Olav Anton: peremehed ja sulased ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Olav Anton
Olav Anton Autor/allikas: Erakogu

Kõik rikkad riigid värbavad hooajatöölisi vaesematest. Samal ajal tahavad oma kodus elavad inimesed ikka peremehed, mitte sulased olla. Isegi poetagused pudelikummutajad on ju oma aja peremehed, kirjutab Olav Anton.

Peremehi Eestis jätkub. Neid on kohe parasjagu. Peremeheta maad ja vara peaaegu polegi. Peremees ise on kahe mõistega sõna. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia järgi oli peremees olend, kelle seljas elasid satikad. Nõukogudemaal oli peremees kulak või vastupidi. Kulak tuli hävitada.

Sõna "peremees" kustutati kommunismiehitaja moraalikoodeksist. Vabas Eestis on õnneks teisiti. ÕS 2018 käsitleb lisaks peremehele ka peremeesorganismi mõistet. Viimane võõrustab siis satikaid ja tõeline peremees kannab majanduslikku sisu.

Sulaseid Eestis ei jätku. Isegi 50 000 töötu hulka pole piisavalt sulaseid ära eksinud. Töötud otsivad tööl käimise võimalust. Sulase moodi hooajaline töö rabamine pole popp.

Soomes ja teistes rikkamates riikides sulase kombel rähklemine on hoopis teine tera. Sissetulek võib isegi suurem olla eesti peremehe omast. Välismaised peremehed on ka üldjuhul Eesti omadest etemad. Pole teised lapsepõlvetuttavad ega koolivennadki. Töölistesse suhtumine on pikaaegse ametiühingu mõju tõttu ka rohkem inimlikum.

Peremeeste ja sulaste vastasseis tõusis avalikkuse tähelepanu alla eri- ja hädaolukorra ajal.

Eestis jääb töökäsi kõikjal iga päev ikka rohkem üle. Maamajanduses ja eriti hooajatöödel valitseb kibe sulaste puudus. Üks probleemi juuri ongi selles, et ukrainlased tahavad Eestisse sulaseks tulla, aga eestlased ei taha kodumaal sulased olla. Sama seis oli Soomes ajal, kui Eestist massiliselt maasikakorjajaid värvati.

Kõik rikkad riigid värbavad hooajatöölisi vaesematest. Samal ajal tahavad oma kodus elavad inimesed ikka peremehed, mitte sulased olla. Isegi poetagused pudelikummutajad on ju oma aja peremehed.

Probleemi teine juur on selles, et hooajalisi töösuhteid tahetakse 24/7 sulase rolli suruda. Mis oleks, kui ka hooajatööl oleks töötajal analoogilised õigused alaliste töötajatega? Sellisel juhul oleks tööjõu maksumus ettevõtjale - peremehele suurema kuluga. Tööde organiseerimine muutuks keerukamaks ja kulukamaks kui sulase rollis töökäte puhul. Seda kõike ei ole maasikaplantaatorid oma äriplaanides tahtnud arvestada.

Juba nõukogude ajal käisid ukrainlaste brigaadid eesti põllumajandusettevõtetes ehitustöid tegemas. Nad organiseerisid endid tööle iseseisvalt ja olid väga efektiivsed ning motiveeritud. "Külajoodikud" jäidki poe taha jorisema.

Välismaise odava tööjõu maaletoomine oli Eestile enne koroonaviirust isegi talutav, kui seadusandja soovis teistsuguste välismaiste tööliste tulekut. Praegu on maasikaplantaatorite soovidele vastu tulemiseks kaks suurt takistust: koroonaviirus ja Eesti rahvusriigi võimekus immigratsiooniga hakkama saada.

Kas on ikka vaja proovida maasikapõllul "Saaremaa koroonareha" teha? See jutt, et hooajatöölised pärast hooaja lõppu koju lähevad, ei päde. Vaatame või eesti kogukonna tekkimist Soomes. Millal siis maatööde hooaeg algab ja lõpeb? Eks ta uue aasta vastuvõtmisega algab ja jõuludega lõpeb. Maasikahooaeg on vaid üks episood.

Mina ja minusarnased ei soovi näha seda aega, kui "kuni su küla veel elab" lauldakse ukraina keeles. Seetõttu küsime me otse. Kas pandeemia tõttu vallandatud tööjõud ei suuda hooajatöid teha? Maasikakasvatajad ja töötud on nagu ühest multifilmist tuntud päkapikk ja tema maja, kes kuidagi kokku ei saa. Telekas tutvustatud maasikakorjajate ebapopulaarsed tööpakkumised on riigiameti saamatuse esitlus.

Kuigi avalik jutt tööampsude lubamisest on tugev, pole see seaduse keelde veel tõlgitud. Mis oleks, kui loetleks seaduses ära hooajatööd ja nende tegemine ei muudaks töötu staatust ega vajaks ka töötukonsultandi poolset ülelugemist.

Teisalt käitus töötukassa maasikakorjajate probleemiga täiesti ebaprofessionaalselt, justkui püüdnuks kingapoes täiendavalt kurke müüa. Riiulid ju olemas ja müüja ka. Hooajatööde huviline ei satu püsitööpakkumiste lehele ja püsitöö otsija vaatab maasikakorjamise ahvatlusest lihtsalt mööda. Kas nõuka-aegsete meetodite (šeflus ja turuvarblased) või nende osiste kasutamine on mõistlik?

Maasikaplantaatorid tegid esimese katse turuvarblasi leida. Miks nad viimaseid Stenbockist otsisid, oli kummaline. Võimalik vastus küsimusele "miks?" on see, et probleemi lahendajad ei soovinudki lahendust vaid ainult "avalikku kisa".

Poliitilise loogika järgi mõlemat samaaegselt saada pole võimalik. Kui ikka soovitakse probleemi lahendust, siis tuleb ukrainlased ära unustada. Pole ka loogiline, et liikumispiirangute kadumise järel taastatakse immigrantidest lihttööliste sisseränne spetsialistide sildi all. Mõni euro plantaatorite kukrus ei kaalu üles ühiskonna kaudseid kulusid immigratsioonile.

Kuidas siis ikkagi päkapikk ja maja kokku viia. Kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, siis läheb Muhamed mäe juurde. Meie komberuumis peab peremees minema töötu juurde ja tegema ahvatleva pakkumise. Võõrlihttöölistest unistamine on olemuslikult "orjakaubandus" ja praeguses Euroopas on inimkaubandus keelatud. Tõelistele spetsialistidele on Eesti rahvusriik ja majandus alati avatud, tulgu nad Euroopa Liidust või mujalt.

Kuidas töötud üles leida ja milline peaks olema ahvatleva hooajatöö kirjeldus ning sisu, kuulub siiski ühe maasikaistanduse omaniku äriplaani kohustusliku osa juurde.


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: