Vabaühendused kutsuvad küüditamisaastapäeval süütama küünlaid koduaknal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1585113240000 | amCalendar}}
Installatsioon märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks
Installatsioon märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks Autor/allikas: Inimõiguste Instituut

71 aastat tagasi algas märtsiküüditamine, mille käigus saatis Nõukogude võim vägivaldselt Siberisse üle 20 000 Eesti inimese. Eriolukorra tõttu jääb tänavu ära traditsiooniline küünalde ühissüütamine suuremate linnade väljakutel, ent mälestuspäevaga seotud vabaühendused kutsuvad üles süütama küüditatute mälestuseks küünal koduaknal.

Mälestuspäeva puhul värvub Patarei vangla, kus Nõukogude võim hoidis süütuid Eesti inimesi, veidi enne kella 19 mere poolt punaseks. Kell 12 ja kell 15 helisevad kirikute kellad.

Tallinna Jaani kirikus pidi õhtul toimuma publikuta mälestuskontsert "Mööda linnuteed", millest teinuks otseülekande ka ERR-i kultuuriportaali ja Klassikaraadio, ent korraldajad otsustasid kontserdi edasi lükata juunikuusse.

Päästeamet paneb inimestele südamele, et aknal süüdatav küünal tuleb asetada kuumakindlale alusele ja eemale süttivatest materjalidest. Samuti ei tohik küünalt jätta järelvalveta. Ühtlasi tuleb veenduda, et küünal on mõeldud toas põletamiseks, näiteks kalmuküünlad selleks ei sobi.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas saatis hommikul avalikkusele märtsiküüditamise 71. aastapäeval pöördumise, kus ta meenutas, et täpselt 71 aastat tagasi, kaunil reedesel talvehommikul algas Eestis Kremli poolt paika pandud suuroperatsioon Priboi, Murdlaine.

"Okupatsioonirežiim oli otsustanud väikerahvad metoodiliselt hävitada. Eestist käis üle neli küüditamislainet, neist rängimaid just märtsis 1949. 23 000 eestlast viidi ära oma kodudest," kirjutas Põlluaas.

"Nad topiti loomavagunitesse ja algas sõit ida poole, Siberi suunas. Noorim küüditatu oli alles kolmepäevane vastsündinu ja vanim – 95-aastane vanamemm. Kodumaale jäi maha 900 000 leinast räsitud eestlast. Alla miljoni."

Põlluaas märkis, et 25. märtsil 1949 ja ka järgnevatel päevadel olid eestlased ja Eesti rahvas üksinda oma kurbuses, nagu ka samal ajal küüditatud lätlased ja leedulased. "Hingevalu vaevas meid kõiki – nii noori kui vanu, nii rongile minejaid kui mahajääjaid. Ees ootas suur teadmatus."

Paljudele tähendas tegelikkuses nälga ja surma. Osadele saatuse abil siiski ka tagasipöördumist. Kodusolijatele – lõputuna näivat ootamist ja hirmu kommunistliku sunnirežiimi all.

"25. märts on igal aastal päev, mil me meenutame oma ajalugu ja eesti rahvaga toimunut. Me tunneme kaasa kõigile, kes pidid tundma valu nendel traagilistel päevadel ja pikkadel kannatuste-aastatel. Neid ligimesi oli liiga palju. Neil kellelgi ei olnud süüd."

Põlluaas rõhutas, et meie kohustus on rääkida toimunust ka siis, kui seisame silmitsi sootuks teistsuguste kriisidega – nagu täna. Me ei tohi ega saa minevikus toimunud kuritegusid unustada.

"Ma kutsun kõiki süütama oma koduaknal küünla ja langetama pea. Me mälestame ega lase ajalool korduda!"

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: