Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel: koroonahirmudest ja hirmu kartmisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Fobofoobia on hirm mingi tulevikus sündiva võimaliku hädaohu ees, lihtsalt siin on selle keskseks komponendiks hirm ise. Koroonaviiruse puhul on kohkumisetapp juba läbi tehtud, kuid hirmufaas leiab üha uusi väljendusi, kirjutavad Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson.

Maailma tabanud koroonaviirus on oma uudsuses kui must kast: keegi ei tea veel täpselt, millega tegu on, kui kaua pandeemia kestab ja millised on selle sotsiaalsed, kultuurilised ja majanduslikud tagajärjed.

Igaüks püüab oma perspektiivist kriisile lahendusi otsida, mõni leiab, et abi on üksnes ühiskonna täielikust karantiinist, kuid on ka neid, kes sarjavad ülereageerimist ning kasutusele võetud meetmete liigset rangust või eitavad probleemi sootuks.

Viimased soovitavad viirusevastaste abinõudena hoolega saunas käimist ja viinajoomist nagu Valgevene president Aleksandr Lukašenko või keelavad "koroona" kasutamise avalikes sõnumites nagu seda teeb Türkmenistani president. 

Üllatavad visioonid

Kui juba erinevate riikide viirusevastase võitluse strateegiates esineb suur variatiivsus, siis (sotsiaal)meedias levivad seletused, mida koroonapuhangu põhjustele antakse, ning visioonid, mida selle tagajärgedega tegelemiseks esile manatakse, üllatavad ka suure fantaasialennuga inimesi.

Näiteks rõhutati Kremli mitmesugustes infomõjutuskanalites kui ka alt-right´i häälekandjates, et korrumpeerunud eliit, eesotsas USA süvariigi ja mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonidega, püüab massilist põhjendamatut koroonahirmu külvata.

Taolise hirmutamisvandenõu varjatud eesmärkidena on välja toodud näiteks Donald Trumpi kukutamist, sundvaktsineerimise ettevalmistamist ja korruptiivse ravimitööstuse röögatuid kasumeid, populatsiooni kiibistamist ja meelsuskontrolli kehtestamist jne.

Niisuguste vandenõuteooriate ühisnimetajaks on idee, et peavoolumeedia kajastab koroonaviirust ülevõimendatult ja hirmutavalt ning pigem on tegemist n-ö kuritahtliku veesogamise või pettemanöövriga.

Oleme Eesti avalikkuses, kusjuures soliidsetes teabekanalites, mitte äärmusideoloogiate perifeersetes häälekandjates varemgi täheldanud sarnast muret irratsionaalse hirmu, paanika ja hüsteeria pärast.

Näiteks andis see oluliselt tooni meediakajastustes, mis puudutasid ühiskondlikku reaktsiooni ID-kaardi turvaaugu avastamisele (2017)1. ID-kaardi turvariskiga kaasnenud väidetava ülereageerimisega ja inimeste asjatu hirmutamise ohtlike tulevikumõjudena nähti näiteks e-teenuste usaldusvääruse õõnestamist kodanike silmis ja Eesti e-riigi maine pöördumatut kahjustamist välisauditooriumi jaoks. Masse haaranud hirmu tüüpiliste illustratsioonidena kasutati fotosid PPA esinduste ukse taga looklevatest sabadest.

Koroonapaanikast rääkimise kõrgajal - eriolukorra väljakuulutamisele vahetult eelnevatel ja järgnevatel päevadel - võttis väidetav massihüsteeria poodides tunglevate ning tualettpaberi ja markaronipakkide järele haarava, vahel ka kaitsemaski kandva kodaniku kuju.

Fobofoobia semiootika perspektiivist

Ühiskonnas levivat abstraktset muret või koguni hirmu kollektiivse peataoleku ja selle ohtlike tagajärgede pärast võib nimetada fobofoobiaks – hirmukartuseks.

Fobofoobia põhineb arusaamal, et kaaskodanikke on haaranud hirmulaine, mis pärsib konstruktiivset ja ratsionaalset analüüsivõimet ning muudab inimesed lühinägelikuks ja halvimal juhul koguni hõlpsasti manipuleeritavaks.

Fobofoobiale on omane, et hirmu hädaohtlikkusest räägitakse tinglikult, reeglina manatakse esile tulevikuohud ning ohtude võimalikke tagajärgi visandatakse küllaltki abstraktselt. Kremli ja alt-right-trollide levitatud vandenõuteooriad lähevad reeglina manipulatsioonide ulatuse ja mõju kirjeldamisel väga kaugele ning räägivad n-ö tavakodanike pahatahtlikust hirmutamisest kui korrumpeerunud süsteemi alustalast.

Päevalehtedes levivad fobofoobsed seletused on küll tagasihoidlikumad, kuid need tuginevad sarnasel hirmust tõukuval tähendusloomel.

Semiootika vaatepunktist on oluline eristada kohkumist ja hirmu. Esimene kujutab endast vahetut reaktsiooni juba toimunud ootamatule sündmusele, teine aga rajaneb veel toimumata sündmuste etteaimamisel ja eeldab hädaohu ootust. Kogetu ja tõlgenduse vahele jääv ajaline distants laseb hirmu tähendusloome mehhanismidel õlitatult tööle asuda2.

Samal ajal on hirmust haaratud inimestel soov seda kogetut kommunikeerida, sellest rääkida. Niisuguse väljendamissoovi põhjuseid on mitmeid, alates sotsiaalpsühholoogilistest, mis seostuvad hirmust tingitud stressi maandamise ja n-ö kodustamise vajadusega, kuni poliitilis-strateegilisteni, kuna hirmu on paljud meediateoreetikud pidanud tänapäeva üheks mobiliseerivamaks jõuks, millega on võimalik erinevaid poliitilisi otsuseid legitimeerida.

Fobofoobia – nagu iga teinegi hirm – on hirm mingi tulevikus sündiva võimaliku hädaohu ees, lihtsalt siin on selle keskseks komponendiks hirm ise. Koroonaviiruse puhul on kohkumisetapp juba läbi tehtud, kuid hirmufaas leiab üha uusi väljendusi.

Nagu kirjutab Juri Lotman, pole hirm mitte reaktsioon konkreetsele sündmusele või objektile enesele, vaid mitmesuguste ennetavate märkide või nähtuste tõlgendamine hirmuäratavate ja ohtlikena3.

Sarnaselt e-ohtudega on koroonapuhangu puhul palju aspekte, mis probleemi uudsuse ja tundmatuse tõttu nii tavakodanikele kui ka ekspertidele hoomamatuks jäävad ning arusaamatusi tekitatavad.

Murrangu-ja kriisiaegadel, mil pole veel välja kujunenud olukorraga seonduvaid üldaktsepteeritavaid käitumis-ja tõlgendusnorme, lastakse ringlusesse mitmesuguseid vastuolulisi seletusi ja juhiseid, mis tähendusvaakumit omal moel täita püüavad.

Nii ID-kaardi turvaaugu kui ka koroonaviiruse fobofoobsetes kajastustes on ühine joon see, et probleemi käsitlemise tõsidusele, laadile ning auditooriumi reaktsioonile kiputakse andma kiireid negatiivseid hinnanguid ja manitsema või koguni häbimärgistama neid, keda niisugune hirm tundmatu ees vallanud on.

Tihti väljendub fobofoobne kriitika loosunglike sõnumite kordamises ja isegi küünilistes nendingutes: "kartmine on alusetu ja näitab inimeste nõrka närvikava"; "suurt reaalset hädaohtu pole"; "igasugune hirmu ja ebakindluse väljendamine on ohtlik, kuna paanika on nakkav".

Paljud pseudoargumendid, mida koroonakriisi algusaegadel kaaskodanike reaktsioonide ebaadekvaatsuse põhjendamisel kasutati, tunduvad nüüd õõnsad. Näiteks mõttekäik, et koroonaviirust pole mõistlik rohkem peljata kui tavalist grippi või seletus, et kaitsemaske kannavad ainult hüsteerikud ja nende ainuke tegelik efekt seisneb närvide rahustamises.

Sageli asetavad väidetava hirmu ja hüsteeria kriitikud ennast kõrvalseisja positsioonile, mis võimaldab ühiskonnas toimuvat justkui objektiivselt jälgida. Sarnaselt vandenõuteoreetikutega kipuvad fobofoobid irratsionaalse hirmupuhangu kõige ohtlikuma asjaoluna välja tooma hirmunud inimeste manipuleeritavust.

Viimasel ajal räägitakse üsna palju, et koroonapaanikast pimestatud kodanikud ei adu isikuvabaduste piiramise ohtlikkust, iseäranis meie nutiseadmetelt kogutud andmete liikumist võimulolijate kasutusse, kusjuures suurima murekohana tuuakse jälgimise kontrollimatut jätkumist pärast pandeemia vaibumist.

Sellised seletused annavad otsesõnu või vihjamisi mõista, et taoline jälgimine on alles tegeliku ohulaviini algus ning võtavad tumedate tulevikustsenaariumite visandamiseks appi analoogiad kirjanduslike düstoopiate või totalitaarsete ühiskondade kirjeldusega.

Niisiis tegelevad fobofoobiast kantud sõnumid omakorda hirmule uue väljenduse otsimisega. Hirm, nagu kirjutab Mihhail Lotman, loob uusi seoseid ja teisendab olemasolevaid tähendusi4.

Kriisiaja tähendusloomekriis

Miks tasub fobofoobia väljendamisel ettevaatlik olla ja kuidas siis ikkagi koroonakriisi kajastustest ning kodanike reaktsioonidest kriitiliselt rääkida, et see paanika- ja kaosekuulutamisse ei takerduks?

Erinevalt konstruktiivsest kriitikast võib enesekindel fobofoobia väljendamine hirmufooni pigem võimendada kui mahendada. Senitundmatu viirusega kaasnevate tulevikustsenaariumite raudkindel defineerimine võib endaga kaasa tuua vahetud tagajärjed, mis tihti väljenduvad ka reaalsetes poliitikates, nagu me artikli alguses ka osutasime – olgu selleks soovitused saunas viina juua või katse kogu populatsioonis karjaimmuunsus saavutada.

Oma ratsionaalsust ja moraalset üleolekut kuulutava retoorika tõttu kipuvad fobofoobiat väljendavad tekstid varjama seal esitatud hinnangute ja tulevikustsenaariumite meelevaldsust ja subjektiivsust.

Fobofoobiline kriitika kaldub konstrueerima abstraktseid ohukujutelmi ja kohati põhjendamatult laiahaardelisi seletusi: "elame pärast koroonakriisi hoopis teistsuguses maailmas, pole põhjust karta mitte viirusekriisi ja selle lõppu, vaid seda, mis pärast seda juhtub."

Sellistes tulevikuennustustes sisalduvate ohuosutuste ebamäärasust kompenseerib tugev emotsionaalne laetus. Sageli tuuakse mängu ka konspiratiivsele mõtlemisele omane kuri tahe, mille puhul nähakse koroonaviirusega seotud hirmupaanika külvamise taga ulatuslikku pahatahtlikku manipulatsiooni, paanitsejate ideoloogilisi eelistusi jne.

Niisugune kriitika tekitab pigem potentsiaalset trotsi neis, keda paanitsejateks tembeldatakse ning pigem suurendab tõlgenduskonteksti polariseerumist. See aga pärsib tasakaalukat probleemihindamist. Viimane peaks tuginema tõenduspõhistele ohuhinnangutele, võimalikult täpselt visandatud põhjus-tagajärje ahelatele ja nendes sisalduvate muutujate selgele piiritlemisele.

Näiteks oleksid kodanike jälgimisega seotud ohustsenaariumid vähem hirmutavad, kui need täpsustaksid Eesti ja totalitaarsete režiimide kohta toodud võrdluste piiratud kehtivusala. Sarnaste hinnangute ja fantaasiarikaste tulevikuhüpoteeside väljendamist ei pea ilmtingimata vältima, aga ideaalis tuleks autoril seda selgelt markeerida.


1 Ventsel, Andreas; Madisson, Mari-Liis (2019). Semiotics of threats: discourse on the vulnerability of the Estonian identity card. Sign Systems Studies, 47 (1/2), 108−133.
2   Lotman, Mihhail 2009 a. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. I: Kultuurisemiootika.
ja hirmu fenomenoloogia. Tlk Kajar Pruul. – Akadeemia, nr 1, lk 209. Lotman 2009. a.
3 Lotman, Juri 2007. Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Varrak, lk 208. Lotman, Juri 2007.
4 Lotman, Mihhail 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. V: Kokkuvõtte asemel. – Akadeemia, nr 6, lk 1219. Lotman, Mihhail 2009.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: