Kogu Eesti mängib nüüd võrkpalli, kuid see ei puutu praegu asjasse, tore mäng ju ning ilm ka sobib. Rohkem köidab tähelepanu, et meedia vahendab pea igapäevaselt uudiseid halvamaiguliste kõverate langusest haigusjuhtumite graafikus ning ministrite ja ametnike õpetlikke sõnumeid.

Jutt on sellest, et järgmiseks nakkuse puhanguks ja just koroonaviiruse tõttu soetatakse vajalik varu kaitsevahendeid, me ei sulge piire ja üldse saame hakkama seni rakendatud piiranguteta. "Järgmisel korral me ei sulge Eestit, vaid sulgeme viiruse" (Jüri Ratas). Hästi, kui nii.

Planeerimise jaoks on vaja eeldusi ja käepärane on võtta nad eelnevast, nüüd just eriti värskest kogemusest. Kuid kuulutades, et tegemist oli lihtsalt "koroonapuhanguga, mitte epideemiaga" (Martin Kadai), siis arvestatav osa eeldusi lükatakse kõrvale.

Värske kogemus on kasulik, kuid ei saa unustada ka muid ohte ja tegureid. Õpitut tuleb osata ära kasutada. Seni puuduolevate spetsialistide palkamine võib tõsta valmidust ja tegutsemisvõimet võitluses nakkushaigustega, kui seda muidugi harjutatakse õppustel.

Järgmine kriis võib tabada hoopiski mingit muud kitsaskohta. Inimene õpib oma muhkudest, kuid riigina vajame siiski rohkem ettenägemisvõimet. Ja väikese riigina, kus ressursid on piiratud - rohkem paindlikkust.

"Oleks" on paha poiss, nii räägime ja nii ongi. Kuid, kas tõesti on lõppude lõpuks õigus seal, kus kuulutati viirus ja sellest tulenev haigus olematuks? Reibas järeldus, et järgmiseks korraks oleme valmis ja täisrelvis, ei pruugi pädeda, kui tulevad mängu uued tegurid.

"Kriisikommunikatsioon suudab saavutada informatsioonilise mõju, mis kestab maksimaalselt kuu aega" (Ilmar Raag). Sealjuures on inimeste isiklik, kuid ikkagi puudulik kogemus esikohal. Teisisõnu, kunagine strateegilise kommunikatsiooni nõunik tõdeb, et inimesel on haugi mälu. Aga vastane on ju nähtamatu ja see ei muuda teda olematuks.

Juhtimise detsentraliseerimine annab tulemusi kitsamas valdkonnas, kuid laiemalt tuleb arvestada ka kõrvalmõjusid. Otsustajad peavad end harima, olgu nad poliitikud või lihtsalt kitsa valdkonna spetsialistid.

Kindralid loevad kaotusi, sest järgmiseks lahinguks on vaja ellujäänud võitlusvõimelised sõdurid lahingukorda seada. Me ju harjutame, et "iga okas loeb". Kuid kindlasti kindralid ei hala, et liiga vähe sõdureid sai surma ja võidusära on seetõttu väiksem.

Peale Esimest maailmasõda Vabadussõjas olid meil kaotused ja võidetud priiuse hind oli kallis. Kuid peale külma sõja lõppu toimunud veretu taasiseseisvumine pole ohvrite puudumise tõttu ära teeninud näägutamist, hoopis vastupidi. Arvatavasti paljudele ju meeldib Sunzi (Sun Tzu) teos "Sõja seadused", milles on juttu ka sellest, et parim võit, st vastase alistumine, on lahingut pidamata.

Koroonaviiruse esimese ohvri lähedastele tulid kõrgetasemelised kaastundeavaldused. Kuid see ohver ei jäänud viimaseks. Mujal maailmas kaotasid elu sajad inimesed eesliinil, need, kes abistasid ja ravisid nakatunuid. Meil on teiste riikide kurva statistikaga võrreldes läinud hästi, kui nii võib öelda. Hispaanias kuulutati välja kümnepäevane lein ja selleks on suur põhjus.

Usun, et ka meil tuleks mõelda tõsiselt nii meie endi kui ka mujal maailmas pandeemia põhjustatud kaotatud inimeludele ja mälestamisele. Mis kõige olulisem, saadud õppetunnid peaksid parandama meie käitumist.

Soojade suveilmade lähenedes ei tuleks lasta oma peal üle soojeneda. Lisaks korduvatele meeldetuletustele lihtsatest ettevaatusabinõudest, nagu 2+2 reegel, tuleks avalikus ruumis olla tähelepanelikum.

Labases keeles ja otsesõnu - inimesed, palun ärge töllerdage! Kõndige rahulikult, järgige parema käe reeglit, olge ettearvatavad oma liikumisega ning ärge ummistage spontaansete puntidena niigi kitsaid koridore, vahekäike vms. Arvestage, et selles ruumis liiguvad ka teised inimesed. Pole ju raske olla viisakas ja arvestada teiste inimestega.

Kui kellelegi meeldib mõelda, et kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, siis tegelikult kõlbab see ütlus kõigi kohta. Seda juhul, kui kõik need, kelle otsustest ja (juhtimis)tegevusest sõltuvad inimelud, ei oska ette vaadata. Kuid ka igaüks meist on endale vähemalt igapäevases elus boss.

Nii et õppigem endi ja teiste kogemusest ning kasutagem neid õppetunde. Järgmine suur häda võib olla hoopis teistsugune. Iseenesest võib tõdeda, et oleks võinud hullemini minna. Kuid suudaksime veel paremini, kui iga maksumaksja palgal ametiisik tegutseks just meie riigi huvides ja jätaks kõrvale kõik muud jagelemised.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.