Järjest enam on nii kodumaises kui üleilmses meedia-avaruses hakanud kõlama arvamusi, et võitluses koroonaviirusega ei tohi päris hulluks minna. Väidetakse, et inimesed surevad ju niikuinii kogu aeg ning kahju, mida karantiin teeb majandusele, hakkab tasapisi ületama seda kahju, mida mõõdavad surmanumbrid.

Oma artiklis (Eesti Päevaleht 13.04.) nõustuvad Peter Singer ja Michael Plant, kaks USA ülikooliprofessorit, koguni Donald Trumpiga, kelle meelest on praegu rakendatav ravi hullem kui haigus ise.

Üks varane Eesti sotsiaalmeediaruumis levinud üleskutse peatada koroonakarantiin väitis sedagi, et need, kes viirusesse surevad, ongi põhimõtteliselt ise süüdi, sest viirus tabab esmajoones riskigruppe, aga sinna satutakse kas ea või elustiili tõttu. Nii et miks peaksid terved ja tugevad kannatama mingite hädiste vanurite ja muidu eluheidikute turvalisuse pärast?

SKT hea tervis on muidugi pea kõigile Eesti valitsustele olnud olulisem inimeste hakkamasaamisest ja nõnda tundubki loogiline, et majandus peab muudkui edasi mürtsuma ka siis, kui inimesed selle tagajärjel surevad.

Vahel isegi tundub, et meie hümni teises salmis tuleks üks rida kirjutada nii, nagu pakutud siinse artikli pealkirjas: "jään sul truuiks, suur money". See, et karantiinimeetmed aitavad hoida elusid, on aga fakt: esimene koroonapatsient diagnoositi USA-s ja Lõuna-Koreas samal päeval, praeguseks on haigust kergelt võtnud USA-s ühe miljoni elaniku kohta surnud koroonasse 105, seda tõsiselt võtnud Lõuna-Koreas aga neli inimest. Vabama käiguga Rootsis on see arv 132, karmima poliitikaga Soomes 14.

Ka Eesti vastav arv (27) võiks olla madalam, kui valitsuse esindajad ei oleks oma esmareageeringutes seletanud, et tegemist on lihtsa gripiga, millest saab üle rahvalike vahenditega. See "tervemõistuslik" suhtumine viis aga peatselt Saaremaad laastava haiguskolde tekkeni.

Küsimus ei ole niisiis selles, kas meetmed on eesmärgipärased või mitte — küsimus on selles, kas mingi hulk elanikkonnast peab olema valmis majanduse nimel surema. Ja see on otsus, mida ei tohi keegi teiste eest teha. Kui keegi arvab, et inimelud on põhimõtteliselt vähem väärt kui SKT, siis tuleks tal tuua algatuseks turule just enda oma.

Me piirame end kogu aeg

Me ei kujuta ju ette, et 163 päeva kestnud Stalingradi lahingu poole peal oleks mõni söökla teinud uksed lahti, et aitab küll, te võite ju seal tänaval edasi tulistada, aga saage aru, meil siin on vaja kotlette müüa.

On selge, et koroonakarantiin tekitab majandusele tõsiseid probleeme ning neist ülesaamine võib kujuneda raskeks katsumuseks, mis muuhulgas sunnibki paljusid meist piirama oma seniseid tarbimisharjumusi. Aga see ei tähenda, et peaksime sellepärast olema nõus piirama oma viibimist siin ilmas ülepea.

Muidugi on tõsi seegi, et inimesi hukkub ka autoõnnetustes ja sureb teiste haiguste kätte. Kuid millegipärast kehtivad meil maanteedel piirkiirused, milleta hukkuks inimesi tõenäoliselt palju rohkem, ning kohvikutes on keelatud suitsetamine, muuhulgas ka seetõttu, et vähendada sinna sattuvate mittesuitsetajate terviseriske.

Ja ehkki liberaalse turumajanduse üks isasid Ludwig von Mises kirjutas oma ka eesti keeles ilmunud raamatus "Liberalism", et kanged narkootikumid peaksid olema vabamüügil, ei ole ka kõige turumeelsemad valitsused seni ikkagi loobunud nendega kauplejate vangipanemisest. Mis sellest, et heroiinikaubanduselt saadav maksutulu võiks teoorias ju aidata rahastada veel suurema hulga keskkonnakahjulike tehaste ehitamist.

See tähendab, et ka tavaoludes on inimtegevusele kehtestatud teatavad piirangud, mille eesmärk on ära hoida tarbetuid riske teiste inimeste elule ja tervisele ning osalt ka kulusid, mis tekivad nende riskide realiseerumisel.

Juba praegu sisaldub alkoholi ja tubaka hinnas maks, mida kasutatakse muuhulgas ka nende leviku tõttu tekkivate terviseprobleemide ohjeldamiseks. Analoogiliselt võiks ju mõelda ka nii, et koroonakarantiinist lubatakse väljuda ainult neil ettevõtetel, mis nõustuvad maksma täiendavat ja tuntavat maksu oma tuludelt, et sellega rahastada tervishoiusüsteemile tekkiva lisapinge leevendamist?

Kaalul on teiste elud

Mis teeb majanduse avamise poolt agiteerimise mu silmis eriti küüniliseks, on asjaolu, et selle tagajärjel ei suurene elu ja tervist ohustavad riskid mitte neil, kes majanduse avaksid, vaid neil, kes peavad riskikeskkonda tööle minema. Vastava otsuse teevad ju juhid, kes võivad ka pärast seda toimetada ikkagi edasi suhteliselt turvalistes oludes, samas kui oma elu peavad kaalule panema inimesed, kellelt see võimalus võetakse.

See on mu meelest eetiliselt lubamatu. Nagu öeldud, kui keegi arvab, et majanduse nimel on vaja surra, siis olgu lahke ja surgu, meil on esialgu veel vaba maa, aga ärgu nõudku seda minult ja mu lähedastelt.

On vaid teatavad olud, kus riik võib nõuda oma kodanikelt eluga riskimist, näiteks sõjas, ja ka siis vastavalt riigikaitseseadusele. Samuti võib ühiskond oma valitud esindajate läbi otsustada suunata meie ühisraha, ehk riigieelarvet, hulga eluliselt vajalike süsteemide käigushoidmiseks, ja hättasattunud ettevõtlust ju toetataksegi kõikjal maailmas. Aga mida ei tohi unustada, on see, et majandus on olemas indiviidide jaoks, mitte vastupidi.

Senine majandusmudel ei väärigi kunstlikku hingamist

Hetkelised pingutused majandusliku status quo säilitamiseks on selles mõttes arusaadavad, et meid ootamatult tabanud kriisist on vaja välja tulla võimalikult terve nahaga. Õhus rikki läinud lennukit ju moodsamaks mudeliks ümber ei ehita.

Ent kui me tahame pikemas perspektiivis hakkama saada, oleks siiski vaja vähemalt üritada näha hoopis suuremat pilti.

Võib-olla on praegu käes hoopis see hetk, mil tuleks mõelda majanduse ja ühiskonna toimimise laiemale ümberkorraldamisele? Kui meie praegune ühiselu on viiruse poolt nii kergesti halvatav, ehk peaks siis mõtlema, mida võiks edaspidi teha teisiti? Miks mitte näiteks siduda ka riigiabi ettevõtetele nende panusega uute ja nutikate lahenduste juurutamisse?

Praegune majandusmudel on ju nii ehk naa jätkusuutmatu ja lähitulevikus on meil pigem oodata uusi väljakutseid, mida globaalne ökoloogiline katastroof kaasa toob. Meil tuleb harjuda mõttega, et mõned justkui igaveseks ja vankumatuks peetud asjad võivad mingil hetkel meie elust kaduda ja me ei saa sinna midagi parata — peale selle, et juba varakult muutusteks valmis olla ja hakata looma uut, enne kui vana on hävinenud.

Ma usun, et kriisist väljuvad tugevamatena just need ühiskonnad, mis suudavad olla selle ülesande kõrgusel. Varasematel aegadel innovaatiliselt mõelda suutnud Eestil on paljude teiste riikide ees ka teatav eelisseisund.

Ärgem niisiis kaotagem aega, eetilist selgroogu ja selget mõistust, vaid üritagem ette kujutada, mida meil tuleviku maailmas ellujäämiseks ja hakkamasaamiseks üldse vaja võiks minna.