Kas meil praegu oli koroonaepideemia või lihtsalt haiguspuhang?

Epideemia definitsioon on voolav ja siin ei ole numbrilisi väärtusi. Oleme ka omakeskis seda arutanud, aga pigem kaldun arvama, et Eestis oli koroonaviiruse puhang, mitte epideemia, sest ägedate hingamisteede nakkuste puhul epideemia lävend on oluliselt suurem. Küll aga tuleb arvestada sellega, et kui maailm tervikuna käsitleb haigusepuhangut pandeemiana, siis ka see on oluline faktor.

Te olete teinud mitmeid riskihinnanguid. Kas järgmisel sügisel ootab meid ees epideemia või taas pigem puhang?

See sõltub kahest asjaolust. Esiteks sellest, kuidas inimesed ja ühiskond käituvad. Esimese laine puhul näeme, et riigid ja ühiskonnad käituvad üsna jõuliselt ja radikaalselt. Kindlasti selline käitumismudel ei ole ühiskonna toimimise suhtes jätkusuutlik. Nüüd see sõltub palju sellest, millised muud probleemid on päevakorrale tulnud ja kui palju riigid on valmis panustama haiguse kontrollimisse. Ehk milline saab olema meie ümbruskonna riikide lähenemine, poliitika edaspidi COVID-19 haiguse tõrjel. Teine, mida meie ei saa kontrollida ja mida keegi ette ei tea, on, kas ja kuidas muutub haigustekitaja. Selliste haigustekitajate sisse on programmeeritud muutus, see annab haigusele levikueelise.

Kuidas peaks riik valmistuma uueks koroonalaineks?

Neid õppetunde on hästi palju, mida oleme saanud esimese puhangu kogemustest. Tervishoiusüsteemi vaadates on investeeringuid kindlasti vaja haiglate, kiirabide kui ka esmatasandi puhul. Võimestamist vajab kindlasti tervishoiusüsteem tervikuna, terviseameti võimekus. Kindlasti tuleb arvestada ka sellega, et see kriis tõi välja süsteemseid probleeme, mis on tervishoius olnud pidevalt.

Mida te selle viimase alla silmas peate?

Üheks süsteemseks probleemiks on õdede puudus ja seda probleemi ei ole võimalik lahendada ühe või kahe kuuga. Seda saab lahendada aastate jooksul. Õdesid on vaja rohkem koolitada, tuleb soodustada tervishoius hetkel mitte töötavate arstide ja õdede tagasitulekut. See küsimus oli terav ka enne kriisi, aga kriisi ajal võimendub see eriti hästi.

Aga mida tuleks nüüd kiiresti enne sügist ära teha, et olla valmis uueks puhanguks?

Praeguse kriisi kõige suurem teravik oli isikukaitsevahendite puudus. Nägime, et globaalse kriisi korral tavapärased tarneahelad katkevad üsna kiiresti, mis tähendab seda, et kui Eestis endas kohapeal tootmisvõimekust kas ei ole või see on äärmiselt piiratud, siis ainukene lahendus kriisi korral hakkama saada on varude omamine. Hetkel on võetud eesmärgiks, et tervishoiuteenuse osutajal oleks ühe kuu varu, selleks teeb riik suure raamhanke, mille alt on võimalik tervishoiu- ja hoolekandeasutustel see ühe kuu varu luua. Eraldi küsimus on riigi tervishoiuvaru hoidmine, mis puudutab ka ravimeid, meditsiiniseadmeid. Veel komplekssem on see küsimus selles osas, kas ja milline peaks olema Eestis ravimite hulgimüüjate kohustus hoida täiendavaid ravimivarusid riigis kohapeal.

Mida konkreetselt ikkagi tuleb teha?

Tervishoiuasutustel peaks olema ühe kuu varu isikukaitsevahendeid, et olla valmis uueks haiguse intensiivsemaks levikuks tõenäoliselt sügisest alates. Konkreetne ettepanek on riigi tervishoiuvaru suurendamine, et seal oleks kahe kuu isikukaitse vahendite ja ravimite varu olemas tervishoiusüsteemi jaoks. Need on suured investeeringud ja kui need saavutada, siis see on päris suur saavutus.

Kui suurest summast on juttu?

Seda on keeruline välja tuua, aga me räägime kümnetesse miljonitesse ulatuvatest summadest.

Need on asjad, mida saab osta ja varuks panna, aga kui sügisel peaks epideemia Eestisse jõudma, siis kas riik teab, kui palju on neid meedikuid, kes saavad inimesi aidata, kes ei jää kõrvale, sest on oma vanuse tõttu juba riskirühmas?

See, et inimene oma vanuselt kuulub mõne haiguse riskirühma, ei ole vastunäidustus tervishoius töötamiseks. Tervishoius peab olema piisavalt tagatud nakkusohutus. Kui see ei ole tagatud tervishoius, siis kus see veel peaks olema? See on ka selle kriisi õppetund, et infektsioonikontrolli ja nakkusohutusnõuete täitmist on vaja meedikutele meelde tuletada. Õiguskorra järgi peab igas aktiivravi haiglas olema infektsioonikontroll, aga see on probleemkoht. See on selle plaani osa – õpetada välja rohkem infektsioonikontrolli eest vastutavaid inimesi.

Kui koroonakriis algas, siis mitmed hotellid pakkusid, et on valmis hakkama haiglateks. Kas kava kohaselt võib tulla kõne alla mõne hotelli muutmine sügisel haiglaks?

Terviseametis on välja töötatud alternatiivplaan. See on kõige äärmine variant, mis võetakse kasutusele kas suure nakkushaiguste epideemia, masskannatanute või mõne muu sellise sündmuse puhul. Seal on läbi planeeritud võimalused panna üles alternatiivhaiglad. Praegune plaan puudutab kahte alternatiivhaiglat Tallinna piirkonda. Aga enne seda kasutavad haiglad kõik oma võimalused ära, korraldades ravi haigla sees ringi. Kui kriis puudutab ühte konkreetset piirkonda, siis on võimalik kasutada kaitseväe välihaiglat.

Kevadise kriisi ajal on hästi palju katse-eksituse meetodil tehtud otsuseid. Milliseid piiranguid amet valitsusele soovitab ja mida ei peeta põhjendatuks?

Selle haiguse puhul on hästi oluline hoida selle levikut kontrolli all. Kõige efektiivsem on seda teha siis, kui meil on olukorrast ülevaade, me saame aru, kus see levib, millised on nakkuse levikumustrid ja keda see enim puudutab. Kui seda ülevaadet pole, siis tõenäoliselt magame midagi olulist maha. Selleks on kõige olulisem laboratoorne seire, testimisvõimekuse tagamine, aga täpselt samamoodi nakkushaige välja selgitamine, nõustamine, tema lähikontaktsete küsitlemine. See on ka kõige efektiivsem ja kuluefektiivsem tegevus, sest see säästab ühiskonda laiahaardelistest piirangutest.

Kui piirangutest rääkida, siis selle haiguse puhul on väga selgelt joonistunud välja riskigrupid ja -kohad, kus mõju on kõige raskem. Need on haiglad ja hooldekodud, sest seal viibijatel võib see haigus raskelt kulgeda ja mingitel puhkudel paratamatult lõppeda surmaga. Mis tähendab, et külastuspiirangud raviasutustes või hoolekandeasutustes ja range infektsioonikontroll ja nõuded on järgmine samm, mida terviseamet peab õigeks ja soovitab.

Nii et sügisel, kui tuleb uus haiguspuhang, siis koolide ja poodide massilist sulgemist te ei pea vajalikuks?

Täna on teadusringkondades väga selge arusaam, et lapsed ei ole selle nakkushaiguse puhul riskirühmas ja ei ole ka tõendeid, et lapsed oleksid nakkusleviku oluliseks faktoriks. Koolide sulgemise puhul julgeks küll öelda, et vähemalt algklasside ja põhikoolide puhul kaaluda seda vajadust väga tõsiselt. See (koolide sulgemine – toim) ei ole kõige efektiivsem meede nakkuse piiramiseks ühiskonna vaates.

Aga kaubanduskeskused, kinod, teatrid, jõusaalid?

Siin tuleb lähtuda majanduslikust mõjust, mida ei oska terviseamet lõpuni kaalutleda. Meie saame öelda, kus on suurim riskikoht raskete tagajärgede tekkimiseks.

Mis saab uue puhangu ajal plaanilisest ravist, kas annate taas korralduse see peatada?

Selle puhangu puhul peamine põhjus plaanilise ravi peatamiseks oli isikukaitsevahendite puudus, mitte olukord, kus Eestis oleks nakkus kontrollimatult levinud. Kui isikukaitsevahendite kättesaadavus on tagatud, siis see küsimus ei ole enam aktuaalne. Aga kui haigestumine levib intensiivsemalt, siis on kõikidele haiglatele ära määratud, kui palju nad peavad avama koroonaraviks voodikohti, kuidas ümber korraldada töö haiglas. Selleks on olemas põhjalik plaan, mille eesmärgiks on tagada plaanilise ravi kättesaadavus, aga kui see pole võimalik, siis hakatakse seda järk-järguliselt piirama.

Kui palju peavad haiglad sügiseks tõstma oma intensiivravi võimekust, et tsunamilaadse teise laine puhul suudetaks raskeid patsiente aidata?

Eraldi võimekuse tõstmist ei ole, plaanis on olemasolevate intensiivravivoodite ümberprofileerimine ja eraldi COVID-osakondade loomine. Siin tuleb mõista, et ravivoodi ei ole funktsionaalne, kui puudub patsiendiga tegelev personal.

Kui suur oht on uue puhangu korral meedikute ristkasutus, sest Pärnu nakkuskolle saigi just sellest alguse?

Meedikute ristkasutus (mitmel pool töötamine - toim) on märkimisväärne küsimus, head lahendust siin ei ole. Saame hädaolukorras anda korralduse personali ristkasutus peatada või piirata, aga nagu teada on, siis Eesti tervishoius on tavaks, et üks ekspert töötab mitmes haiglas korraga. Infektsioonileviku suhtes on see riskikoht, mida tuleb vältida.