"Oleme korduvalt näinud, et kui jamaks läheb, on kõik [riigid] iseenda eest väljas," nentis toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp Postimehele. On tal õigus, et riigid tõmbuvadki selliste kriiside ajal endasse?

Kindlasti. Iga riik tegeleb oma inimestega. Oma inimeste tervisega, oma inimeste toitmisega. Iga riik tõmbub kokku, mida näitas ka praegune kriis – piirid läksid kinni ja enda sees tuleb hakkama saada.

Millised saavad olema EL-i eelarvest Eesti põllumeeste otsetoetused aastatel 2021-2027?

Kuna EL-i eelarvet veel kokku lepitud ei ole, siis praegu spekuleerida hektaritoetuse numbreid – selleks pole keegi võimeline.

Protsentides tahame viia otsetoetused 100 protsendini EL-i keskmisest. Praegu oleme 66 protsendi peal, seega kõik, mis jääb 66 ja 100 vahele, on alati teretulnud.

On muidugi väike vahe, kas 67 või 99.

See on väga suur vahe. (Naerab)

Aga tegeleme 100 protsendini jõudmisega ja oleme leidnud ka liitlasi, kellega olime 24. veebruaril koos Varssavis, kus tegime omapoolsed ettepanekud EL-i uue rahastamisperioodi ja otsetoetuste 100 protsendini jõudmise osas.

Inimesed on kodukontorites või otsivad kodus võimalust uuesti tööle saada ja teevad ise rohkem süüa. Kas kriis on meie põllumajandusele ja toiduainetööstusele kasulik?

Igat kriisi tuleb ära kasutada parimal võimalikul moel. Näen, et Eesti inimesed võtavad üles vanasti õpitud kogemuse ja kodus toidu tegemine läheb au sisse. Kodus töötamine ja kodus olemine annab võimaluse kasutada Eesti värsket toorainet.

Maalehele ütlesite, et toit läheb varsti kallimaks. Miks nii?

Olukorras, kus peame oma inimesed ära toitma, kasutama oma tööjõudu, mis on paratamatult kallim kolmandate riikide tööjõust, siis, et saada õiglast tasu, on kõik eeldused, et toit võib minna kallimaks.

Kui Eesti toit kallineb, siis Poola kurk ja Hispaania tomat muutub meie lettidel veelgi nõutumaks kaubaks.

Mina selles nii kindel ei ole.

Hinnavahe käriseb ju suuremaks.

Poola ja Hispaania peavad samamoodi hakkama saama oma inimestega, mis ei tähenda, et nende hind tuleb soodsam. Arvan, et sisseveetavad kaubad kallinevad samamoodi, mitte ainult Eesti toit.

Aktuaalse Kaamera hiljutises usutluses ütlesite end uskuvat, et Eesti inimene tahab põllumajanduses töötada. Millel teie optimism tugineb?

Mina olen paadunud Eesti patrioot, ka põllumajanduse ja maaelu patrioot, mida paraku väga paljud eestlased ei pruugi olla.

Kas tahate öelda, et paljud eestlased ei ole Eesti patrioodid?

Selles mõttes, et võimaluse avanedes ollakse valmis [Eesti] jätma ja minema edasi, väljapoole. Minu pärast võivad eestlased [võõrsil] käia, aga me ootame kindlasti neid kõiki tagasi. Kui nad tulevad tagasi kogemuse võrra rikkamana, on see Eesti riigile ainult kasulik.

Nii. Aga minu küsimus oli, et millel tugineb teie optimism, et Eesti inimene tahab põllumajanduses töötada?

Usun, et inimesed on valmis vaatama toidu ahela algust, kust hakkab toit tulema. Viimased aastad on olnud majanduses väga edukad, tormilised ja paraku kipub ununema, kuidas jõuab toit meie lauale. Nüüd annab see ideaalse võimaluse ise osaleda protsessis, olla üks osa toidu tootmisest, toidutarne ahelast ja panustada Eesti toidu arengusse.

Härra minister, teate, kui huvitav on mõelda, kuidas mobiiltelefon mingitest väikestest vidinatest kokku pannakse. Aga mina ei oska seda teha ja see, et mulle meeldib mobiiltelefon, ei tähenda, et ma sinna vabrikusse tööle läheksin.

Jah, ma olen nõus, et mobiiltelefon on hea asi. Aga kui sa õuna võtad kätte, siis tahad teada, kuidas õun selliseks sai. Õunad ei ole väikesed vidinad. Õuna kasvatus algab puu istutamisest, sa saad olla selle kasvamise juures...

Minu äial-ämmal on õunapuud olemas ja ma kujutan ette, kuidas õun lõpuks puu otsast alla tuleb.

Väga õige, järelikult olete valmis osalema ka toidutootmises. See usk on meil olemas, et saame Eesti toitu tuua parimal moel Eesti tarbijani.

Jah, härra minister, aga palun vabandust, ma ei ole valmis minema maasikakorjamise raami peale või lauta lüpsma. Esimest ma ei suuda ja teist ma ei oska.

Oskused on õpitavad. Alati ei pea olema need kaasa sündinud.

Kui kaua õpitakse ametikoolis lüpsjaks?

Loomakasvatuse eriala õpitakse kauem, aga lüpsjana... kahe nädalaga on võimalik saada töövõtted kätte ja olla kasulik lüpsiplatsil.

Seega kuue kuuga trollijuhiks on ilmselge aja raiskamine?

(Naerab) Nende kahe nädalaga on võimalik õppida tundma loomi, saada oskused lüpsimasinate käsitlemisel. Olles ka ise lüpsja olnud, arvan, et see on võimalik.

Kui suur teie kari oli?

Seal oli 50 lüpsilehma. Alustades täiesti võhikuna, olid kahe nädalaga töövõtted selged ja kahe kuuga olid ka lehmade nimed selged.

Nii, et kõik on võimalik?

Kõik on võimalik. See tähendab tahet, ka soovi olla osa selles protsessis.

Veebruari lõpus oli Eestis üle 36 000 registreeritud töötu, kellest põllumajanduses soovis töötada 97. See ei ole väga lootusrikas arv.

Ei ole, jah, see teeb meid ka murelikuks. Kui aga vaadata viimase nädala uudiseid näiteks Lõuna-Eestist, siis [Nopri talu peremees] Tiit Niilo oli muretum, arvas, et on võimalus endale töölisi saada. Sellist seisu pole tal varem olnud.

Nädalaga tuleb praegu Eestis juurde umbes 3000 töötut, mis on väga suur arv ja väga kahju, et töökohtade koondamine jääb nüüdsesse kriisiperioodi. Töötukassa toetused annavad töötutele võimaluse oma sissetulekute vähenemist leevendada. Kuid läbi teavituse oleks vajalik tuua inimestele selgust, et põllumajanduses ja maaeluettevõtluses on võimalik töötada ja saada ka väärilist tasu.

Vääriline tasu... Põllumehed ütlevad, et nad maksavad Ukraina hooajatöölistele sama palju nagu Eesti inimestele. Kas teie tahate, et palgatase põllumajanduses suureneks?

Mitte seda. Iga ettevõtte palgapoliitika on tema enda kujundada. Saame riigi poolt teha mingi baasi, mille pealt on võimalik edasi minna.

Et põllumajanduses on kohustuslik palk nii suur, millest alla ei saa maksta?

Ei. Kui võtame Ukraina töölised, siis hooajatöölistel ei ole palgalage. 12-kuulise lepingu puhul on kohustus maksta neile Eesti keskmist palka, mis on praegu 1407 eurot. Kui tootjad maksavad minimaalselt 1407 eurot, siis minu küsimus on: kas tõesti ei ole Eesti inimene valmis sellise palga eest olema tööl Eesti ettevõttes ja kodu lähedal?

See ongi õiglane palk?

Ei, ma ei arva, kas see just õiglane on. Arvan, et see on palk, mida põllumajanduses on võimalik teenida.

Kui maapiirkonnas on pere toita, oma eluase hoida, lapsed koolitada, siis on igasugune lisasissetulek alati teretulnud. 1407 eurot, mis on kolmandate riikide tööliste [kohustuslik] tasu, siis... Kui nemad on valmis seda saame, siis usun, et ka Eesti inimene on valmis selle raha eest tulema maale tööle.

1407 eurot Ukrainas ja 1407 eurot Eestis on väga erineva kaaluga.

Nõus. Kui aga ajakirjanikult küsida, milline oleks õiglane palk?

Mina ei tea. Mina tean, et mina põllumajanduses tööga toime ei tuleks.

Te ei tule võibolla tööga toime, aga kui kellelgi on oskused ja tal on ka vajadus, siis palgatase on... mitte just kolmas-neljas järjekorras, aga see ei pruugi alati esimene olla.

Välistööjõupiiranguga on Eestis nüüd terve aasta peale puudu kuni 5000 hooajalist põllutöölist. Suur hulk inimesi?

(Noogutab)

Kui kujutame ette, et need 5000 tuleksid Eestis töö kaotanute seast – kus nad kõik maal elama hakkaksid?

Kui te aadresse küsite, siis ma ei oska öelda.

Ma ei küsi aadressi. Eesti maapiirkondades ei ole 30 aastat ehitatud kortermaju, meil ei ole nii palju ka vabu talukohti.

Elamismuresid ma üle ei tähtsustaks. Ka hooajatöölised, kes siia tulevad, peavad kuskil elama.

Nemad tulevad üksinda. Eesti inimesed liiguksid uude kohta koos perega.

Kui koos perega, siis tuleb leida talukohad. Kindlasti ei ole neid 5000 inimest, kes hakkavad peredega liikuma. Võibolla sadakond oleks optimistlik lähenemine, praegu.

Sajast ei piisa, põllumehed vajavad rohkem.

Sajast ei piisa. Põllumehed vajavad rohkem. See on õige.

Omaaegne algatus "Maale elama" ja nüüdne "Kodu maale" – meil oli arvestus, et üldse 1200 peret võiks liikuda maapiirkonda elama ja tööle. Kokku oleks neid ca 5000 inimest. Kõik muidugi ei tuleks põllumajandusse, võib luua ka nutikad töökohad, kaugtöö võimaluse...

Kuhu nad praegu elama panna? Vastuse leidmine on strateegiliselt oluline, et tagada tulevatele peredele eluase, soodsama laenu võimalus, töökoha loomise võimalus ja ka piirkonna põllumajandusettevõtetes töötamise võimalus.

Kas te räägite asundustaludest, millest kõneles teie eelkäija, et paneme 100 miljonit eurot uute talude rajamisse?

Nii ta vast ei öelnud. Asundustalud oli president Lennart Meri idee. Aga maapiirkonda elama – see oli küll minu eelkäija algatus, millega tasuks kindlasti edasi minna ja kriisimeetmena lauda võtta.

Kui majanduslikult kestlikud – tänapäeval – oleksid 15-20 hektari põllu- või metsamaaga uued talud?

Kestlikkus sõltub nišist, mille sa endale valid. 15-20 hektariga ei ole saa teraviljatootmist üleval hoida, on aga võimalik teha köögiviljandust, aiandust – maasikad, vaarikad, mustikad, sõstrad. Nii tuleks arvestatav kogus Eesti toidulauale ja need talud oleksid elujõulised. Ja mõned loomad võiksid olla, olgu siis oma pere lauale, ka valmistoodangu müügiks.

Talupidajate keskliit lähtub sellest, et majanduslikult elujõuline traditsiooniline talu on vähemalt 200+ hektarit ja 100+ loomühikut.

Jah, need on keskmised arvutused. Suurtootjate puhul tuleb mahu pealt sissetulek, nemad on ka tööandjad rohkematele inimestele, aga elatustalu jaoks on 15-20 hektarit üks võimalus.

"Usun, et nad saavad hakkama," ütlesite võõrtöölisteta jäänud Eesti põllumeeste kohta. Kuidas nad hakkama saavad?

Kohapealse tööjõu motiveerimisega, neile lisavõimaluste pakkumisega. Jah, see toob lisakulusid, olen nõus. Kuid ikkagi, meie esmane eesmärk on pakkuda tööd ja toimetulemist Eesti inimestele.

Näiteks Soome ja Saksamaa toovad põllumajandusse hooajatöölised lennukitega Ukrainast ja Valgevenest. Miks Eesti seda teha ei võiks?

Lennukid on toredad asjad. (Muigab) Nad tuuakse sinna, on kaks nädalat karantiinis, mina ei ole kindel, et nad kõik on täiesti kontrollitud ja valmis töötama. Vaatame, mis liikumine seal algab, ootame kaks nädalat ära ja siis saame otsustega edasi minna.

See on põhjus, miks lükkasite tagasi meie aiandusliidu ettepaneku teha Eestis sedasama?

Ei, too hetk polnud see küll põhjus. Me ei lükanud tagagi, küsisime täiendavaid selgitusi. Nende ettepanek oli tõesti sama – tuua Ukrainast [Eestisse] hooajatöölisi. Kuid Ukraina ei lase oma kodanikke välja ja meie ei võta võõrkodanikke vastu. Seal ei olnudki midagi tagasi lükata.

Mina Soome suhtes nii optimistlik ei ole. Seal võib tekkida muresid ja need saame vaadata üle kahe nädala pärast, kui karantiin lõpeb.

Oli see nüüd väike lootusekiir meie põllumeestele?

Kui läheme rahuaja seaduste juurde tagasi, siis läheme loomulikku rada pidi edasi. Praegu tegutseme eriolukorras, kus meie esmane eesmärk on kaitsta oma inimesi.

Te ei näe vastuolu, et Eesti piirab ühest küljest hooajatööliste riiki saabumist ning teisalt annab maaelule sadu miljoneid eurosid toetust?

Nüüd peab täpne olema. Rahasüst Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu ei ole klassikaline toetus, ei ole raha külvamine lennukilt. See 200 miljonit on täpselt sihitud, seda saab kasutada ainult käenduse ja laenuna, mis tuleb ka tagasi maksta.

Niisiis, endine mitmekordne minister ja nüüdne opositsioonipoliitik Jürgen Ligi eksib, kui arvas, et valitsus jätab põllumajanduse ilma inimestest, kes on külvanud, koristanud ja lüpsnud, aga lisarahavorsti topitakse sinna proportsionaalselt mitu korda rohkem kui teistesse valdkondadesse?

Jürgen Ligi mõtted on päris huvitavad. Aga siin ta eksib, et kordades topitakse vorsti raha juurde. Mina püüan näha laiemat pilti.

Kui räägime maaettevõtlusest, siis ei saa öelda, et 200 miljonit läheb põllumajandusse. See on kitsas nägemus, millest paljud ei suuda kahjuks laiemalt näha. 200 miljonit on põllumajandus, toiduainetööstus, kalandus, HoReCa sektor, turism, vesiviljelus, metsandus, maaettevõtlus üldiselt... Põllumajandus sellest kõigest on 30-35 protsenti.

Kuna 1/3 Eesti ettevõtlusest asub maapiirkonnas, siis mina küsin ikka endiselt – miks me nii vähe saime kogu sellest [kriisiabi] paketist?

Siseministrilt küsisite pikendust võõrtöölistele ja jäite alguses päris tühjade pihkudega. Kui palju te oma erakonna esimehe Mart Helmega sel teemal vaidlesite?

Eks me ole arutanud, jah. Kas see nüüd vaidlus oli, pigem argumenteeritud omavaheline arutelu, et kui kauaks võiksid [võõrtöölised] jääda ja millistel tingimustel.

Olid arutelud [koalitsioonis] ja lõpptulemus on see, et 31. juulini saavad Eestis juba viibivad kolmandate riikide hooajatöölised siin edasi töötada.

Kas 31. juuli oli teie ettepanek?

See oli koalitsioonis läbiräägitud kuupäev.

Aga ettepanek oli teie oma?

(Turtsatab) Minu ettepanek oli see, et võiks leida hooajatöölistele lahenduse, kasvõi eriolukorra lõpuni. Meie ettepanek oli ka see, et siin olevad töölised saaksid Eestis töötada nii kaua kui nad välja ei saa.

Mis tähendab, et 31. juuli ei olnud teie ettepanek?

Kuupäeva mina ei öelnud, jah.

Kuidas see 31. juuli siis tekkis?

Siis on eeldatavalt mahukamad hooajatööd aianduses juba tehtud, peaks tekkima väiksem vajadus suurema hulga hooajatööliste järele. Ja siis saaks minna järgmisse etappi ehk väljumisse, et oleks võimalik naasta tavapärase majandustegevuse juurde. See tähendab, et kehtivad ka tavaolukorra seadused, mis loovad võimalused, et kui olukord stabiliseerub, saab uuesti inimesi juurde tuua kolmandatest riikidest.

Tahtsingi pärida, et kas põllumajandusaasta lõpeb tänavu 31. juulil?

Põllumajandusaasta kestab nii kaua, kui on võimalik teha sügistöid. Eelmisel aastal toimus künd ka detsembris ja jaanuariski. Läks päris pikalt.

Üks põllumees küsiski mult, et kes aitab tal näiteks kapsaid koristada, mis on füüsiliselt raske käsitsi töö ja milleks on ta aastaid välistöölisi kasutanud?

Kui keegi oleks meile novembris öelnud, et veebruaris-märtsis algab koroona, siis olnuks valmistumine hoopis teistmoodi. Praegu oskame kõige paremal juhul kaks nädalat ette vaadata, aga võibolla ei tea isegi seda, mis homme toimub...

Kes tuleb saaki korjama? Püüame hakkama saada oma inimestega, leiame gümnasiste, kooliõpilasi, tudengeid, mitte nüüd malevakorras, aga kõiki võimalusi tuleb ära kasutada. Iga uus on meeldetuletatud vana. Kas me hakkame šefluse korras [põllumajandusse] minema, siis kindlasti ei tahtnud ma seda öelda...

Tahate öelda, et niigi kolm kuud koduõppel olnud õpilased, kui nad septembris peaksid uuesti koolitundidesse minema, lähevad hoopis põldudele kartulit võtma?

Kui neil see võimalus oleks, nad võiksid käia seal. Aga kui nad septembris tahavad õppida, siis õppigu. Alati peaks gümnasistil olema võimalus [põllumajandust] aidata, olgu siis kartuleid korjata, kapsaid korjata, mis annab hea füüsilise koormuse. Kuna meil kehalist kasvatust enam [koolis] ei ole, vaid on liikumisringid, siis selline füüsiline tegevus on noormeestele igati mõistlik ja ka vajalik.

Laupäeval ja pühapäeval, kui nad soovivad, miks mitte. Aga esmaspäevast reedeni on nad koolis.

Aga kui nädal aega käid [põllumajanduses] abis, arvan, et õpetajad on mõistlikud ja vastutulelikud, kõike annab kokku leppida. See ei ole üldse midagi üle jõu käivat. Mitte, et nad ei peaks nüüd koolis käima, aga... mingid lahendused tuleb septembriks leida. See ei ole kindlasti ainus lahendus.

Härra minister, te olete väga uljas. Kõigepealt panite käe kaitseväe taskusse, paludes 50 põllumajanduse taustaga ajateenijat maatöödele appi saata, järgmisena vaatate hariduspõllule, et sealt gümnasistid ja tudengid põllutöödele tõmmata. Kas see on nüüd meie uus reaalsus?

Meie uus reaalsus on praegu see, et oleme koroona-pandeemias ja meil on eriolukord.

Kui räägime haridusest ja kaitseväest, siis me kõik oleme üks süsteem, üks tervik. Arvan, et eriolukorras on põllumehed valmis minema kaitseväele appi, on valmis minema appi haridusele, olgu siis koolide toitlustamisel või mis iganes. Me peame vaatama tervikut. See, et sügisel mõni gümnasist käib kapsaid korjamas – ma ei näe selles midagi halba.

Ka siis, kui ta teeb seda kooliajast?

Ka kooliajast. Gümnasistid on valmis teadmisi omandama ka õhtul kodus õppides, pärast kapsaste tõstmist või nädalavahetustel. See ei ole kindlasti nii drastiline. Ärme pelga, et gümnasistid ei tule oma teadmistega järgi, kui nad käivad tööl põllumajandusettevõttes.

Tõesti, härra minister, maaelu on minust kuidagi kaugele jäänud, ma ei saa teie naljadest aru.

(Muigab)

Kas ei ole aga põhjus mitte niivõrd koroonas, kui – oleme ausad – selles, et teie koduerakond ei taha neid võõrtöölisi?

(Paus) Küsimus ei ole tahtmises. Kui meil on piirid kinni...

Jah. Aga see,  kuidas võõrtööliste puhul suruti jõuga läbi 31. juuli, oli eriolukorra kasutamine, et EKRE poliitilist agendat ellu viia.

Aga valitsus viibki edasi oma poliitilist agendat. Siin ei näe ma mingit vastuolu. Kas see kuupäev on 31. juuli, 31. august või 1. september, ei oma mingit tähtsust.

Kaimar Karu küll vaidles Mart Helmega, aga nüüd on ta endine väliskaubanduse- ja IT-minister. Kas poliitikas nii käibki?

Nii ei oskaks ma küll seda defineerida. Nagu me teame, siia ministrite ametid ei ole igavesed.

Aga koalitsioon ongi arutelu koht, kus kolm erakonda teevad konsensusliku kokkuleppe ja minnakse koos edasi. (Muigab)

Teie muie praegu oli väga paljutähenduslik, kahjuks ei ole meil teleintervjuu.

Me saame aru, et kokkulepped on rasked tulema. Kõik [koalitsiooni] erakonnad kannavad edasi oma poliitikat ja koos kokku leppides saame edasi minna. Kas see tuleb läbi vaidluste, pikkade ööde, aga see kokkulepe tuleb. Siiamaani on [valitsuses] kõik kokkulepped tehtud konsensuslikult.

Jah, sest vastasel juhul räägiksime uuesti valitsusest.

Seda küll, Kokkulepped tuled saada ja konsensuseni tuleb jõuda.

Kui murelikult või lootusrikkalt te Ida-Viru inimesena oma kodumaakonna tulevikku vaatate?

Mure on alati.

Tööpuudus suureneb seal kõige tempokamalt.

See on ohumärk, et töötute arv suureneb. Seepärast tulebki leida võimalusi suunata neid mujale tööle. Näiteks põllumajandusse.

Kaevurid ja energeetikud põllumajandusse – kelleks?

Meie põhimure on praegu hooajatöölised. Paljud tootjad on avaldanud kuulutusi Ida-Virumaa ajalehtedes ja raadiotes, et inimesi põllumajandusse tuua. Paljud on ka läinud sinna, et hooajatööga tuua perele leib lauale ja toitu toota.

Võibolla peaks Maaelu Edendamise Sihtasutus tegelema ka sellega, et tööotsijaid maaelule lähemale viia?

Need kampaaniad on tulemas. Kõigepealt selgitame vajadused välja, aiandusliiduga oleme jaganud kontakte saatkondadega, et kui kolmandate riikide kodanikud jäävad siin töötuks ja pöörduvad oma saatkondade poole, siis nad suunataks aiandusse tööle või hooajatööliseks kuni 31. juulini. Teavitus, põllumajanduse mainekujundus on järgmised teemad.

Koli maale?

Kodu maale. Ainult kolimisest ei piisa. Kui sul on kodu, tekib ka sotsiaalne võrgustik, tekivad loodusega lähedasemad suhted.

Kodu maale... Postkontorid on kinni, kauplused suletud, koolid kaugemale viidud, perearst käib harva...

Musta stsenaariumi oskame me kõik maalida.

Te ju teate, et sellised külad ja piirkonnad on Eestis olemas.

On. Postkontorid on valus teema, meie erakonna minister tegeleb selle lahendamisega, et postkontoreid kinnipanekust säästa.

Paljud postkontorid on juba kinni pandud.

Siis tuleb nad avada, mingil kujul. See on järgmine samm.

Mida me kauplustega teeme?

Kauplustega tuleb leida võimalus, et tagada ettevõtjatele kindlus, et inimesed ostaksid oma igapäevase toidu nende kauplusest.

Aga seal pole inimesi, kes ostaks. Neli-viis peret võib oma kodu teha Saarde valla servale Jäärja külla vastu Lätit, aga poodi see ei ava.

Nõus, nelja perega kaupluse tegemine ei too kaupmehele nii palju sisse, kui on tema ootused.

Kindlasti on vaja korda teha teed, viia need mustkatte alla. Maapiirkonnas on teede küsimus kõige tähtsam. Kui seal elada, on auto hädavajalik ja autode liikumine mööda mugavaid teid on üks võimalus, kuidas inimesed maale tuua. Oleks loomulik, kui saad autoga sõita mööda mustkatet ilma, et peaksid muretsema, kas linna teatrisse minnes pead auto uuesti üle pesema.

Kui palju uus õlitehas Ida-Virumaad päästab?

Päästab väga palju. See annab praegusele [põlevkivi]sektorile kindlust, annab võimekust püsida turukonkurentsis ja on oluline töökohtade säilimiseks.

Te ei saa siis inimesi põllumajandusse.

Seda küll. Aga selleks ajaks leiame põllumajanduses ja maaettevõtluses teised lahendused.

Kas kolmandate riikide võõrtöölised tulevad Eesti põllumajandusse tagasi?

Sellisel kujul nagu nad olid – ei. Aga nad tulevad kindlasti, meie seadused lubavad seda.

Kuid siis on Eesti ettevõtjad harjunud kasutama ka Eesti tööjõudu. Ja eestlane näeb, et kodu lähedal on hea töötada ja ta töötab edasi põllumajanduses.

Miks meil on siis võõrtöölisi sinna vaja?

(Paus) See on hea küsimus. Võibolla sel ajal ei olegi vaja, pärast eriolukorra lõppu.