Riigikogus menetletakse kriisipaketti ja sotsiaalmeedias käib äge vaidlus, kas Boltile peaks riik laenu andma või mitte.

Maailma majandus on kriisis ning paljud analüütikud võrdlevad majanduse kukkumist ja samal ajal riikide laenukoormuse kasvu sõja ajaga. Ka meie riigi eelarve läheb miinusesse ja me võtame laenu. Õnneks on praegused intressid olematud ja lühemate laenude eest makstakse meile isegi peale.

Riik toetab majandust erinevate meetmetega ja kõige suurem ning majanduse seisukohalt kõige tähtsam nendest on KredExile laenu ja garantii andmine.

KredEx saab üle kahe miljardi euro ettevõtete toetamiseks kas läbi laenude või käenduste. See on viiendik Eesti pankade poolt ettevõtetele antud laenudest ja liisingust. Ehk tegemist on väga suure summaga. Kuna osa sektoreid on KredExi toetustest väljas, siis pigem on see kaks miljardit kolmandik laenuabile vastavast laenuportfellist.

Kolmandik laenuportfelli kasvu olukorras, kus majandus ei kasva, vaid kahaneb, on väga suur. Ma kahtlen, kas ettevõtjad on nõus kolmandiku võrra oma laenukoormust suurendama, et oma kahjumit kinni maksta.

Millegipärast ei usu ka, et ettevõtjad KredExi raha eest kohe uusi investeeringuid tegema hakkavad. Pigem kulub vähemalt pool kahest miljardist ikkagi vanade laenude refinantseerimisele.

Sellega tahan ma öelda, et kaks miljardit on väga suur summa ja sellest peaks piisama. Tuletan meelde, et tegemist on ikkagi laenuga, mitte abiga. Ja laen tuleb tagasi maksta. Ning riigiabi laenuga kaasneb ka palju teisi piiranguid. Näiteks ei tohi laenu ajal maksta dividende ja omanike muutumisel on laenuandjal õigus see laen sisse nõuda. Ja vaevalt et iga ettevõtja tahab, et tema ettevõtte üle arutatakse sama armutult kui arutatakse sotsiaalmeedias Bolti üle.

Arvestades summa suurust ja seda, kui väike on KredExi organisatsioon, siis me ei peaks maksumaksjatena mitte muretsema selle üle, kas kahest miljardist piisab, vaid KredExi suutlikkuse üle selle rahaga hakkama saada.

Bolti laenust. Mulle tundub, et selles diskussioonis ei saada aru, et tegemist on laenuga. Mitte toetusega. Laen tuleb teatavasti tagasi maksta.

Arvan, et Bolti omanikel on juba nüüd laual mitu erinevat pakkumist, kuidas see kassavoo auk üle elada. 50 miljonit eurot laenu olukorras, kus näiteks Uberi väärtus börsil on 46 miljardit USD-d, ei ole suur krediidirisk.

Küsimus on ainult tagatistest ja sellest, kellele kuulub pärast kriisi kontrollpakk. Me peaksime õppima ühiskonnana 1998. aasta kriisist, mil hulk tublisid ettevõtteid välismaalaste poolt ära osteti. Bolt on meie suurtest startup-ettevõtetest ainus, mille peakontor asub Eestis. Oleks kahju, kui kriisi tulemusel Bolt ära müüakse ja peakontor siit kaob.

Riigina saame me seda krediidiriski hinnata erinevalt tavalisest laenuandjast, sest me saame oma "tuludesse" arvestada ka ettevõtte poolt makstavad maksud. Bolti poolt makstavad tööjõumaksud on aastas kümmekond miljonit eurot.

Mulle tundub, et kõige mõistlikum on siin lähtuda sellest põhimõttest, et riik paneb poole vajaminevast summast. Ülejäänud poole panevad erainvestorid. See oleks sama mudel, mida me kümmekond aastat tagasi Arengufondis kasutasime ja see töötas väga hästi.

25 miljonit riski ei ole enam nii suur risk. Me ei pruugi selle summaga olla Euroopa teiste riikide seas konkurentsivõimeline, aga see on märgilise tähtsusega kogu startup-keskkonnale. Meie riigi digitaalsed rakendused ja iduettevõtted on teatavasti suur osa meie riigi kuvandist ning uskugem, et see aitab meid ka pärast kriisi. Aitab teenindada neid võlgasid, mida me riigina praegu võtame.