Söök on püha! Eesti rahvuslikku folkloori kuulub teadmine et mahakukkunud leivakäärule tuleb peale selle üles tõstmist suud anda. Eesti on maailma suurim kamatootja. Must rukkileib on meil enam-vähem rahvuslikuks visiitkaardiks.

Söögiga on Eestis juba aastakümne jagu kõik hästi. Superkokad on Eestis umbes samas seisus, mis Suurbritannias jalgpallistaarid. Rahvusliku kulinaarobsessiooni tipuks on muidugi see, et Eesti kipub ennast välismaal reklaamima läbi söögi.

Seda on mul endalgi väga tihti juhtunud. Küsimusele: "Mida teha Tallinnas, kui ma suvel sinna sõidan?" olen ka mina andnud vastuse: "Kas sa tead, kui lahedad söögikohad on meil Tallinnas? Ja täitsa mõistlike hindadega lääneeurooplase jaoks?" Siis ühel hetkel käis peast läbi: "Oota, kas midagi muud tõesti ei ole?"

Kodumaine gastronoomiline üleküllus

Ma arvan et 45+ vanuses inimesele on kaasaegne innovatiivne orgaaniline (ja mis ta kõik ei ole) Eesti toit üks tsiviliseeritusse tunnuseid, midagi mis tõestab meile, et me oleme pöördumatult (loodetavasti) saanud osaks euroopalikust maailmast. Me ei ole halvemad kui "nemad", tegelikult isegi paremad.

Kodumaine gastronoomiline üleküllus on midagi, millega Eesti suudab kerge vaevaga piiri taga silma paista ja eks ta paistagi. Nooremad võtavad kodumaist kulinaarset mitmekesisust kui normaalsust, midagi, mis on kogu aeg olnud, on ja jääb. Eesti Vabariik on tegelikult väga hedonistlik riik, meeldib see meile või mitte.

Möödunud aasta lõpul käisin ma tutvumisreisil Vana-Võrumaal, eesmärk oli kohtuda ja saada ülevaadet regiooni väiketootjatest, kes on koondunud Uma Meki turumärgi alla. Nagu turumärk ütleb, siis tegeleb Uma Mekk regionaalse toidu turustamisega. Oli huvitav.

Kuidagi juhtus nii, et istusin koos ühe restoranipidajaga ja küsisingi tema arvamust selle kohta, et miks toidutegemine ja restoranipidamine tänapäeval nii tähtis on. Restoranipidaja vastus pani mind kohe tükiks ajaks mõtlema: "Tänapäeva linnaühiskonnas on toit üks väheseid loomingulisi valdkondi, kus sa saad oma individuaalsust väljendada."

Mida süüa teha?

Huvitav, kas keegi on tähele pannud, et praegu käib sotsiaalmeedias Eesti Rahwa Kulinaarvõistlus? Teed hommikul Facebooki lahti ja esimese asjana vaatavad vastu värskelt küpsetatud leivad ja pirukad. Päeva jooksul ilmuvad supid, praed, magustoidud, smuutid, pudrud ja salatid. Sinna vahele restoranide ja muude toidukohtade reklaamid – tegime uue koroonaajastu menüü, soodsad pakkumised, telli koju.

Kodune toidutegemine näibki olevat praegusel ajal kõige lihtsam massiline ajaviiteviis. Tootjad, kes vähegi selleks suutelised olid, orienteerusid väga ruttu ümber e-müügile, teised toovad kauba ukse ette ja kohtadesse, kuhu nad veel veebruaris ei võtnud vaevaks sõita.

Mul on ülikoolikaaslane Saaremaal, kes töötab ühes sellises peokeses, mis müütab kohalike väiketootjate toodangut. "Ennevanasti" oli vaid kaks võimalust sealt poest midagi saada: kas sõita Saaremaale või oodata, millal nad kord kvartalis tulid Tallinnasse oma kaupa pakkuma.

Täiesti juhuslikult hakkasid nad üles panema e-poe süsteemi ja täiesti juhuslikult sai see süsteem millalgi märtsi alguses valmis. Ja nüüd on nii, et neil on tegemist, et kõiki tellimusi õigeaegselt ära saata. Tellimused tulevad kusjuures üle Eesti.

Kui ma õigesti aru saan, siis niimoodi käib analoogilistel poodidel ja tootjatel üle Eesti. Nende klientuuri geograafia on laienenud. Kindlasti on see seotud sellegagi, et suurte toidupoodide kojukandejärjekorrad on pikad (vähemalt olid mõnda aega tagasi, ma ise pole seda teenust kasutanud).

Sama tähtis on aga ka see, et nüüd on paljud pisitootjad võimaluse korral hinnad alla lasknud. Seega on veel toit, mis mõni nädal tagasi oli eksklusiivne, nüüdsetes oludes vähemekslusiivne.

Kindlasti on olemas ka veel üks põhjus. Karantiinitingimustes tuleb kodus rohkem süüa teha. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mind kummitab pidev kulinaarne ideepuudus. Kogu aeg ühte ja sama ei taha lastele pakkuda ja nii ma otsingi pidevalt uusi ja lihtsaid retsepte. Pakun välja, et see ei ole ainult minu probleem. Tulemuseks ongi see, et laieneb koju toodavate toiduainete sortiment ja pannil või kastrulis valmiva toidu ampluaa. Rutiinsuse vastu aitabki just see, kui vahel proovida midagi uut teha.

Väga huvitav oleks teada, kas karantiiniperiood muudab eestlaste toitumis- ja toiduhankimise harjumisi. See on praegu suur küsimärk, et kas rõhuasetuse muutus nii turustamises kui ka tarbimises tuli selleks, et jääda.

Tuttavad väiketootjad väidavad, et eestlased on hakanud järjest enam väärtustama kohalikku ja tervislikku toitu. Kas see tegelikult ka nii on ja kui kestev see trend saab olema, on raske täie kindlusega ütelda. Üks on aga kindel: koroonaviiruse poolt põhjustatud probleemide nimekirjas saavad olema ka kaaluprobleemid.