Kaarel Tarand: kohtumine kõrgeaususega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kuvatõmmis/ERR

Poliitiline võim on viirusepuhangust toibunud. Kriisis haarati erakorraliselt teadlaste ja muude asjatundjate arvutustest, analüüsist ja nõuannetest kinni kui viimsest õlekõrrest. Nüüd on riigivõim ukse faktide ja teadmiste ees jälle pauguga kinni löönud, sedastab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Mu vanaema kordas tihti oma tsaariaegsest mõisakorraga lapsepõlvest tema vanematelt meelde sööbinud lugu ühest Vastse-Prangli külamehest, kes tavatsenud oma juttudele autoriteeti lisada hoopleva väitega: "Ma kõnelesin kõrgeaususega!"

Kõrgeaususeks oli toona mõistagi mõisaomanik, kes tegelikult külarahvast kõnetundides vastu ei võtnud. Kord siis vanaema isa Kusta küsinudki, et mida kõrgeausus ka ütles. Vastuseks tuli: "Kõrgeausus ütles, et kasige välja!"

Tänapäeval pole ei tsaari, seisusi ega mõisnikke ja põhiseaduse järgi on kõrgeaususeks kodanikkond, kes endale korralistel valimistel esindajad määrab. Sajandi eest saksu ei sallitud, nüüdse oma võimuga suhtlemine peaks olema normaalsus.

Esmaspäeval juhtuski, et mind kutsuti rahvaesindusse, täpsemalt riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni koosolekule infot jagama, sest erikomisjoni tööd juhtiv Katri Raik arvas sellest komisjonile kasu tulevat.

Tundsin end kaasatuna, sest tõepoolest on üheksa tööaasta jooksul minu kätte ühes spetsiifilises valdkonnas, milleks on erakondade rahastamine, kogunenud teadmisi, mida Eestis vähestel on.

Komisjonid riigikogus on ses mõttes ühenäolised, et pea alati on neis hetkel võimul oleva koalitsiooni esindajaid rohkem kui opositsionääre. Kui komisjoni koosolek algas ja minagi juba kenasti oma faktide, analüüsi ja dokumentidega laua taga valmis olin, tõstatas komisjonis olev EKRE mees Paul Puustusmaa küsimuse, et kas seda punkti päevakorras üldse tohikski olla. Seejuures teadmata, millist seadusandjale kasulikku teavet korruptsiooniohtudest mul üldse jagada on.

Mind saadeti ukse taha ja pärast kümneminutilist kära sündis koalitsioonisaadikute Puustusmaa, Siim Kiisleri ja Marek Jürgensoni häältega otsus erakondade rahastamise ja korruptsiooni seoseid mitte arutada. Mind kutsuti taas sisse, teatamaks, et olin Toompeale käigu ilmaasjata ette võtnud. Ja saadeti minema. Kaasamine jäi ära ehk teisisõnu: kõrgeausus ütles mulle, et kasigu ma välja.

Miks ma seda üldse meenutan? Eks ikka seetõttu, et alles nädalapäevad tagasi kaebas saadik Kiisler, kuidas teda häirib, et ma erakondade rahastamise järelevalve komisjoni tööst talle ajakirjanduse vahendusel infot jagan. Nüüd oli tal ajalooline võimalus saada teavet otseallikast, aga mingi vägi oli talle pistnud pähe hirmu selle teabe ees. Nii et parem kõrvad vaha täis valada, kui minusuguse suust kas või bitijagu infot kuulda.

Juba paar tundi hiljem riigikogu suures saalis lahti rullunud etüüd ehk riigikontrolli seadust ja teisi seadusi muutva eelnõu arutelu näitas hästi, mis juhtub, kui alusteadmisteta isikud mingit probleemi lahendama asuvad. Välja kukub nagu pimedatel elevandi kirjeldamine vanas rahvajutus.

Kõnealuse seaduseelnõu selgitajaks ja kaitsjaks määratud, kuid end ise kõigest tutvustajaks nimetanud saadik Kert Kingo ei selgitanud midagi, ei vastanud küsimustele ega põhjendanud eelnõu vajalikkust. Selle asemel jonnis ta puldis nagu patustanud teismeline kooli õppenõukogu ees ja hätta jäädes viis jutu eelnõu põhiseadusele vastavuse analüüsi asemel hoopis minu personaalküsimuse lahendamisele. See oli riigikogu tegevuses uus tase, mis igale võimuvaatlejale pidi väga veider tunduma.

Riigikogu kõnetoolist sõna võttes ja seadusandlikku võimu teostades ei ole ühelgi saadikul, erakonnal ega koalitsioonil vähimatki õigust mitte ühtegi Eesti kodanikku isiklikult rünnata või häbimärgistada, aga etteheide sotsialismis on EKRE meelest just häbimärgistamine ning pealegi jahitakse ja tuvastatakse patuseid mõtteid ehk maailmavaatelist süüd vereliini pidi.

Nüüd ootan huviga partei ja valitsuse otsust selle kohta, millise märgi peaksin oma kuuereväärile õmblema, et iga patrioot tänaval minu päriliku alaväärtuslikkuse juba kaugelt ära tunda saaks.

Kusjuures teevad nad seda kõike ju minu maailmavaatest või ka valimiseelistustest mitte midagi teades. Viimases osas märgin, et vaba ja parteituna olen 30 aasta jooksul valimistel oma hääle andnud kuue erakonna esindajale ning lisaks valimisliitudes kandideerinuile ja üksiküritajatelegi. Seega parteilises vaates tuulelipp, mitte ideoloogiliselt vankumatu sõdur.

Ja teiseks, miks peaks ükski maksumaksja rahul või nõus olema sellega, et tema raha eest seadusandlikku tööd tegema pidav ja kõiki kodanikke esindav kogu oma aega kulutab olematu probleemiga kangelaslikule võitlusele ja veel viisil, et selles esineb nõiajahi tunnuseid? Ma eeldan, et paljud ei olegi.

Paraku näitavad kõik märgid, et poliitiline võim on viirusepuhangust toibunud. Kriisis haarati erakorraliselt teadlaste ja muude asjatundjate arvutustest, analüüsist ja nõuannetest kinni kui viimsest õlekõrrest.

Nüüd on riigivõim ukse faktide ja teadmiste ees jälle pauguga kinni löönud, saab rahus iseenese mahlas küpseda ning ajutiselt unustada, et kõige kõvem kõrgeausus siin riigis on ikka kodanikkond, mitte saadikud.

Eks siis valimistel ole jälle näha, kellel see kõrgeausus volikogudest ja parlamendist välja kasida käsib. Kui valitsuskoalitsioon mulle tasuta poliitilise reklaami tegemist veel pikalt jätkab, siis peaksin vist kaaluma isegi kandideerimist.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: