Koroonaviiruse epideemiat on nimetatud ajaloos suurimaks globaalseks kriisiohjeõppuseks. Kriisid võivad olla ebameeldivad ja hirmutavad, aga need aitavad ka reaalses situatsioonis hinnata meie valmisolekut.

Kaitseministeeriumi haldusala on toetanud kriisihaldust väga jõuliselt, alates välihaigla saatmisest Kuressaarde kuni Kaitseliidu ja politsei ühispatrullideni. Aga me peame oluliseks vaadata ka kaugemasse tulevikku ja aidata ühiskonnal ennast tulevaste kriiside vastu kindlustada.

Eesti riigil vajalikku varu polnud

Eesti riigi kriisiohjevõime seni kõige nähtavam puudus on olnud elementaarsete toimepidevusvarude puudumine. Kui kaitseväel poleks olnud oma ladudest anda pea miljonit maski, poleks Eesti riigil olnud varude mõistes seda hädavajalikku nädalat, et isikukaitsevahendite täiendavaid tarneid Eesti poole teele saata. Nüüdseks oleme suutnud suurest august välja ronida ja varustada vähemalt eesliinil olijad.

Praegu peaks olema üsna selgelt näha, miks on ratsionaalne mingeid elutähtsaid varusid nende maksumuse kiuste varuda. Kriisi ajal selle lahendamiseks vajaliku kauba kättesaadavus langeb, hind tõuseb ja mis ehk antud puhul kõige olulisem – varude puudumisel on ohus inimelud.

Ometi Eesti riigil vajalikku varu polnud. Selle põhjused on inimlikud ja neid tasub otsida planeerimispsühholoogiast. Ka rahvusvaheliselt ringi vaadates näeme, et varude puudumine on olnud valdav, sest inimestel on plaane tehes loomuomane kalduvus optimismile.

See loomuomane optimism lubab ka kriisivarude soetamist eelarve vastuvõtmisel tulevikku lükata. Seda edasilükkamise otsust on lihtne teha, sest maailmas on isegi elutähtsate teenuste tagamisel harjutud tuginema rahuajal ülitäpselt toimivale rahvusvahelisele tarneahelale ja näiteks maskide varumiseks vajalik miljon kulub hädasti n-ö rahuaegseteks hädapärasteks vajadusteks.

Laiapindse riigikaitse käsituse rakendamiseks peaksime aga kasvõi praeguse kriisi kogemustest õppinuna tegema samme, mis võimaldaksid meil olla paremini valmis järgmisteks kriisideks. Ükski kriis ei meenuta eelmist, aga nende tekkimises võime kahjuks kindlad olla. Järgmine kriis ei tarvitse olla epidemioloogiline, see võib olla seotud hoopis keemiasaastega või radioaktiivse kiirgusega.

Teiste riikide kogemus

Erinevates riikides on seni inimloomusele omaseid optimistlikke tendentse kompenseeritud kriisivarude teema eraldi tähtsustamisega seadusandluses ja rahastamises. Soomlased on juba 1993. aastal loonud Varustuskindluse Agentuuri (Huoltovarmuuskeskus). Sellel asutusel lasub ülesanne valmistuda kogu ühiskonda puudutavateks häda- ja kriisiolukordadeks, sh toiduga varustatuse katkemine, energiavarustuse katkemine, sõjalised ohud, loodus- ja keskkonna katastroofid ning andmeside teenuse katkestus.

Vastutus vastutuseks. Pean eriti oluliseks, et vajalike tegevuste avaliku ja erasektori koostöös elluviimiseks on loodud stabiilset eelarvet tagav eraldi rahastus, mis meenutab veidi meie kultuurkapitali rahastamismudelit.

Šveitsis on esmatarbekaupade varustusraskusteks valmistumise kohustus riigile seatud konstitutsiooniga (§ 102). Sellega tegeleb föderaalse majandus- ja teadusministeeriumi alluvuses Föderaalne Riikliku Majandusvaru Amet (BWL), mis töötab koos kohalike omavalitsuste ja erasektoriga. Kriisideks valmistutakse peamiselt kahes valdkonnas – tugevdades olemasolevat tarneahelat ja valmistudes olulisteks tarnepuudusteks.

Šveits võimaldab kohustuslike varusid hoidvatele ettevõtetele kohustuslike varude pealt maksusoodustusi. Samuti toetab riik varude loomise finantseerimist, võimaldades ettevõtetel saada pangast valitsuse tagatisel madala intressiga laenu.

Just koostöö erasektoriga tagab süsteemi tõhususe, võimaldades varusid pidevalt uuendada ning makstes aastas iga elaniku kohta umbes 12 Šveitsi franki (ca 11,4 eurot). Varude hoidmine on pikaajaline traditsioon – teavituskampaaniaid soovitustega elanikele teatud toidu ja esmatarbekaupade kodus hoidmiseks on Šveitsis tehtud juba üle 50 aasta.

Ka Eestis on sellise teavitustööga alustatud. Naiskodukaitse poolt loodud mobiilirakendus "Ole valmis" annab juhiseid isiklike varude soetamiseks, kriisiks valmistumiseks ja selle ajal tegutsemiseks.

Rootsi puhul on huvipakkuvam külma sõja ajal kehtinud korraldus, mis tugines esimesest ja teisest maailmasõjast pärit kogemustele, kui neutraalne riik oli muust maailmast ära lõigatud.

Kuni 2002. aastani eksisteeris kaitseministeeriumi valitsemisalas eraldi tsiviilvalmiduse amet, mille põhiülesanne oli tsiviilvalmiduse juhtimine ja koordineerimine ning valmistumine kriisi- ja sõjaajaks. Amet koordineeris teiste tsiviilkaitsesse panustavate riigiasutuste, riigi aktsiaseltside ja maavalitsuste tegevust, kellel lasus vastutus rahu-, kriisi- ja sõjaajal mõne konkreetse funktsiooni eest.

Riigi sihtasutus

On mõistagi iseasi, kas iga ulatusliku kriisi järgselt peaks lahenduseks olema veelgi rohkem riigiasutusi. Pigem tuleks alati hinnata, kas juba mõni olemasolev asutus sellise ülesande täitmiseks loomuldasa sobida võiks. Loomulikult on võimalik seegi, et riigieelarve liigendust veidi muutes toome kõigile koondvaatena nähtavale ühiskonna toimepidevuseks kulutatavad summad ning loodame sellest paranemist.

Ent praegune kriis näitab pigem, et sellest ei piisa. Organisatoorse puudujäägina on COVID-19 paljastanud ka selle, et kui saabus hetk, mil kriisivarude hankevajadused ületasid ühe valdkonna piirid, tuli valitsusel määrata eraldi minister, Jaak Aab, kes need hanked kiirelt läbi viis.

On üsna selge, et järgmisse kriisi, olgu selleks looduslikku päritolu hädaolukord või inimtekkeline - näiteks relvakonflikt - oleks turvalisem siseneda, kui selline asutus juba ennetavalt ja ise tegutseks, jäämata ootama hankejuhi määramist.

Tingimusel, et suudame leida riigiüleste vajaduste määramise ja rahastamise mudeli, võib kriisivarude tekitaja ja haldajana kaaluda erinevaid variante. Ühe sellisena võib kõne alla tulla ülesande andmine kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsevale Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele.

Kaitseväe sõjaaja varud on hangitud kümne aasta jooksul, katavad tuhandeid artikleid ja väärt sadu miljoneid eurosid ja kõik sõjapidamiseks vajalik on planeeritud, hangitud ning ladustatud päevavaru põhiselt. Vastavalt ladustatud kauba nõuetele on mitmele poole rajatud eritingimustele vastavad laod.

NATO-s kehtivat kaitsekulutuste definitsiooni arvestades tuleks eelarveliselt luua n-ö tulemüür kaitseväe ja Kaitseliidu tarbeks hangitava ja tsiviilvalmiduse vajaduste vahele, aga keeruliste ja suuremahuliste hangete juhtimiseks, varude ladustamiseks ja vajadusel ka sobiva taristu rajamiseks on kaitseministeeriumi valitsemisalas piisavalt kogemust. Peabki olema, sest meie ülesanne on olla nn professionaalsed pessimistid, kelle igapäevaseks ülesandeks on valmistuda halvimaks.

Kaugemas tulevikus peaksime kaaluma Soome eeskujul eraldi riigi sihtasutuse loomist, mis kriisivarude hankimise ja haldamise enda peale võtaks. Aga praegu oleme valmis õla alla panema, pakkudes meie personali oskusi ja riigikaitse logistikat.