Üliõpilased: ülikoolide roll kliimakriisi keskmes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kliimastreik Tallinnas Toompeal 2019. aasta septembris.
Kliimastreik Tallinnas Toompeal 2019. aasta septembris. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kliimamuutuse poliitilisest iseloomust tingituna on noorte seas esile kerkinud kriitiline perspektiiv nende institutsioonide suunas, kus noored ise igapäevaselt viibivad. Üheks peamiseks noorte kliimaaktivismi areeniks on seetõttu kujunenud ülikool, kirjutavad Joonatan Nõgisto, Paul-Henry Sereda ja Martin Tikk Eesti Üliõpilaskondade Liidust.

Eelmisel aastal võtsid tuhanded noored ühel sombusel sügiskuu hommikul osa ülemaailmsest kliimastreigist. 20. septembril aset leidnud ülemaailmne kliimastreik oli seni toimunute hulgast suurim. Avalikel väljakutel ja parkides streikivad noored olid end varustanud värviliste plakatitega, et nõuda riikide seadusandlikelt kogudelt kliimamuutuste vastu suunatud poliitikate realiseerimist.

Noorte kliimastreigid on ajendatud kolmest põhimõttest:

  1. kliimamuutus on reaalne ja inimtekkeline;
  2. kliimamuutus põhjustab meie tegevusetuse korral tulevikus enneolematut inimkannatust ja ökoloogilist kahju;
  3. kliimamuutus on poliitiline probleem, millega tegelemine eeldab mitte ainult muutusi isiklikes tarbimisharjumustes, vaid kollektiivselt ühiskondliku elu süsteemset ümberkorraldust. Poliitilisel tasandil praegu tehtud otsused või otsuste tegemata jätmised määravad nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elujärje – noortel on tuleviku kujundamisel suur roll ning nad mõistavad seda hästi.

Kliimamuutuse poliitilisest iseloomust tingituna on noorte seas esile kerkinud kriitiline perspektiiv nende institutsioonide suunas, kus noored ise igapäevaselt viibivad. Üheks peamiseks noorte kliimaaktivismi areeniks on seetõttu kujunenud ülikool.

Ülikoolidel on tõepoolest äärmiselt oluline, kuid mitmetahuline roll kliimakriisi keskmes. Ühelt poolt on tegemist teadusasutustega, kellelt ootame selgust kliimamuutusest aru saamisel ja innovatiivseid lahendusi selle tagajärgede leevendamiseks või ärahoidmiseks.

Rääkides teadusest ühiskonna teenistuses, ei saa enam eirata teaduse vajalikku panust keskkonna jätkusuutlikkuse tagamisel. Lisaks loodus- ning rakendusteaduste panusele ei tohiks siinkohal alahinnata ka sotsiaalteaduste rolli – kliimakriisi puhul on tegemist mitmepõhjuselise ning lihtsate lahendusteta "nurjatu probleemiga", mis esitab edukale valitsemiskorraldusele enneolematuid väljakutseid.  

Teiselt poolt ei saa aga eirata ülikoolide jätkuvat rolli nende tehnoloogiate ja praktikate arendamisel ning töös hoidmisel, mis on viinud meid kliimakatastroofi lävele – ka Eesti põlevkivitööstus toetub asendamatul määral ülikoolide pakutavale tehnilisele ja koolituslikule toele.

Seega on ülikoolide institutsionaalne vastutus kahetine, olles nii võimelised olukorda muutma kui ka kandes kohustust enda tekitatud kahju heastada.

Vähemalt sama oluline on ülikoolide roll haridust pakkuvate institutsioonidena ning siinkohal on üliõpilastel suurim õigus ja ka vastutus aktiivselt enda sõna sekka öelda. Kõrgharidusseaduse järgi on kõrgharidust pakkuvate asutuste vastutuseks pakkuda vajalikke teadmisi, oskuseid ja hoiakuid, et panustada aktiivselt ühiskonda.

Nagu teaduse puhul, tuleb ka ühiskondliku panuse mõtestamisel lähtuda säästva arengu põhimõtetest ning arvestada neid kvaliteedi hindamisel. Siinkohal on keskkonnasõbralike praktikate sisendamise kõrval oluline ka ülikoolide tihti alahinnatud roll kodanikuhariduse pakkujana.

Haridus peab võimestama inimest suhtuma kriitiliselt ning refleksiivselt ka laiemate ühiskondlike probleemide põhjustesse – kujundama kodanikke, kes on võimelised ning motiveeritud läbi viima kliimakriisiga toimetulekuks vajalikke poliitilisi muutusi.

Inimene on olulisel määral enda keskkonna tulem, kuid samas ka selle keskkonna aktiivne kujundaja. Üliõpilaste reflektiivsust end ümbritseva suhtes väljendavad mitmed Eesti üliõpilaste hulgas esile kerkinud keskkonnateemalised initsiatiivid.

Näiteks kutsus Tartu Ülikooli üliõpilasesindus 2018. aastal kokku rohelise ülikooli töörühma, mille tulemusel edastati ettepanekud ülikooli säästvamaks ja keskkonnahoidlikumaks muutmiseks. Ettepanekud hõlmasid energiatarbimist, veekasutust, jäätmekäitlust, transporti, toitlustust ning ülikooli haljastust. Selle tulemusel on ka Tartu Ülikooli arengukava A2025 rõhk rohelise ülikooli põhimõtetel.

Konkreetsema tegevussuunana töötatakse välja ja viiakse ellu terviklikud keskkonnapõhimõtted ning edendatakse kestlikku arengut toetavat mõtteviisi nii ülikoolis kui ka avalikkuses. Selliselt näitlikustub ülikoolide oluline roll keskkonnaga seotud teemade juhtimise ning noortele aktivistidele vajaliku platvormi pakkumise keskmes.

See on aga vaid üks näide sellest, kui tõsiselt lähevad kliimaküsimused tudengitele korda. Tudengid on kliimamuutustest rääkinud aastakümneid, kuid praegune aktivistide põlvkond on oma eelkäijatest tunduvalt sõnakam ja paremini koordineeritud.

See on võimaldanud noori efektiivsemalt kaasata otsuste tegemisse – täpselt aasta aega tagasi ülemaailmsel keskkonnapäeval moodustati üheksa noorteorganisatsiooni koostöös keskkonnaministeeriumile nõu andev Noorte Keskkonnanõukogu, mis aitab koordineerida noorte keskkonnaaktivistide tegevust ning tuua noorte hääl otse poliitikakujundajateni.

Lähtudes noorte poolt väljendatud entusiasmist, on Eesti Üliõpilaskondade Liit käesoleval aastal koostamas keskkonnateemalisi seisukohti. Kutsume üles kõiki tudengeid Üliõpilaskondade Liidu kodulehekülje vahendusel teada andma teemadest, mida keskkonnaalaselt tähtsaks peavad.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: