Kõik noored Eesti sportlased seisavad ühel hetkel otsuse ees - kas pühenduda täielikult tipptasemel sportimisele või lõpetada spordikarjäär ja keskenduda tuleviku kindlustamiseks kõrghariduse omandamisele. Selle valiku juures peaks Eesti haridussüsteem pakkuma abikäe ja toetama topeltkarjääri väljakujundamist.

Tippsportlase karjäär kestab umbes 15-20 aastat, enamjaolt aga vähem. Suure pühendumise ja töö kõrvalt peavad needsamad noored välja mõtlema, mis suunas pärast edasi liikuda. Nagu ka hiljutine Sakala artikkel koolipingis olevatest tippsportlastest välja tõi, väärtustavad noorsportlased haridust juba varakult ja kuigi selle omandamisel hinnatakse koolipoolset koostööd, siis ei tähenda see kompromissi omandatava hariduse kvaliteedis.

Hoolimata suurest motivatsioonist haridust omandada, peavad sportlased kõrghariduse eest võitlema ja seda ilma suurema toeta, sest arvestatavaid tugisüsteeme Eestis tippsportlastele meie ülikoolides ei pakuta. Nii võib aga mingil hetkel kaduda motivatsioon õppimist või vastupidi spordi tegemist jätkata.

Kumbki variant pole aga riigi seisukohalt hea, sest ühelt poolt vaadates kaotab riik sportlase, teiselt poolt haritud spetsialisti. Paljud Eesti sportlased valivad juba praegu kodumaal õppimise ja sportimise ühendamise asemel muud alternatiivid. Näiteks siirdutakse USA-sse, kus tudengisport on hinnatud ja mitmekülgselt toetatud.

Selleks, et tippsportlane ei peaks pärast gümnaasiumi oma hariduslikes saavutustes pausi tegema, on vaja välja töötada tippsportlasi toetavad süsteemid meie suuremates ülikoolides. Kuigi Tartu ülikool pakub kümnele sportlasele aastas võimalust paindlikematel tingimustel õppima asuda, siis ainult tasuta nominaalaja pikendamisest ei piisa.

Topeltkarjääri valimise eeldus on kõrgkoolide ja eriti õppejõudude valmidus arvestada maailmatasemel võistlemisega kaasnevate erisustega. Oluline on just sisuline koostöö, kus sportlastele pakutakse õpingute koordineerimisel lisatuge.

Samuti peab otsus tippsportlasi teotada olema ülikoolisiseselt konsensuslik, et ka õppejõududel oleks reaalselt võimalus ja valmidus paindlikku lähenemist aine sisu ning eksamite tegemiseks pakkuda.

Kuna tippspordiga jätkamine või sellest loobumine otsustatakse ära sageli gümnaasiumi lõppedes, siis on ülioluline, et sellel hetkel ei panda noori raske valiku ette, vaid riiklik haridussüsteem toetaks hoopis topeltkarjääri võimalust.