Oleme eriolukorrast väljumas. Me kõik kogesime koroonakriisi erinevalt, õppisime sellest kogemusest midagi ja tegime omad järeldused.

Minu jaoks oli kriisiaja üheks huvitavamaks kogemuseks veebiesinemine aprillikuus haridusjuhtide kompetentsikonverentsil. Pärast ettekannet palusime enam kui neljasadat osalejat, et nimeta ühe sõnaga kõige olulisem, mida oled õppinud eriolukorras. Pakutud sõnapilves osutus ülekaalukalt kõige sagedamini nimetatuks "kannatlikkus".

Tunnistan, et mulle oli see tulemus mõnevõrra üllatav. Oleksin oodanud midagi tehnilisemat või suhete alale kuuuluvamat. Puudutati aga voorust, mida meie kiirustav ja pinnaline ajavaim üldjuhul väärtustama ei kipu. Siinkohal võib teha vähemalt kaks järeldust. Esiteks toob kriisiaeg esile selle, mis muidu kipub ununema. Teiseks on voorused nagu kannatlikkus õpitavad.

Mis on kannatlikkus? Ilmselt see sõna tähendab igale inimesele midagi isiku- ja enesepärast. See on nagu koolipoisi küsimus, püüdmaks õpitava sisust aru saada. Minagi olen püüdnud kannatlikkuse tähendusest aru saada ja järgnevalt jagangi oma subjektiivseid tähelepanekuid.

Kannatlikkus on ootamisvõime, mida iseloomustab teopõhisus, õpitavus, eesmärgitunnetus, kannatus, lahti laskmine ja iseendaks jäämine. See tähendab, et kannatuse olemuseks on võime oodata, mittekoheselt reageerida, lasta protsessidel kulgeda, lubada sündmustel ja asjaoludel küpseda.

Teopõhisus tähendab seda, et kannatlikkus ei ole asi iseeneses, vaid see avaldub elusündmuste käigus. See on natukene arvutiprogrammi moodi, et me saame programmist aru siis, kui see töötab. Inimene võib olla väga kannatlik, kuid kui ta konfliktis või ooteajal muutub närviliseks, siis ta tegelikult kannatlik ei ole. Kannatlikkuse vastandid on kannatamatus, kärsitus, kiirustamine, ootamisvõimetus. Kriis testib kannatlikkuse võime tegelikku kvaliteeti.

Kannatlikkus on nii iseloomujoon kui ka õpitav käitumisviis. Käitumisteraapia üks põhimõtteid on, et me saame suunata hingeseisundeid ja isiksusejooni käitumise korrigeerimise kaudu. See tähendab, et meie tegevus kujundab meid. Kriisiolukord sunnib meid kannatlikult käituma ja me muutume kannatlikumaks.

Kannatlikkus peab silmas mingit suuremat eesmärki. Kannatlik ollakse millegi pärast, millegi nimel. Õpilastega ollakse kannatlik, et nad omandaksid aine. Põllumees ootab kannatlikult saagi valmimist. Kalamees ootab kannatlikult, millal hakkab näkkama. Kui pole, mille nimel kannatlik olla, siis on väga raske olla kannatlik.

Kannatlikkus ja kannatus on sama tüvega sõnad. See tähendab, et kannatlik olemine ei ole midagi kerget ega lõbusat. Kannatlik ei olda mängeldes, kannatlik ollakse pigem kaaskannatades, koos oodates, ka valule mitte järele andes. Kes välistab oma elust kannatuse, ei saa olla kannatlik.

Kannatlikkus tähendab sisemist lahti laskmist, sellest arusaamist, et kõik ei ole meie käes. Muretsemine ei tee asja paremaks. Kiirustamine pikem rikub ära, kui on kasuks. Me peame arvestama sellega, et kõik ei olene meist. Olla kannatlik tähendab tõde kogeda, asjadest ja oma kohast õigesti aru saada.

Iseendaks jäämine on seotud väljakannatamise või ära kannatamisega. Meil kõigil tuleb ette olukordi, kus meie kannatlikkus pannakse proovile. Olukorrad, mida me välja ei kannata, võivad sundida meid ütlema sõnu ja astuma samme, mida me tegelikult teha ei taha. Oma põhiväärtustele kindlaks jäämine ka kannatuses on kannatlikkuse kroon.

Kannatuses on midagi jumalikku. Piibel räägib kannatlikkuse Jumalast. Sealjuures tähendab Jumala kannatlikkus pikameelsust inimesega, enese tagasihoidmist inimese patu talumisel, talle vastuvõetamatu väljakannatamist ja lõpuni iseendaks jäämist. Kui on olemas täiuslik kannatlikkus, siis seda peaksime otsima Jumala juurest.

Minu arust on see erakordselt ilus, et ebatäiuslik inimene tohib kriisi ajal õppida midagi täiuslikku. Nagu igas aines, on ka kannatlikkuse õppetunnis paremini ja kehvemini edasijõudjaid. Oluline on, et meil kõigil on võimalus.