Laupäeval andis Turu-uuringute AS teada, et arvamusküsitluse andmetel toetab eriolukorra piirangute leevendamist vaid seitse protsenti Eesti elanikest, mis on sama palju kui valitsuskoalitsioonis õitseval Isamaa erakonnal valijaid. 54 protsenti elanikest on piirangutega rahul ja 37 protsenti sooviks nende karmistamist.

Kuigi ma ei sattunud seekord uurijate valimisse, avastasin end, nagu alatasa juhtub, vähemuse seast. Selle seitsme protsendi seast, kelle arvamust enamuse tahtest juhinduval valitsusel mõistagi pole kavas kuulda võtta. Aga kui vähemusi ei kuulata ega arvestata, siis ei saa ka rääkida inimeste vabadusel rajanevast demokraatlikust ühiskonnast.

Enamuse soovid on muidugi tähtsad, kuid praeguses segaduses on valitsus oma massiivse sõnumiaparaadi abil ning jõuliselt meediat survestades selle enamuse endale tühja koha pealt ise loonud. Kui inimese arusaamad ei lähe kokku juhtide suunistega, loetakse iga eriarvamus vastutustundetuseks, teisi inimesi, ühiskonda, rahvust ja riiki kahjustavaks ning põlastusväärseks mõtteuiuks.

Uued autoriteedid

Jah, valitsuse, end aina palavamalt juhiks nimetada armastava peaministri ja tema kolleegide sõnumid on läinud päev päevalt pealetungivamaks ning ühiskonna konformistlik enamus ongi nõnda enda poole kallutatud.

Aparaadis on hästi mõistetud, et parteilistest või ideoloogilistest põhjendustest eriolukorras ei piisa, mistõttu on osavalt appi võetud needki, keda muidu ei ole kombeks kuulata. Näiteks teadlased.

Teisalt sisaldab valitsuse kommunikatsioon aina rohkem religioonides aastatuhandeid kasutatud võtteid sünnilt vabade inimeste kuulekaks ja allaheitlikuks muutmiseks. Surma ja kõrgemaid jõude peavad ju ometi kõik kartma. Siiski ei tohiks unustada, et peaaegu kogu heaolu, mida inimkond tänapäeval naudib, on sündinud just vähemuste, teisitimõtlejate ideedest ja seisukohtadest.

Uute autoriteetide kasutamine võimulpüsimiseks tunduks naljakas, kui see poleks nii silmakirjalik.

Mu vanaisal Helmutil oli lendlause, millega ta oma arvamusavaldusi tihti lõpetas: "Ja minu abikaasa Elmerice arvab samuti nii!". Selle oli ta laenanud sõjaeelselt riigikohtu esimehelt ja laialt tuntud seltskonnategelaselt Kaarel Partsilt, kes pärimuse järgi alatihti oma seisukohtadele tantsijannast abikaasa nimetamisega tõemeeli autoriteeti juurde hankida püüdis. Vanaisa pööras selle vastupidi ja mainis Elmericet siis, kui talle tundus, et mõni kuulaja teda liiga tõsiselt võtab ega taipa, et ta villast viskab.

See Elmerice-lugu tuleb mulle iga kord meelde, kui peaminister Jüri Ratas või mõni ta valitsuskaaslane oma juttu kangestab lausesabaga "ja professor Lutsar arvab ka sedasama", "ka professor Fischer kinnitas meile" või "nagu doktor Merits on öelnud".

Mööngem, võimumeestel on juba aastaid sõna kaaluga raskeid probleeme ja nad on nüüd seda kõvasti laenuks juurde võtnud. Ent laen saab olla vaid lühiajaline ja peab kiirkorras makstud saama.

Nimetatud professorid on kahtlemata targad inimesed ja ma loodan, et nad endale oma kahetisest rollist valitsuskommunikatsioonis õigesti aru annavad. Kui nii, siis peaks iga tehtud uuringu, antud nõu ja kommentaari all seisma ka nende ceterum censeo, mis võiks kõlada umbes nii: "Ja peale selle arvan ma, et valitsus peab viivitamatult eraldama teadusele 2 protsenti SKT-st". Miks kaks? Sest kui kaht nõuda, siis ühe ehk saabki.

Ka freudistlikus vaates on valitsuse sõnumiseade poolik. Surmahirmu köetakse täie hooga, aga sugutungi kui selle kaksikvenna õhutamine on pildilt täiesti maas.

Oleks ju igati koalitsiooni pereprogrammiga kooskõlas, kui valitsus ühekülgse loosungi "Kes õue läheb, on mõrtsukas" asemel postitaks iga kodaniku telefoni reipa sõnumi "Karda surma, aga sigi nagu küülik!" Eriolukorras kõrgendatult seaduskuulekate elanike seksuaalse aktiivsuse õhutamine aitaks neid ka paremini kodus hoida, sest ülerahvastatud matka- ja terviseradadel ning pealegi sellise ilmaga on häbelikumal rahval raske tulemuseni jõuda.

Kolmas tee

Hirmsa surma ja lõputute kannatuste vahel on kuskil alati olemas ka kolmas tee. See oli olemas isegi viimase suure sõja ajal, mil näiliselt oli eestlastel valida ainult Saksamaa või Venemaa poole vahel, kuid siiski leidsid tuhanded noored mehed tee üle lahe Soome, et osaleda sõjas oma veendumusi reetmata.

Soome kaitseväe eestlaste rügemendis JR 200 valitses vabaduse vaim ja kõigi meeled olid vägagi erksad mistahes rumala või poolsuguse korralduse ja käsu suhtes.

Nagu Jätkusõjas osalenud Heino Susi seda raamatutes "Üle lahe" ja "Kojutulek" värvikalt on kirjeldanud, moodustas sõdurite toiduratsioonis kaaluka osa ka kisselliks teisendatav jõhvikajook, soomekeelse üldnimega mehu. See sõna läks rügemendis käibele üldistava hüüdnimena rumalaid ja põhjendamatuid käske andvate ülemate kohta, aga ka lollust tõrjuva katkuloitsuna. "Võta mehu!" öeldi, kui kedagi oli vaja puu taha saata ning kavatseti käsku mitte täita.

Minu isiklike vabaduste piiramiseni pole valitsusel senini õnnestunud jõuda. Aga ma näen enda ümber aina rohkem orjuse pimedusse vajuvaid ja sellega leppivaid inimesi. Valitsuse sõnumitest pimestamata jäänud seitsme protsendi nimel on minu kohus öelda: "Anna vabadus tagasi ja kohe, härra peaminister, või võta mehu! Ja minu abikaasa Elmerice arvab sedasama."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.