Mati Saar: mida teha 50 miljoni euroga?

Teist nädalat vaevab Eesti avalikkust küsimus, kas Bolt peaks riigilt saama 50 miljonit eurot laenu või vähemalt laenugarantiid ning kas nad on üldse selle väärilised või mitte. Mõnevõrra on püütud lahti hammustada ka seda, kuhu see 50 miljonit küll kuluks, sest ehk annaks otstarve mõne mõistliku ettekäände, miks maksumaksja nahk viia riskikapitalistide mängumaale. Kõige olulisem küsimus ongi, et kuhu selline summa kuluda võiks, kirjutab Mati Saar.
Teiste turuosaliste jaoks ei ole siin tegelikult suurt mõistatust. Kuigi Bolt laveerib osavalt vastavalt olukorrale ning kord on juhid justkui osa nende ettevõttest ja siis jälle mitte, siis nüüdseks on kõik aru saanud, et töötajaid on neil Eestis ca 500 ja need ei ole autojuhid vaid tehnoloogiaettevõtte tööjõu profiiliga.
50 miljonit eurot kvartalis teeks iga töötaja palgafondiks üle 30 000 euro kuus, mis on ka tehnoloogiasektori mõistes üle igasuguse piiri ja ei klapi ka nende seniste tööjõumaksude statistikaga. Järelikult põleks see 50 miljonit heleda leegiga kusagil mujal.
Eks Bolt tunnistas ka ise, et lisaks püsikuludele, milleks tööjõukulud kahtlemata on, on 50 miljonit eurot vaja "turu muutustest tulenevateks kiireteks investeeringuteks" ja veidi hiljem, et tahaks suveks ka tõukerattaid osta.
Kui sõnastada see küsimus nüüd nii, et kas Bolt vajab riigi abi kui IT-ettevõte, kes maksab palka sadadele programmeerijatele, inseneridele, projektijuhtidele või vajab ulmelises summas abi transpordisektor, taksondus ja taksojuhid, siis ei ole vastus ikkagi nii lihtne, kui eelnevast võiks järeldada. Milles siis asi?
Miljonid "boonussüsteemi" kütteks
Nimelt ei ole avalikkusele laiemalt teada, et kõikidel tuntud taksoäpi äridel on kasutusel erinevad boonuste süsteemid, mis peavad siluma kõiki neid olukordi, kus tegelik elu ja Exceli elu kokku ei lähe.
Tarbijale ei pruugi see teadmine meeldida, aga fakt on, et tegelikult ei ole võimalik jätkusuutlikult inimesi kahe-kolme euro eest mööda linna sõidutada. See ei ole see võimalik isegi siis, kui kõikvõimalikesse regulatsioonidesse suhtuda erilise loomingulisusega ning võimalikult palju vastutust enda ettevõtmiselt kuhugi kellegi teise kaela või sootuks määramatusesse veeretada.
Need majandusliku reaalsuse ja õhinapõhise innoveerimise ebakõlad peab ära siluma nn boonussüsteem, mille sisuks on taksojuhile kompenseerida kliendi poolt tasutud ja sõidu tegeliku maksumuse vahe.
Sõltuvalt regioonist või konkreetsest kampaaniast on piirid tõmmatud näiteks nelja või viie euro peale. Kui klient ei sõida piirhinda täis, maksab "platvorm" puudujääva summa juhile juurde.
Seega peavad kliendid, kelle sõidu maksumus on ebamõistlikult väike, olema tänulikud end tehnoloogiafirmadeks nimetavatele taksofirmadele, mis selle lõbu kinni maksavad. Bolt ei ole siin ju ainus.
Ka ei ole Tallinn ainus selline linn. Eriti suure leegiga põletavad boonusskeemid ettevõtte raha uutele turgudele sisenedes, kus tuleb kõikvõimalike kampaaniatega kompenseerida nii juhte kui ka kliente.
Avalikkuse jaoks öeldakse sisusse minemata, et tegu on "uuele turule sisenemise kuludega". Aga kui me nüüd teame, milles see sisenemise kulu seisneb ja arvutame, et päevas on näiteks 100 000 tellimust, millest igaühele tuleb kaks eurot peale maksta ja korrutame selle päevade arvuga kuus, on meil juba kuue miljoni euro eest "sisenemiskulusid" või "turu muutustest tulenevaid kiireid investeeringuid".
Seejuures ei pruugi olla peale maksmise osakaalud alati nii tagasihoidlikud nagu eelpool toodud täites, kus firma maksab juhile "boonust" 40 protsenti. On ka näiteid, kus on turu hõivamise eesmärgil makstud 80 protsenti taksoarvest ja jäetud kliendi kanda ainult 20 protsenti. Muidugi saab sedasi turuosa - kuni "boonussüsteem" kehtib.
Nii pandi ainuüksi ühes Euroopa suurlinnas hakkama kaugelt üle 10 miljoni euro. Seega on võimalik teatud ärimudelite puhul võimalik taksonduses kolme kuuga leida rakendust ka 50 miljonile eurole.
Dumping innovatsiooninahas
Mitte mingisugust tähelepanu pole saanud siinjuures küsimust, et kuidas on selline tegevus kooskõlas konkurentsiseadusega, kui süstemaatiliselt kasutatakse sisuliselt klassikalist dumpingu mudelit. See on lihtsalt vormistatud - taaskord - väga loominguliselt.
Selliste n-ö turunduskampaaniate elluviimiseks on vaja miljoneid eurosid vabasid vahendid, võib isegi öelda, et kasvõi 50 miljonit vabasid vahendeid. Teisisõnu, see on võimalik ainult nendel, kes on saavutanud investorite usalduse või suutnud kaasata laenuraha.
Arvata võib, et eriti suurtes summades doteerimise eesmärk on mingi aja möödudes domineeriva turuosa saavutamine, aga teadaolevalt on seda õnnestunud saavutada ainult Yandexil Venemaal. Kas selliseid riike on maailmas veel - seda peavad hindama IT-taksoäride loojad, juhid ja nende investorid.
Võttes nüüd arvesse, et kui Bolt Technology võib seda 50 miljonit riigi toetust küsida suuresti kui taksofirma, suunates selle taksoturule, siis saab hakata lõpuks vastust otsima küsimusele, kas selline käik oleks õiglane ja võrdse kohtlemise seisukohalt asjakohane või mitte.
Või kas näiteks Eesti maksumaksja peaks kahe euro kaupa maksma kinni Kiievi, Bratislava või Lõuna-Aafrika Vabariigi taksoklientide sõiduarveid. Või mis siis juhtuks ja kes tegelikult kannataks, kui seda mitte teha?
Aga ega keegi pole kelleltki ära võtnud õigust pöörduda kriisi ajal abipalvetega riigi poole! Kõigil on taksondussektoris väga raske! Ja ega küsija suu pihta ei ole vaja lüüa. Tuleb lihtsalt teraselt vaadata - mida ja milleks küsitakse.
P.S. Bolti asutaja on hakanud riikliku abi vajadust põhjendama Saksamaa ja Prantsusmaa näidetega, kes on oma idufirmadele õla anna pannud. 2 miljardit eurot kõlab tõesti suure ja soliidse numbrina, ainult et Saksamaa majandus on Eesti omast kaugelt üle saja korra suurem ning riikide proportsioone arvesse võttes oleks Eestis võrreldav abi idufirmadele 15 miljonit eurot. Kõigi idufirmade peale kokku.
Toimetaja: Kaupo Meiel