COVID-19 pandeemia aegu tehtud uuringud annavad huvitava pildi inimeste hoiakute dünaamikast. See kõik vastab suurepäraselt Abraham Lincolni 150 aasta tagusele kuulsale mõttele: "Sa võid kõiki inimesi lollitada mõnda aega või mõningaid inimesi kogu aeg, aga sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg."

Jätame siinkohal kõrvale sõna "lollitama" ja räägime lihtsalt kommunikatsiooni mõjust.

Kõige üldisemalt on taas leidnud kinnitust väide, et inimeste vahetul keskkonnal on nende käitumisele suurem mõju kui ükskõik millisel kommunikatsioonil, kaasa arvatud propagandal.

Vahetu rahuldus

Inimeste COVID-19 eriolukorra aegsete muutuste kirjeldamiseks tuleb appi võtta psühholoogiast tuntud "vahetu rahulduse" põhimõte. Selle kohaselt püüdlevad inimesed valdavalt selliste käitumise poole, mis annavad neile koheselt rahuldust pakkuva lahenduse. See printsiip ei paljasta üldjuhul inimeste tarkust ja analüüsivõimet, aga see on reaalsus, millega tuleb arvestada.

Näiteks, kui mul on paha tuju, siis ostan ma šokolaadi, nii et väike maiuspala teeb elu kiiresti ilusaks. Reklaamimaailmas näeme selle inimliku eripära ärakasutamist kiirlaenude reklaamides, mis lubavad sulle alati kohe raha, kui sa vajad.

Samamoodi reklaamitakse imeravimeid, mis võivad teie kaalust imelühikese ajaga kaotada kümme kilo. Paraku ei ole inimeste käitumine juhitud ainult vahetust mõnust ja naudingust, vaid ka näiteks vahetust hirmust.

Eriolukorra esimeses faasis nägime, kuidas ühiskond võttis omaks info vahenditega edastatud hirmu. Seejuures, ärge saage minust valesti aru, ma ei arva, et keegi oleks väga teadlikult tahtnud kedagi hullutada koroonaviiruse ohtlikkusega. Pigem oli tegemist teaduslikult tehtud modelleerimisega, mis kujutas viiruse levikut teatud tingimustel.

Riigi kriisikommunikatsioon ja enamik meediast võtsid seda hoiatust väga tõsiselt. Tulemuseks oli ühiskonda erakordselt laiaulatuslikult ühendanud ärevusfoon.

Eriolukorra teisel nädalal pidas 91 protsenti Eesti elanikest olukorda tõsiseks. Meetmete karmistamist soovisid 58 protsenti inimestest. Piirangute leevendamist pooldas tookord ainult 4 protsenti vastanutest. Samal ajal oli meil reaalselt COVID-19 tõttu surnud vaid paar inimest.

See, mis järgnes, peegeldab taolise pandeemia paradoksi. Kuna rakendatud piirangutel oli kindlasti oma mõju, siis selle tulemusena ei olnud inimestel võimalik vahetult tajuda ohu tähendust.

Arvestades Eestis nakatunute hulka, oli vaid alla ühe protsendi elanikkonnast inimesi, kellel oli vahetu kokkupuude haigestunud või isegi surnud lähikondlasega. See tähendab, et valmisolek piiranguid järgida tugines eelkõige kommunikatsioonile ja ühiskondlikule kokkuleppele. See ongi kommunikatsioonimõju.

Paraku on tegemist tüüpilise lühiajalise mõjuga. Näiteks väiksemalt skaalal on samaks nähtuseks valimiste aegu mõne poliitiku ümber tekkiv poolehoid. Reklaamikampaania tekitab suure ootuste mulli, aga reeglina tuleb kohe pärast valimisi pohmell, sest suure eduga valitud poliitik ei suuda koheselt oma lubadusi teoks teha. Ja siis võib kukkumine olla ränk.

Eesti puhul hoiatas pandeemia ohuhinnang näiteks, et võimalik on meie tervishoiu ressursside kokkujooksmine ja haiglate ummistumine. Kummatigi ei jõudnud meile Itaalia või New Yorgi arengud. Vaid Saaremaal tekkis tõsisema kriisi tunne. Võib vaid ette kujutada, milline oleks avaliku arvamuse dünaamika olnud siis, kui Saaremaa asemel oleks viiruse epitsenter asunud Tallinnas. Aga ei asunud.

Selle asemel andis vahetu mõju signaale hoopis majanduslik olukord. Sissetuleku vähenemine puudutas reaalselt palju suuremal hulgal inimesi kui viirus. Niisamuti puudutasid piirangutest tekkivad ebameeldivused peaaegu igaühte. Ja nii jõuti infokonfliktini, kus eriolukorra poliitika ja kommunikatsioon olid eelkõige suunatud viiruseohule, aga inimeste vahetu tegelikkus andis teisi signaale.

Uuringud kõnelesid, et isegi kui inimesed nõustusid eriolukorra meetmetega, hakkasid vaikselt, peaaegu alateadlikult ikkagi domineerima päriselu teistsugused detailid.

Eriolukorra viiendaks nädalaks oli ärevuses kodanike hulk, kes soovisid piirangute karmistamist, kukkunud viis korda. Neid oli siis alla kümne protsendi elanikkonnast. Samal ajal tõusis leevenduste pooldajate hulk veerandini elanikkonnast. (4 protsendilt 24 protsendini.) Ja kõik see oli toimunud ilma ühegi kommunikatsioonikampaaniata.

Enesepettuse kinnitamine

Samal ajal süvenes avalikus inforuumis teine psühholoogiast tuntud nähtus – enesepettuse kinnitamine (inglise keeles bias confirmation). See on nähtus, mille puhul hakkame välismaailmast tulevaid signaale tõlgendama vastavalt meie ootustele ja lootustele.

Ma ise nägin sotsiaalmeedias mitut viidet tõsistele teadusuuringutele, mida erinevate hoiakutega kogukonnad Eestis tõlgendasid risti vastupidiselt. Meenutagem vaid tantsu maskide ja nende kasulikkuse ümber, mis sai tekkida vaid sellest, et eriolukorra esimeste nädalate ärevusfoon oli maha kukkunud.

Sotsiaalmeedias jagati ka päris suurel hulgal videolugusid, milles justkui väärikad inimesed paljastavad pandeemia organiseerijate telgitaguseid. Enamikku neist lugudest oli võimalik ümber lükata igal üliõpilasel, kes on vähemalt ühe semestri jagu õppinud uurimistöö teaduslikke meetodeid, aga sel kõigel ei olnud enam mingit tähendust.

Isevooluteed tekkinud kognitiivne dissonants ametlike ohujuttude ja inimeste vahetu kogemuse vahel hakkas määrama hoiakute muutumist.

Järeldused

Ei olnud mingit üllatust, et kui eriolukord lõppes, leidis see koheselt heakskiidu avalikus arvamuses. Millised järeldused me siit võime teha?

1. Sõltumata sellest, mida arvavad tervishoiueksperdid võimalikest arengutest, näitavad uuringud, et enam kui poole Eesti inimeste hoiakud on astunud järgmisse faasi, kus viiruse mõju ei hinnata isiklikul skaalal väga suureks. Võib-olla on see hirmufoon langenud ilmaasjata, aga ometi on see uuringutest välja joonistuv reaalsus.
2. Eriolukorra käigus tõestus, et kriisikommunikasioon suudab saavutada informatsioonilise mõju, mis kestab maksimaalselt kuu aega. Pikemaajalise mõju jaoks peaks aga vähemalt mingisugune osa elanikkonnast saama vahetut tagasisidet ohu tähendusest. Mõnes mõttes on see hea uudis, sest see ütleb, et ükski propaganda, mis ei toetu inimeste reaalsele keskkonnale, ei suuda saavutada pikaajalist mõju.
3. Kui demokraatlikus riigis juhindutakse inimeste hoiakutest, siis viiruse järgmise laine puhul ei nõustu ühiskond ilmselt enam samasuguste piirangutega ükskõik millise kommunikatsiooni abil. See seab tuleviku valitsuse tunduvalt raskemate otsuste ette. Tõenäoline lahendus on pigem suurema riski võtmine, mille tagajärjel saabub viimane faas, et COVID-19 ei hirmuta inimesi enam rohkem kui suitsetamisest tekkiv kopsuvähk. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.