toetatud sel moel, et nad mitte ainult rahanumbri pärast tööd ei teeks, vaid et nad tunneksid, et nad ei ole üksi ja et neil on võimalik kuhugi pöörduda, kui abi vaja?

Hea spordistrateeg peaks vaatama kaugemale, kasvõi Euroopa piirides, ja kohe märkaks ta mitmeid probleeme, mida ei ole tark eirata. Järjest enam on sportlaskonna seas pead tõstmas vaimse tervise väljakutsed, erinevad väärkohtlemise liigid, naistreenerite puudumine tippspordis, treenerite napid oskused ja nende ühiskondlik roll. Need on kõik teemad, mida on käsitletud rahvusvahelisel spordimaastikul, treeneri ühiskondlik roll oli koguni Eesti Euroopa Liidu eesistumise liputeema.

Aga kui palju Eestis on tänaseks nendes valdkondades mingeid mõõdetavaid samme tehtud? Tõsi, äsja on asutatud uus organisatsioon spordipahede vastu võitlemiseks, aga kes toetab neid sportlasi, kes parajasti ühtki reeglit ei riku?

Kui ma kuulsin esimest korda spordikaplanitest, mõistsin kohe, et see roll on ka Eestis vajalik. Spordikaplanid on vabatahtlikud kristlastest tugipersonal, kes on valmis toetama ja looma isiklikke suhteid sportlastega, lähtudes põhjusmõttest, et terviklikult hoitud inimene saavutab ka paremaid (spordi)tulemusi.

Vajalik on kaasata spordivaldkonda entusiaste, kes tähtsustavad eelkõige inimesi, nende heaolu ja nende hoidmist, kes julgevad seista kristlike väärtuste eest, märgates, tänades, andeks paludes ja andeks andes.

Kindlasti ei ole see ainuke võlurelv, kuidas Eesti sportlasi, treenereid ja tugipersonali toetada. Aga kui me unustame spordistrateegia arutelus ära tervikliku inimese, võime liiga lihtsalt kaotada terve mängu. Sest mis kasu on medalist Eestile, kui pärast saavutust sportlane heleda leegiga läbi põleb või kui ta iga sõbra sünnipäeval räägib tüütuseni spordi pahupoolest või kui ta oma kunagist treenerit nähes teisele poole teed läheb, et kohtumist vältida?

Just pikema vaate vajadusest soovin, et me Eesti spordist rääkides ei igatseks rohkem raha, vaid rohkem hoitud inimesi. Sest sportlane ei ela ainult leivast.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.