Valitsusliit kavatseb kaotada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) ja selle ülesanded anda üle riigikontrollile. Samal ajal on eelnõu peamine apologeet, Keskerakond, ise sattunud avalikkuse huviorbiiti kahtlase annetusega, millele on jälile saanud just seesama, ära kaotatav ERJK.

Läti, Rumeenia ja Eesti

Kummaline ja ärevakstegev lugu igal juhul. Jälgides aga meist lõunapoole jäävates Ida-Euroopa riikides toimuvat, tundub see kõik olevat business as usual: valitsusparteid pitsitavad järelevalveinstitutsioone, mis nende tegevusel silma peal hoiavad ning vajadusel piinlikud korruptsioonilood avalikkuse ette toovad.

Meie naaberriigis Lätis üritasid valitsuserakonnad omal ajal kangutada kohalt korruptsioonitõrjebüroo peadirektorit, mis aga kutsus esile laialdased avalikkuse protestid, mida kutsutakse ka Läti "vihmavarju revolutsiooniks". Muide, Läti poliitikud said sellest toona meeldejääva õppetunni, sest midagi sarnast viimase kümnendi jooksul enam kordunud pole.

Rumeenia valitsusparteid olid hiljuti palju edukamad ning sundisid oma riigi korruptsioonivastase võitluse büroo "liiga agarat juhti" ametist lahkuma. Nii kaugele aga ei juletud isegi neis riikides minna, et nimetatud asutused oleks efektiivsuse tõstmise sildi all kaotatud ja nende volitused mõnele teisele üle antud. Eesti näitab selles plaanis ida-euroopaliku poliitika meistriklassi.

Seesugust paralleelide tõmbamist võib esmapilgul pidada meelevaldseks. Meil puudub ju korruptsioonivastase võitluse büroo sarnane asutus ning ERJK volitused ja iseloom on teistsugused. Ometi, arvestades, et erakondade rahastamine on üle maailma üks korruptsiooniohtlikumaid valdkondi, siis pole nimetatud seoste tõmbamine sugugi nii meelevaldne ja kohatu.

ERJK kaotamisega rikuvad valitsusparteid kahte demokraatliku valitsemise head tava: esiteks, kui soovitakse lammutada võrdlemisi hästitoimivaid ja ennast tõestanud institutsioone, siis selleks peavad olema väga tugevad argumendid, ning teiseks, seesuguseid eelnõusid ei algatata kriisi varjus ning idee tegelikud arhitektid ei poe avalikkuse eest peitu.

Kas Isamaa närvid ütlevad üles?

Kõigepealt argumentidest. Valitsuspoliitikud heidavad ERJK-le ette erakondlikku kallutatust. Parteide rahaasju ei saa kontrollida erakonnad ise ja lisaks veel hääletamise teel, kus otsustatakse, kas menetlust alustada või ei. Teisisõnu, tuleb ükskord piir panna n-ö kits kärneriks fenomenile.

Selle kriitikaga võib isegi nõustuda, kuid kui asi on tõesti pelgalt ERJK koosseisus ja otsustusprotseduurides, siis seadusandjal on võimalus seda alati muuta. Selleks ei pea tervet institutsiooni lammutama ja vastavaid funktsioone andma üle riigikontrollile, mille pädevusse see, põhiseaduse mõtet järgides, kuuluma ei peaks.

Kui poliitikute sooviks oleks olnud poliitilise mõju minimeerimine komisjoni tegevuses, siis võinuks pöörduda ERJK loomise esialgse projekti juurde, mille järgi pidid komisjoni kuulma ainult asjaga seotud riigiametite esindajad ja eksperdid.

Selle asemel aga pelgasid eelnõu tegelikud autorid lavale astumast ja riigikogu ette saadeti seda kaitsma Kert Kingo. Seni on veidigi mõistlike argumentidega avalikkuse ees esinenud ainult Keskerakonna poliitik Tõnis Mölder ja sellega nimekiri lõpebki.

Kõigele lisaks tuldi vastava plaaniga välja eriolukorra lõppemise järgsel päeval, kui avalikkuse tähelepanu oli mujal. Poliittehnoloogiline meistriklass, pole midagi öelda.

Kõik eelnev viitab sellele, et avalikkuse ees debatti pidada ei taheta. Tegelikku soovi erakondade rahastamise järelevalvet tõhustada ei tundu olevat, vaid eelnõul on nähtavasti mingid muud varjatud eesmärgid. Millised, sellest on avalikkuses juba palju juttu olnud.

Kui üheks neist eesmärkidest on soov lahti saada komisjoni liigagarast aseesimehest Kaarel Tarandist, siis on tõesti tegemist eelpool kirjeldatud tüüpilise ida-euroopalikku poliitikastiiliga – isikukeskse ja väiklasega.

See, kas ERJK likvideerimine parlamendis sügisel läbi läheb, sõltub ennekõike ühest küsimusest: millal erakonnal Isamaa närvid üles ütlevad ja kas ütlevad? Vahepealsetel arengutel Keskerakonna annetusskandaaliga seoses on ilmselt selles närvide mängus oluline roll.

Kui aga valitsusparteide plaan ettenähtud kujul läbi läheb, siis pole küsimus ainult ühe komisjoni likvideerimises, vaid toimunu annab ohtliku signaali Eesti demokraatia jaoks tervikuna: ebamugavate järelevalveinstitutsioonide tasalülitamine, või nõrkade argumentide alusel ümberkorraldamine, on Eestis lihtne. Veidi kära, aga saab tehtud küll … Milline järelevalveinstitutsioon on järjekorras järgmine?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.