2015. aastal avaldatud uuring 15 OECD riigi kohta näitas, et üheprotsendiline teadusraha kasv suurendab SKT-d 0,61 protsenti.¹ Vastavalt 2019. aastal Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonileppele² lubati tõsta riigi teadus- ja arendustegevuseks eraldatavate vahendite tase Eestis vähemalt ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Eelarve strateegiat paika pannes sellest aga loobuti.

Miks otsustasid meie riigipead tulistada endale jalga ja oma sõnadest taganeda, kui on teada, et teadus- ja arendustegevuse rahastamine on tugevas seoses majanduskasvuga?

Minu eesmärk ei ole kedagi kritiseerida või maha teha, vaid tuua välja üks meie ühiskonna pudelikaeladest, mille lahendamine võiks aidata parandada tulevikus paljude inimeste eluolu.

Rohkem kui kümme aastat tagasi avaldasid teadlased hoiatava artikli³, milles tunnistasid, et uus koroonaviirus võib sobivate tingimuste korral nahkhiirtelt inimestele kanduda. Toodi välja seda soodustavad tegurid: bioohutusmeetmete puudumine või eiramine Hiina loomaturgudel ja suure hulga imetajate hoidmine väikestes puurides. Selle teostumisele "aitas" kaasa Lõuna-Hiina kiire majanduskasv, mis suurendas olulisel määral nõudlust eksootiliste loomade järele.

Jah, see toimus väikesest Eestist kaugel, aga selliste olukordadeni võibki viia tõsiasi, et poliitikud söövad oma sõnu ja teadlastel ei ole võimalik laiendada uuringuid, et ühte või teist viirust paremini tundma õppida.

Kõiksuguste uute haigustekitajate ja teadlaste vahel käib võidujooks, mis paneb ikka ja jälle küsima: mitu inimelu oleks meil nüüd rohkem päästetud, kui otsustajad hindaksid teadlaste tööd rohkem?

Praegune teaduse üldine rahastuspoliitika ei aita kuidagi kaasa rahvusvahelise tippteaduse tegemisele. Ma julgen väita, et kui riigid annaksid teadusele rohkem raha, oleksid sellised kriisid ja eriolukorrad välditavad ning me oleksime paremini ettevalmistunud.

Näiteks võib tuua veel SARS-i ja SARS-CoV uuringud vaktsiini leidmiseks, mis viimasel juhul jäi 2016. aastal rahastuse nappuse tõttu lihtsalt puudulikuks – uuringud lõpetati teaduse alarahastuse tõttu.⁴

Kui avada ükskõik milline meediaväljaanne, saame lugeda juba esilehelt teadlaste seisukohtadest. Näeme, et teadlased ja nende arvamused on rohkem hinnas kui kunagi varem. Loodetavasti ei unustata riik neid peale kriisi ära ja väärtustab teadlasi varasemast veelgi enam tõstes teadustööks eraldatavate vahendite taseme Eestis vähemalt ühe protsendini SKT-st.

Erinevalt mõnest kehtestatud maksust, mis toob riigikassase kohese tulu, võib teaduse- ja arendustegevuse rahastamise mõju olla kohati küll hoomamatu, kuid tuleb mõista, et teadusesse panustatav raha on investeering meie kõigi tulevikku ja selle pealt ei ole mõistlik kokku hoida. See on möödapääsmatu, kui soovime, et meil kõigil läheks paremini.