Jaak Vilo: teadusrahastus uute reformide ootel
Paljud väga head teadlased on jäämas ilma Eesti grandirahata – see pärsib võimekust meelitada doktorante ja seab ohtu ka vajalikud uurimissuunad, kirjutab akadeemik Jaak Vilo algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.
Teadus on arengumootor, mis puudutab kõiki eluvaldkondi otse ja kaude. Teadusest tuleneb maailmast adekvaatne arusaamine, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja edasiarendus ning kogu meie haridussüsteem tervikuna.
Teaduslik maailmapilt on aluseks haridusele kõikides valdkondades, seejuures õpetajate, inseneride, arstide ja teiste valdkondade spetsialistide koolitusele. Teadlased koolitavad ülikoolides inimesi, kes koolitavad järgmisi ja need omakorda järgmisi. Ka ettevõtete ja riigiasutuste sees toimub arengu planeerimine ja teadmiste ülekanne juhtkonna vastutusel ning spetsialistide vahel.
Maailmas praegu "vabalt kättesaadav" teadmine on loodud paljus ülikoolides töötavate või ülikoolides teadushariduse saanud inimeste poolt. Kui tippteadus võrrandist välja võtta, siis kannab kahju kogu ühiskond – esmalt kaob võimekus uusi teadmisi luua (teadlased), teiseks võimekus uute teadmiste loomist õpetada (õppejõud), kolmandaks oskus uusi teadmisi edasi anda (õpetajad) ja lõpuks kaob arusaamine maailmast (haritus).
Ülikoolitöötajad peavad kandma nii teadlase, õppejõu, õpetaja kui ka haritlase rolli. Seetõttu on väga tähtis läbi mõelda, mida meile tähendab teadus tervikuna.
Teaduse rahastamise reformimine on toimunud ad hoc üksikute ideede ja vastavalt üksikult kujundatud meetmete kaupa, otsustamine eri meetmete vahel on jäetud koordineerimata kuni teatud juhuslikkuseni välja. Pole ühiseid selgeid arusaadavaid eesmärke ning eri otsustuskogud jõuavad mõnikord omavahel vastukäivate otsusteni.
Kui lisada siia erialade ja asutuste ning allasutuste vaheline konkureerimine – aga teaduses on konkurents loomulik püsiv seisund –, siis saame ka suure rahulolematuse.
Riigi tasemel on jõutud haprale poliitilisele konsensusele, et riigi teaduspanused on edaspidi vähemalt üks protsent SKT-st ning loodetakse, et ettevõtted lisavad oma arendus- ja innovatsioonitegevustega täiendavad kaks protsenti.
Õigupoolest plaanime, et kuni kolm protsenti meie ühisest rikkusest peaks tegelema uute teadmiste loomise, uute teadmiste innovaatilise rakendamise ning arendustegevusega. Kui hinnata, et see on keskmisest kaks korda kallim tegevus, tähendab, et riigi rahastusel peaks olema 0,5 protsenti Eesti tööjõust (u 3000 inimest), kes tegeleksid teadusega.
Arvestades teaduse investeeringuvajadusi jagub teadusrahast ilmselt veel vähema arvu inimeste täispalgaks. Tuleb hästi läbi mõelda, milliseid inimesi soovime saada teadlaseks, kuidas nad jaotuks erialade vahel ja kuidas annaksid oma panuse parimal viisil.
Teesid olukorra parandamiseks
Ülikoolide tervikpilt on kirju ja kõrvaltvaatajale raskesti mõistetav, sest samas asutuses antakse ka kõrgharidust, peamiselt tasuta. Kuna rahastus ühe tudengi kohta on liiga väike, on kõrgharidus tervikuna alarahastatud,1 s.t loodetakse odavalt saada head tulemust. Võib-olla kokku paistavad ülikoolide eelarved suured.
Kui pidada silmas ülesannete ja ootuste mitmekesisust, kipuvad kõik alamvaldkonnad eraldi olema alarahastatud – kõrgharidus (kui palju maksab ühe tudengi kõrgharidus?), doktoranditoetus, riiklik teadusrahastus, koostöö ettevõtetega, arst-residentide palgaraha jne. Tervikuna mõjutab see ülikooli atraktiivsust tööandjana, kes peaks alatasa värbama parimaid talente.
Asutused ei tohi jätta oma personali- ja strateegilised otsuseid grantide otsustajate teha. Ise peab teadma, mida arendada, mida säilitada, mida vähendada, kes on produktiivsed ja vajalikud. Grandist ilmajäämine ei pea automaatselt tähendama vallandamist ning teaduri tööleping ei pea tähendama garanteeritud grandirahastust (teaduskompetentsi nõukogu ehk TKN-i sihiteema).
Baasfinantseerimine arvutatakse tulemusrahastusena, see aitab tagada stabiilsust ning võimaldab asutustes luua arengufonde – käivitada ja toetada uusi vajalikke tegevusi, millel muud rahastust ei ole. Ülikoolide õppetöö tegevustoetus ja doktorantuuri rahastus tagab ka mingi minimaalse baastaseme, et vajalikel erialadel oleks õppejõude ja järelkasvu.
Samalaadsete printsiipide järgi rahastatakse ka eraldiseisvaid teadusasutusi ning isegi eraettevõtete teadus- ja arendustegevuse (T&A) üksusi. Võib vaielda, kas paremas seisus on ülikoolid, kus on ka õppetulusid (rohkem raha), või teadusinstituudid, kus puudub samasugune kohustus õpetada tudengeid (rohkem aega).
Rakendusuuringuid ja ettevõtetega koostööd saab teha vaid valdkondades, kus vastavad inimesed juba palgal ning on olemas alusteadmised. Teadusliku kompetentsi (fundamentaal- ja rakendusteadus) juurde saab liita täiendavad tegevused. Harvem jõuab rakendustest alustades tippteadusesse. Kuid ilma doktorantuurita ei saa püsida ega areneda ükski valdkond, mida vajame.
Ka olümpiakomitee peab tegelema kõigi spordialadega ja otsima nende vahel tasakaalu. Tagada tuleb tippude toetus erialadel, kus need on omal jõul tekkinud, kui ka masse kaasavate valdkondade areng isegi siis, kui seal on ajutised mõõnaperioodid.
Teaduse mitmekesisust ja hindamist saab analoogiate järgi võrrelda nii spordi kui ka muusikaga. Mõlemad on konkurentsipõhised, väga mitmekesised ja vajavad läbimõeldud hoolitsust. Mõlema mitmekesisus on samuti suur alates laste- ja harrastuspõhisusest kuni tipptegevuseni välja.
Tippspordi puudumine vähendab lastes rahvaspordiindu, muusikalise kõrghariduse kadu viiks dirigentide koolituse ja laulupidude hääbumiseni. Kuidas võrrelda individuaal- ja võistkonnaalasid, kergejõustikku ja kiiruisutamist, ooperilaulu ja kandlemängu, profisporti ja rikkaid rokkbände?
Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline professionaalne tegevus. Kuigi nii muusik, sportlane kui ka teadlane võib teoorias saada rahvusvahelisel areenil ülirikkaks, peab riik planeerima parima võimaliku ökosüsteemi, mis toetab mitmekesiste võimaluste teket, arengut ja kasusaamist. Teadust ei tohi vaadelda tippspetsialistide personaalse hüvena, vaid laia mõjuga tegevusena.
Seoses aastatega üha enam ummikusse jooksva teadusgrantide rahastuse probleemidega on vaja leida viise, kuidas teha süsteem õiglasemaks ja Eesti vajadusi paremini arvestavaks.
Pakun välja teesid, kuidas edasi liikudes saaks olukorda parandada.
- Grantide roll peab muutuma teadlase peamise palgaallika keskselt projektide spetsiifiliste lisavajaduste katmise keskseks.
- Hindamine peab muutuma õiglasemaks: tuleb minna üle erialaste, väiksemate, välisekspertide paneelide keskseks, et vähendada võrreldamatute võrdlust ja praegu paratamatuid huvide konflikte.
- Teaduse mitmekesisust, ootusi ning vajadusi tuleb mõõta ja väärtustada ka alusteaduste rahastuse tasemel.
Põhjendan ja täpsustan neid teese.
Grandid projektide lisavajadusteks, mitte teadlase põhipalgaks
Eesti teadussüsteem reformiti 1990ndate alguse taasiseseisvunud Eestis konkurentsipõhiseks, mis tõi meile edu. Eesti Teadusfondi (ETF) grandid olid väga paljudele teadlastele pisikese täiendava rahastuse allikas, millest sai doktorandile tagada piiratud lisatasu, kinni maksta reis või paar.
Teaduskompetentsi nõukogu sihiteemad olid teoorias mõeldud kõigile kvaliteedilävendit ületavatele uurimisrühmadele kõigi vähegi publitseerivate teadurite valemipõhiseks palgarahaks.
Sellel oli ka suuri puudusi, sest summa jäi alla ülikooli palgakohustusele ning tingimusi ei järgitud lõpuni võrdselt. Ülikoolides tehti vahet õppejõududel ja teadlastel, see vahe sundis ametinimetustega skeemitama.
ETAg-i loomisel oli eesmärk koondada teaduse rahastus ühe mütsi alla. Institutsionaalsed uurimistoetused (IUT) pidid arvestama teaduse taset, asutuse strateegilisi valikuid ja stabiilsust, personaalsed uurimistoetused (PUT-id) olid mõeldud otsinguliste/avastuslike grantide jaoks (siht oli kõrge riski, kuid suure potentsiaaliga uuringutel).
IUT-ides mitme hindamismõõtme sissetoomine, teadlaste ootuste murdmine, sest täiskulupõhine rahastus ei realiseerunud ilma lisarahastuseta, ning mitmesugused piirangud ja reeglite piire kompavad skeemitamised nullisid suure reformi õilsad ideed.
Sellega võeti riiklik suund raha saavate teadlaste arvu kiirele vähendamisele, sest suuremate tükkidena eraldatavast samaks jäänud summast ei saanud ju jaguda kõigile. Samal ajal oli hea külg välisekspertide kogu kasutamine hindamise järjekordade moodustamisel.
Personaalsete uurimistoetuste (järeldoktori-, stardi- ja rühmagrant, mobiilsus jne) grantide hindamine on aga jäänud liiga napi välisekspertiisi keskseks ja seejärel üritatakse Eestis üldjärjekord kuidagi kokku panna. Pehmelt öeldes on see võimatu.
Matemaatiku, ökoloogi, füüsiku, geneetiku, arvutiteadlase ja keemiku omavaheline võrdlemine pole võimalik, nende teemade järjestamine kütab kirgi ning loob pinnase konfliktideks. Teine probleem on raha üldine nappus ning grandi suurus. Suurimad IUT-teemad ja praegused suured PUT-i rühmagrandid (PRG) on mahult võrreldavad Euroopa suurimate ja prestiižseimate Euroopa Teadusnõukogu (ERC) personaalgrantidega, ulatudes ühe–kahe miljoni euroni viie-kuue aasta peale.
ETF-i kümnetuhandeste grantide pealt hüppasime veerand miljoni suuruste grantideni aastas. Selliste summade jagamine eri erialasid esindavate inimeste ühise laua taga välisekspertide kesise sisendi pealt, omavahel võrreldamatuid võrreldes, toob paratamatult mängu asutuste ja teemavaldkondade huvid ning jätab lõpuks juhusliku otsustamise mulje.
Juhuslikkus ilmestab kõige enam otsustamise aluseks olevate retsensioonide ja retsensentide probleemi. Enamik retsensente annab oma hinde, kui on näinud ainult ühtainust taotlust.2
Kuidas saab ta oma hinnetega lõpuks kinnitada, kas temalt taotlusele küsitud kolm hinnet on 4,5, 4,0 (väga hea) või 5,0 (suurepärane), kui tal pole mitte ühtegi võrdluspunkti Eesti teiste taotlustega isegi mitte sarnasel erialal, rääkimata erialaülestest võrdlustest ja tavadest? Juba viisakusest ei anna enamik hindajaid kõikides punktides hindeks 5,0 (et enam paremini ei saagi maailmas teadust teha).
Kuid kolme hinde peale ainuüksi poole punkti kaotamine jättis noored sel aastal pikaajalise rahastuseta. Selline hindamine ei saa tagada ei erialasisest ega ammugi mitte nii laiade erialade vahelist, nagu seda on näiteks kõigi loodus- ja täppisteaduste ülene pingerida.
Piltlikult öeldes vastab praegune ETAg-i hindamine "Eesti laulu" konkursile, kus igale laulule valitakse sama žanri esindajate hulgast kaks rahvusvahelist hindajat, kes kumbki kuuleb vaid seda ühtainust laulu.
Lisaks veel nii, et tipplauljat peab hindama keegi veel parem, hea kui oleks Grammy nominent, ja keskpärasele piisab hindajaks kohaliku muusikakooli õppejõust. Kuidas saab nii antud kahe hindega ausalt pingereastada sada roki-, ballaadi-, fado– ja ooperiesitust?
Grandiraha jagub komisjonides paarile kuni paariteistkümnele. Hoolimata aastate jooksul sellele probleemile tähelepanu juhtimisest on see vaid süvenev tendents, mida ETAg ei ole soovinud lahendada.
Üks vastuargument on mõistetav – hindaja peab taotlusest aru saama. Kuid see ei tähenda, et ta peab piiratult olema ainult ühe taotluse ekspert, sest ülesanne on panna pingeritta kümmekond taotlust! Ilmaasjata ei ole tekkinud arvamus, et ausam oleks jagada raha loteriiga kõigi mingi lävendi ületanute vahel.
Kas me saame lasta lotol juhtida riiklikke valikuid, mis erialad jäävad, mis kaovad? Ja kui õnn ei naerata, kas siis pole riskid mitte liiga suured?
Praegune põhiprobleem on, et paljude erialade tippudele ei jagugi enam grante, sest napp raha jagatakse väga suurte portsudena ja eelmainitud põhjustel ka veidi juhuslikult. Kuna Eesti teadus tervikuna on paranenud, jäävad paljud väga head ja vajalikud teemad täiesti grandirahata. Kui grandisüsteemi kiiresti ja suuremas mahus raha ei lisata, jääb alles ainult võimalus minna tagasi väiksemate grantide peale, et jaguks rohkematele ja hindamisvead väheneksid.
Väikese arvu grantidega süsteemi sisse kirjutatud puuduste leevendamiseks (enamik taotlejaid jääb ju palgarahata) hakati kasvatama teaduse baasfinantseerimist, et asutuste käes olev vaba raha kompenseeriks grandisüsteemi põhilised probleemid.
Baasfinantseerimise raha tuleks praegu kasutada kõigi asutusele endale vajalike, kuid ETAg-i poolt rahata jäetute toetamiseks, strateegiliste uute teemade käivitamiseks, hoonete ja taristu katmiseks, projektide omafinantseeringu tagamiseks, doktorantide stipendiumide juurdemakseteks jne. Kuna baasfinantseerimine on arvutatud tulemusrahastusena, tekkis selge arusaam ja tunnetus, kes tegelikult on need summad välja teeninud.
Valemipõhine käsitlus peab võib-olla paika ülikoolide puhul, kuid taandub kohe, kui jõutakse madalamale teaduskonna ja instituudi tasandile. Pigem lähtutakse printsiibist, et raha tuleb eraldada sama valemi järgi selle väljateeninutele või siis võrdselt kõigile. Nii on grandiraha jätkuvalt paljudele erialadele ja uurimisrühmadele elu ja surma küsimus.
Üks võimalus saavutada õiglasem jaotus on ausalt tunnistada, et grandisüsteemi eesmärk ei olegi üldse teadlasele põhipalga maksmine, sest head teadlast ei saa nagunii ajutise palgarahaga nörritada. Eriti praeguses olukorras, kus kõik töölepingud on (riigi survel) tehtud tähtajatuks. Grandita jäämine ei anna ju seaduse järgi õigust tööleping ühepoolselt lõpetada ning heade teadlaste puhul oleks see ka vääritu teguviis.
Kui võrdleme ETF-i 10 000 ja praegusi 260 000 euro suurusi aastase eelarvega grante, siis on ilmne, miks tekivad praegu intriigid. Sellise eelarve saanud rühm võib aga koosneda nii kahekümnest inimesest, lisaks koolitatakse tosinat doktoranti, või ka ainult viiest inimesest – raha maht sellest ei muutu. ETAg-i ise endale tehtud reeglite järgi ei tohi grandi summat muuta.
Eespool toodud hindamise puudujääkide juures otsustatakse 1,3 miljoni eurosed viieaastased grandid konveiermeetodil väga kergekäeliselt. Määrab mitte enam erialasisene, vaid erialade vaheline konkurents – all is fair in love and war (armastuses ja sõjas on kõik vahendid lubatud).
Tõenäoliselt oleks Eestile parem, kui ETAg-i PUT-grant oleks pigem midagi ETF-i ja praeguse rühmagrandi PRG vahepealset. Just nii suur, kui on vaja selle uurimisprobleemi spetsiifika kohaselt asutusele juurde ressurssi, näiteks doktorantide täiendavaid õppekohti, järeldoktorante, ajutist projektimeeskonda või stipendiume kraadiõppuritele. Lisaks on vaja rahastada seadmed ja kulumaterjalid, tehnikute või programmeerijate palk, artiklite avaldamise kulud, konverentsid ja välisvisiidid.
Vaid siis, kui grandisüsteem ei peaks ülal pidama karjääriredelil turvalises tsoonis akadeemiliste töötajate põhitöökohti, saaks granti käsitleda kui ajutist täiendavat kulu vajaliku projekti elluviimiseks.
Ülikoolid ja asutused keskenduksid oma stabiilsete põhitöökohtade töötajate valikule ja rahastamisele ning spetsiifiliste projektide jaoks taotletaks ajutisi vahendeid grantidega. Ajutise raha lõppemine ei paneks siis enam ohtu kogu (all)asutuse eksistentsi.
Praegune teadusgrandi rahastuse ja alusfinantseerimise proportsioon 50 : 50 võiks peaaegu sellist süsteemi toetada, kui tõmmata rahastust laiemale. Eriti kui ühendada põhitöökohtade rahastus ülikoolide ja asutuste õpetamise, rakendusuuringute jm ressurssidega.
Töötajad võivad rohkem spetsialiseeruda kas ühele või teisele meetmele, kuid tervikuna koordineerib asutus oma strateegiliste püsitöökohtade valikuid ise. Kuidagi tuleb ju kõigis õpetavates valdkondades tagada teaduse baasvõimekus, nt miinimummahus doktoriõpe. Kui midagi grantide otsustamises ja mahtudes kiiresti ei muudeta, siis peab praegu lisama grandirahastust märksa kiiremini kui baasrahastust.
Liiga palju väga häid teadlasi on praegu jäänud ja jäämas ilma Eesti grandirahata – see pärsib nende võimekust meelitada doktorante ja seab ohtu paljud uurimissuunad, mis rahvusvaheliselt on väga heal tasemel. Me lihtsalt ei tohi hakata inimesi kiiresti minema saatma ega noortelt tagasipöördumise võimalusi ära võtma.
Hindamise õiglasemaks korralduseks tuleb luua erialakogud
Eespool tõdesin, et ETAg-i grantide otsustamise põhiprobleem on see, et retsensendid ei näe oma hinnatava valdkonna tervikut ning kohalik otsustuskogu peab võrdlema omavahel võrreldamatut.
Saadud hinded ei ole skaleeritud ülejäänud sadade taotlustega ning hindajad ei suuda neid adekvaatselt pingeritta panna korraga kõikide erialade üleselt. Isegi kohaliku eksperdikogu ülesehitus määrab lõpptulemust praegu liiga palju.
Peamiselt välisekspertidest koosnev otsustuskogu võiks hinnata ja pingeritta panna igaüks keskmiselt 20–30 taotlust. Seejuures oleks kõigil liikmeil kohustus hinnata ise keskmiselt viis–kümme taotlust asutuste üleselt. Muidu pole lihtsalt võimalik teha adekvaatseid pingeridu.
Praegu on retsensentide menetlemine korraldatud nii, et TTÜ teadlane otsib retsensente ja paneb pingeritta TÜ taotlusi, ja vastupidi. Kuidas tekib nii Eesti-ülene vaade? Pingerea aluseks peaks olema välisekspertide konsensus ning see peaks olema kitsama eriala keskne (Frascati3 mõttes "alameriala"). Ehk siis füüsikuid ei tohi panna ökoloogidega ühte järjekorda, nagu ooperilauljat ei pea pärimusmuusiku või suusatajaga võrdlema.
Frascati käsiraamatu järgne kuude lahtrisse löödud erialade jaotus – loodus- ja täppisteadused, sh füüsika, keemia, arvutiteadus, matemaatika, kõik bio- ja maateadused ning ökoloogia; tehnikateadus, meditsiin, põllumajandus, sotsiaalteadused, humanitaarteadused – pole sugugi parem võrreldes varem kehtinud nelja valdkonnaga – loodusteadused (bioteadused), tehnika (sh füüsika, keemia, matemaatika, arvutiteadus), meditsiin, sotsiaal- ja humanitaarteadused.
Kuus valdkonda pole omavahel ka võrdse suurusega ega võrreldavad, sest varasemad neli valdkonda olid omavahel paremas tasakaalus. Kõik loodus- ja täppisteadused, mille hulka kuuluvad ka matemaatika, füüsika, geneetika, ökoloogia ja arvutiteadus kogu oma mitmekesisuses, ei ole hallatav üheainsa pingereana. Need kuus valdkonda ei ole ühesuguse ulatuse ja sügavusega ei maailmas ega Eestis.
Kui muutuse eesmärk oli tehnika- ja põllumajandusteaduste suurem väärtustamine, siis seda ei saa saavutada kogu elus- ja eluta looduse, täppisteaduste ning matemaatika ühte patta paneku ja raha vähendamisega.
Ette oli teada ka teine kaasuv kahju (ingl collateral damage) ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonna lõhkumine ja arvutiteaduse jätmine samasse kahanemist ootavasse "mõrvagruppi".
Tegelikkuses ei saa Eesti teadust pingeritta panna ei ühes, neljas ega kuues pingereas. Arvatavasti on õigem jagada teadusraha ca 12–20 kitsamas otsustuskogus, kellest igaüks jagaks 5–15 protsendi suurusi "tükke".
Praegune Frascati loodusteaduste kogu esindab umbes poolt Eesti teadusest. See üksi on vaja jagada kuueks-seitsmeks alamosaks. Samuti peaks arvutiteaduse, elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate jaoks kaaluma selgemalt kas üheainsa IKT otsustuskogu või kahe arvutiteadus + matemaatika ning elektroonika, robootika ja side otsustuskogu loomist.
Eraldi tuleb veel käsitleda interdistsiplinaarsete teemade probleemi. Alati pole selge, millises otsustuskogus ja teadusvaldkonnas need peavad olema. "Valesse" sattumine on reeglina päädinud rahastuseta jäämisega.
Samal ajal on mõned kavalalt ninaga õhku nuusutanud teadlased läinud ise nende otsustuskogude alla, kus taotlemine hõredam ja raha seega rohkem. Tihti on sel skeemitamise maik küljes. Kuid tippteadus on siiski väga interdistsiplinaarne.
Ilmselt on mõistlik teha mingi järelnope ja arutelu, kui mõned teemad on teenimatult jäänud otsustajate silma alt välja – need tuleb lahendada eraldi interdistsiplinaarsete teemade ja teaduspoliitiliste otsustena, kuhu panustavad (kõik) vastavad valdkonnad ka raha.
Võimalik, et Eesti teaduse mahtusid arvestades on mõistlik osa hindamisi edaspidi läbi viia ka harvemini kui igal aastal. Kui need toimuksid näiteks üle kahe (nelja-aastased grandid) või kolme aasta (kuueaastased grandid), siis oleks erialane tervik korraga paremini märgatav ja otsustamine tervikuna ausam.
Praegu on tekkinud ebameeldiv tsüklilisus ja lained, kuhu sattunud teadlased on pidevalt (juba 15–20 aastat) palju halvemas seisus kui teised. Eri aastatel on jagatud ümber väga erinevaid summasid ja see on põhjustanud ka eri suurusega grante.
Nii on mõned teadlased pidanud toime tulema kaks-kolm korda väiksemate summadega ilma õiguseta taotleda ebaõigluse korrigeerimist enne viie-kuue aasta möödumist. Sellist tsüklilisust ja ebaõiglust tuleb vähendada.
Teaduse mitmekesisus ja strateegilised vajadused peaksid olema otsustuskogude vahel paremini jaotatud
Kõige keerulisem ja vastuolulisem on küsimus ETAg-i rahajaotuse õiglusest eri valdkondade, erialade ja asutuste vahel. Grandiraha peaks minema vaid parimatele projektidele ja tugevamatele uurimisrühmadele, sest sealt tulevad eeldatavalt ka parimad tulemused.
Samuti peab olema tagatud riiklike strateegiliste valikute katmine. Ei saa ju lisanduda doktorikraadiga inimesi ja võimekust valdkondadesse, mida on järgmistel aastatel selgelt vaja, kui praegu ei eraldata sinna üldse teaduse rahastust.
Jutt sellest, et Eestis on IT-haridust ja teadust väga vaja ja mõnel IT-firmal läheb hästi, on kõik ilus. Kui aga grandiraha ei ole, siis ei saa ka ülikool täita vastava valdkonna riiklikke ja ühiskondlikke ootusi, kui sektori maht on kümmekonna aastaga ligi kolmekordistunud,4 kuid grandid mitte.
Üks äärmus on see, et mõnes valdkonnas on väga vajalik teadus ja doktoriõpe, kuid paraku on teadustöö ja juhendamine nõrk. Kui on vaja doktoriõpet ja inimeste koolitamist, siis järelikult peab selles valdkonnas olema ka teadustöö. Kui teaduse tase on nõrk, kuidas seda siis upitada? Selleks on asutuste strateegilised arengufondid ja riiklikud meetmed.
Teine äärmus on see, et valdkond on vajalik, perspektiivikas, vajadus on suur ning tase ka väga hea, kuid praegune grandisüsteem ei ole suuteline seda üldse rahastama. Kelle süü see siis on?
Võtame näiteks IT (arvutiteaduse ehk informaatika) valdkonna. Ülikoolide peamiste IT-õppe järelkasvu tagavates üksustele (TÜ arvutiteaduse instituut, TTÜ IT-teaduskond ja TLÜ digitehnoloogia instituut) on ETAg kokku eraldanud 5,7% oma grandipõhist rahastust, ca 2,8 miljonit eurot 50 miljonist.5
Selle valdkonna mõju majandusele on aga pigem ligi kümme protsenti, sealjuures majanduskasvu on IT-arendus vedanud juba viimased 20 aastat järjest ning selgelt oodatakse veel kiiremat arengut. Ainuüksi info- ja sidevaldkonna ettevõtete T&A panused moodustavad ligi poole Eesti kõigi ettevõtete T&A panustest, kokku üle 110 miljoni euro.6
Kui soovida teadusrahastuses saavutada riigi ja erasektori vahel 1 : 2 suhet, peaks riik kasvatama IKT alal rahastust kuni 50 miljoni euroni. Ei tohi unustada teiste sektorite IKT-komponenti, nt finants- või ka töötlevas tööstuses.
Sama sektor on netoeksportija, tuues riiki üle poole miljardi puhast eksporditulu aastas.7 Peamiselt IT-valdkonna idufirmad on viimased 4-5 aastat jutti igal aastal kaasanud üle 300 miljoni euro kapitali. Vähemalt eraldatud grandiraha põhjal tundub, et ETAg ei anna siin kuidagi oma panust, kuigi ettevõtted ootavad vajalikke T&A kompetentsiga töötajaid tööle.
Näiteks Frascati käsiraamatu arvutiteaduse valdkondades 2020. aastal ülikoolides IT-üksustes kokku vaid neli PRG-teemat, kolm TÜ arvutiteaduse instituudis ja üks TTÜ IT-teaduskonnas. Võrdluseks: füüsikas on 19, keemias 13 ja bioteadustes 35 PRG-granti. See ei ole õiglane tasakaal, kui võrrelda riigi ootustega tarkvara arenduse vajaduse, majanduskasvu, küberturvalisuse, tehisintellekti jm valdkondadele.
Nii madalat rahastuse määra ei saa põhjendada teaduse madala kvaliteediga arvutiteadustes, kus on näiteks kaks ERC-granti (Dominique Unruh ja Marlon Dumas) ning ülikoolid maailma edetabelites kõrgetel kohtadel. TÜ on maailma edetabelis esimese 200 hulgas, kusjuures järgmine Ida- ja Kesk-Euroopa ülikool on alles rohkem kui sada kohta tagapool.8
ETAg-i PRG-teadusgrantidega on katmata nii tehisintellekt ja masinõpe, keeletehnoloogia, IT-hariduse didaktika, suurandmed, asjade internet, küberkaitse kui ka paljud muud Eestile väga vajalikud valdkonnad. Kuidas tagada, et me ise oma riigi arengut ei pärsiks?
ETAg-i endine juht on öelnud, et ETAg ei pea kõiki probleeme lahendama oma vähese rahastuse piires. Kuid ühe peamise teadusrahastust koordineeriva riikliku üksuse ETAg-i ja grandirahastuse probleeme ei saa ju kogu aeg lahendada ka teiste meetmetega.
Kui on vaja midagi arendada, näiteks eestikeelset keeletehnoloogiat, siis peab riik leidma mingi teise lahenduse, kuidas seda oma programmidega rahastada. Või kas ettevõtted ja ministeeriumide rakendusuuringud peaksid ülikoolidele tagama eriala arenduseks piisava rahastuse?
Muidugi saab iga IT-teadlane tööd ka ettevõtluses. Kuid küsimus ei ole üksikute inimeste näiliselt mugava töökoha tagamiseks raha lunimises, vaid riigi arengueesmärkides.
Hädavajalik on, et kõik vajalikud valdkonnad oleksid tasakaalustatult arendatud, et oleks olemas nii alusteadus kui ka rakendusuuringud ning nende tugevusele üles ehitatud koostöö ettevõtetega. Kui üks või teine aspekt lööb kõikuma, siis toob see kaasa teiste osade nõrkuse.
Ettevõtete vajadus ja huvi teadusarenduse vastu mingis sektoris ei tähenda kindlasti, et sellel alal pole riigil enam vaja alusteadusi ise arendada, vastupidi – ettevõtted vajavad niihästi koolitatud inimesi kui ka rakendusteaduslikku sisendit, kuid see saab tugineda vaid hea alusteaduse vundamendile.
Seega peab läbi vaatama nii Eesti teadusrahastuse umbkaudsed eeldatavad proportsioonid kui ka alamvaldkondade vajadused ja prioriteedid. Alusteadused ning teadlaste sõnastatud ja otsustatud eesmärgid on sageli valdkonna arengule palju vajalikumad kui rakenduslik või lihtsalt arendustegevus.
Kokkuvõte
Kui soovime Eestile kasulikumat ja õiglasemat teaduspoliitikat, siis tuleb grandiskeem reformida nii, et 1) see oleks ainult grandi täiendavate kulude keskne, mitte teadlaste palkade põhirahastus; 2) hindamine tuleb viia erialaste, väiksemate, välishindajate otsustuskogude keskseks; ning 3) tagada laiapõhjalisem tippteaduse toetus vastavalt erialase mitmekesisuse ja riigi arenguvajaduste eesmärkidele.
Toimetaja: Kaupo Meiel