Indrek Kiisler: palun veel kord, lõpetage hüsteeria, ma tahan maha minna ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Kiisler
Indrek Kiisler Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas jääme lõpmatult kuulama ja vaatama raporteid uutest nakatunutest, maskidest, surmast ja vabadest voodikohtadest? Mulle tundub, et paljud tunnevadki mõnu hirmuseerumi lisamisest oma närvikavale, kirjutab Indrek Kiisler.

Öeldakse, et üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata. Nii ongi. Ja vastuste andmine 2020. aasta aprilli keskel on keerulisem kui kunagi varem, sest elu niivõrd mastaapse seiskamise miljoneid aspekte on võimatu tajuda. Eriti siis kui istuda turvaliselt kodus, saada esialgu veel palgatoetust või lasta endale "haiguse tõttu" töövõimetusleht välja kirjutada.

Mis võiks olla veel erutavam, kui lesida keskhommikul diivanil ja oodata uudistekanalitest uusi koroonanumbreid? Saada poliitikutelt igapäevast kinnitust, et "inimeste tervis on kõige tähtsam".

Ja mõtleme ikka ainult jooksvatele asjadele! Hoidugem jumala eest pikemast vaatest! Parem on mitte mõelda, mis saab sügisel või talvel, mis saab niimoodi jätkates.

Aga paljud olulised küsimused on minu meelest õigustatud.

Miks me istume kodus? Kas ainult selleks, et maikuu lõpuks saaks nakatunute arvu viia miinimumini? Maikuu lõpuks tehtud. Ja mis edasi? Juunis loeme võib-olla vähem nakatunuid, augustis juba rohkem ning sügisel oleme tagasi isolatsioonis oma esialgu veel soojades tubades?

Kõik me teame, et viirused on tulnud, et meie sekka jääda. Ka viirusetõrje komisjoni juht on nentinud, et eesmärk ei ole selle viiruse täielik väljatõrjumine, sest see pole reaalne.

Kas jääme lõpmatult kuulama ja vaatama raporteid uutest nakatunutest, maskidest, surmast ja vabadest voodikohtadest? Mulle tundub, et paljud tunnevadki mõnu hirmuseerumi lisamisest oma närvikavale.

Ühes kuus sureb Eestis umbes 1 400 inimest. Ainuüksi südamehaigused viivad meie keskelt ligi 15 inimest päevas , aga see pole ju praegu oluline. Istume, tellime Woltiga hiinapäraseid kõrvetatud kanatiibasid ja joome ikka midagi ebatervislikku peale. Kilod tulevad kiirsammul, tervisehädad nende varjus. Ainult võiks arvestada, et haigekassal varsti raha pole, sest raha põleb suuresti haigushüvitistes, millega kodusolijaid toetatakse.

Aga see kõik on ju kauge tulevik, küll rahandusminister võtab laenu. Laenutuhinas saab ju ka teha kingitusi oma valijatele, küll langetades kütuseaktsiise, küll lubades uhkeid sildu ja sirgeid maanteid. Laenuga ostetud tulevik tundub ikka ilus, praegu tuleb lihtsalt soojas toas istuda.

Aga see kõik lõpeb suure pauguga. Nimelt tuleb minna taas tööle, aga töökohta võib-olla polegi.

Minu meelest on käes aeg, mil igaüks peab tegelema oma isikliku exit-strateegiaga. Elu taaskäivitumine ei sõltu ainult valitsuskomisjonist, hädas siplevatest ettevõtjatest, kooliõpetajatest või arstidest. Eelkõige on vaja kõigil tunnistada, et koroonaviirus ei kao, vaid see ohtlik haigus lisandub teiste meid jälitavate (surma)tõbede sekka. On elementaarne, et tuleb järgida tervisereegleid, käsi pesta ja tõesti haiguse kahtluse puhul jäädagi koju.

Valitsusel ja riigikogul pole vaja oodata marsihelide saatel toimuvat eriolukorra pidulikku lõpuaktust ja peaministri lõpututena näivaid tänukõnesid. Restarti teha, tegelikult iseennast päästa, saab riik ja rahvas juba praegu, et näidata oma tõsist soovi tupikust väljuda.

Näiteks toome tagasi Soome ja Läti piirile paisatud 180 inimest, kes valvavad seal vaikuses seisvaid piiritulpasid. Lätis ja Soomes on muuseas ühe elaniku kohta nakatunuid vähem kui Eestis, keda või mida seal siis valvatakse?

Ka saab alustada haiglates niipalju kui võimalik plaaniliste operatsioonidega, sest eriolukorras on plaanilised tegevused edasi lükatud ja nagu märkis üks tohter: tegevusetus mõjub juba ka arstidele kehvasti.

Nooremad lapsed võiks lubada taas kooli, kuna lasteaialapsed on saanud lasteaias käia, siis pole põhjust ka veidi vanemaid lapsi kodus hoida.

Näiteid, mida saab leevendusmeetmetena kohe teha, oskavad asjatundjad kindlasti välja pakkuda. Vähemalt võiks koroona-exit olla edaspidi meie peamine arutlusaine ja ka tegevuskava.

Eelkõige on aga vaja üle saada ühiskonnas valitsevast hirmust. Ehk palun, lõpetagem hüsteeria!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: