Kadri Hansalu: kriisikommunikatsioonis on hirmu asemel vaja lootust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kadri Hansalu Autor/allikas: Erakogu

Koroonaajal tuleks mõelda hirmul ja ärevatele inimestele, kes on koduseinte vahel istumisest hulluks minemas ja vajavad positiivseid sõnumeid nagu õhku. Selleks on aga kommunikatsioonis vaja hirmu asemel pakkuda lootust, kirjutab Kadri Hansalu.

Kas te olete mõelnud, miks koroonakriisi puhkedes just Arkadi Popov Eesti avalikkuses üleöö kõige usaldusväärsemaks, isegi armastatumaks inimeseks tõusis? Ja miks korjab ta nüüd järjepanu endale kõik üleriigilised tunnustused, välja arvatud "Aasta naine"? Sest tema on olnud see, kes on andnud keset seda hoomamatut tervisekriisi Eesti inimestele lootust.

Kogenud meediku ja kriisijuhina kiirgas ta algusest peale enesekindlust, ta sisestas Eesti inimestele usku, et olukord on kontrolli all. Isegi kui ümberringi käis peata kanade kombel sagimine ja teadlik hirmu õhutamine, kinnitas Popov, et kriisi lahendamine on meie endi kätes ja viskas isegi enamikes intervjuudes nalja. Ta mõjus rahustavalt, on korduvalt välja toodud.

Hirmutamine

Koroonakriisi kommunikatsiooni peamine ülesanne on olnud veenda inimesi järgima riikide poolt seatud piiranguid liikumisele ja sotsialiseerumisele. Ükski demokraatlik riik ei suuda piirangute täitmist jälgida jõuga, selleks pole ressurssi ja see pole ka seadusandlikult vabas riigis võimalik.

Suur osa riike valis selle ülesande täitmiseks sama strateegia: hirmutamine. Seda valikut oli lihtne teha, sest meedia kajastab juba mitu kümnendit ülekaalukalt rohkem negatiivseid uudiseid ja haigus iseenesest on midagi, mis tekitab inimestes juba niikuinii hirmu.

Polnudki vaja palju rohkem vaeva näha, lihtsalt näidata, kui hull on olukord haiglates, kui raskelt osa inimesi seda põeb ja kuidas haiguse sümptomid võivad jääda kestma mitmeteks kuudeks.

Hirm ja oht käivitavad inimese ajus ürgse kaitserefleksi, mille puhul kõik vahendid võetakse kasutusele enda ja oma lähedaste kaitsmiseks. Suur osa inimesi peituski kevadel oma kodu- või veel parem, suvilaseinte vahele ja ootas, et ähvardav oht mööduks.

Möödusid nädalad ja kuud, aga enamik inimestest ei puutunudki isiklikult haigusega kokku. Nende tuttavad põdesid haigust pigem kergelt ja haiglates heitsid hinge üksikud vanemaealised. Riigi sõnum jäi aga endiseks: haigus on äärmiselt ohtlik, me peame kõik pingutama ja ennast isoleerima.

Inimeste valmisolek neid sõnumeid vastu võtta vähenes iga päevaga, sest võimust võttis pidevast ärevusest tekitatud stress, tüdimus ja teatav harjumine uue maailmakorraga. Suur osa inimesi tegi endaga kokkuleppe: "Kui põen läbi, siis põen, ma ei saa elu elamata jätta."

Kui riik jõulupühade eel kutsus kõiki oma leibkonnaga kodus viibima ja armastatud pühad ära jätma, siis kuulati see jutt ära, kuid mindi eluga edasi. Enamik vanemaid inimesi ütles, et kui ma ei saa isegi jõule pereringis veeta, siis polegi see elu elamist väärt.

Aeg muuta strateegiat

Ligi aasta aega pärast kriisi algust oleks viimane aeg strateegiat muuta, sest inimesed muutuvad selle pideva hirmutamise suhtes immuunseks. Nüüd oleks vaja aktiveerida inimeste ülemist aju osa, kus toimub ratsionaalne mõtlemine ja tekib empaatia.

Inimesed peaksid tundma kaasa riskirühmadele, inimestele, kes on pidanud surema ilma lähedasteta, peredele, kes on üleöö kaotanud oma lähedased ja pole saanud neile toeks olla, ettevõtjatele, kes on kaotamas oma elutööd.

Ratsionaalselt peaks suutma mõelda, et me peaksime ühiskonna hüvanguks vähendama võimalikult palju haigestumist, et haiglad saaksid funktsioneerida ja kõikide haigustega vaevlevad inimesed saaksid abi.

Samal ajal tuleks ka mõelda hirmul ja ärevatele inimestele, kes on koduseinte vahel istumisest hulluks minemas ja vajavad positiivseid sõnumeid nagu õhku. Selleks on aga kommunikatsioonis hirmu asemel vaja pakkuda lootust.

Koroonakriisi lootus seisneb vaktsiinides ja plaanides: vaktsineerimiskava ja selle täitmine, raskustes ettevõtete toetamise ja piirangutest väljumise plaan jne. Isegi kui pole väga head plaani ja selles on palju muutujaid, siis tuleks kogu kommunikatsioonipingutus suunata sellesse, et inimesed usuksid plaanide olemasolusse ja nende täitmisse.

Plaanide täitmine tuleb teha inimestele jälgitavaks. Välja tuleks käia selge näitaja, mille põhjal piirangute lõdvendamist või karmistamist otsustatakse. Sellega antakse inimestele vastutus ja võimalus jälgida piirangute seadmise protsessi. Praegu tunduvad piirangud sündivat kinnistes tubades, kus kõige suurem roll on poliitilistel kaalutlustel. See aga tekitab piirangute suhtes rohkem trotsi kui midagi muud.

Rohkem on ka vaja näha ja kuulda inimesi, kes on raskest haigusest jagu saanud ja eluga edasi läinud. Kus on kõik meie saja-aastased koroonast tervenenud, keda maailma meediast ohtralt leida võib? Vähemalt on meil ettevõtja Enn Veskimägi, kes pärast kolme nädalat kunstlikus koomas viibimist taas täies elujõus on ja kõigile halvas olukorras haigete lähedastele natukenegi lootust annab.

Mitmed värsked uuringud on leidnud, et naisjuhid on Covid-19 kriisiga paremini hakkama saanud. Üks globaalne uuring kinnitas, et riikides, mida juhtisid naised, oli vähem nii koroonajuhtumeid kui ka surmasid.

Teine uuring jõudis samale järeldusele USA osariikide kohta, mille senaatorid olid naised. Uuringutest selgus, et naisjuhid olid teadlikumad hirmudest, mida inimesed võisid tunda, huvitusid siiralt rahva heaolust ja olid oma plaanides enesekindlamad.

Sellest kõigest ongi Eesti riigi kriisikommunikatsioonis puudu olnud. Ka Eesti on saamas endale naisjuhi ja ka senisest naisterohkema valitsuskabineti. Ehk tähendab see ka Eesti inimestele koroonakriisis rohkem lootust, empaatiat ja enesekindlust. Sest seda kõike on meil kõigil tõesti hädasti vaja.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: