Kas COVID-19 levikuga tekkinud kiire vajadus kogu ühiskonda ümber korraldada on üks uue maailma sündimise esimestest südametuksetest? Oleneb, kuidas me oma maailma ümber korraldame. Vajadus hariduse järgi, mis tuleb inimesele lähemale ja ei eelda liikumist füüsiliselt kooli, on osa sellisest uuest maailmast.

Visiooni järgi, mille on kirja pannud tulevikku mõtestav Singularity University, baseerub haridus tulevikus personaalsel kohaneval tehisintellektil, mis on inimesega kaasas igas elusituatsioonis ning õpetab vastavalt esile kerkivatele elulistele olukordadele.

Selline personaalne haridusabiline on asukohatu, kohanev ning maksimaalselt isikuomadusi ja konkreetse indiviidi õppimist arvestav. Seega võib öelda, et meile peale sunnitud vajadus - koju kätte tulev haridus - on esimene samm selle pikema visiooni ellu rakendumisel. Eks näeme, kuidas see muudab meie arusaama kooliharidusest, kui koolide füüsiliste hoonete roll muutub.

Mida märkimisväärset on veel toimumas ajal, kui tähelepanu on sellel, et viirusegraafikud ei taha kuidagi laugemaks minna?

Maailm areneb seninägematu kiirusega

Veebruaris jõudis turule uudis uudse materjali – grafeeni – suuremahulise tööstusliku tootmiseni jõudmisest. Kuigi Nobeli auhind sellel inimkonna ajaloo kõige tugevama, ülijuhtiva ja mitmes muus osas imetabasemate omadustega materjali kohta jagati välja juba 2010. aastal, on tegeliku kasutusse tuleku läbimurre toimumas sel aastal.

Materjali tootmine on jõudnud sellise küpsuseni, et näiteks 2020. aastal tulevad turule uued nutiseadmed, mis juba kasutavad grafeeni oma akudes. Mis muutub? Grafeen muudab akude laadimise ülikiireks, aku mahtuvuse kordades suuremas ja laadimiskordade arvu samuti kordades suuremaks. Samuti on grafeen senistest akudes kasutatavatest materjalidest kergem ja ohutum.

Ilmselt on tegemist materjaliga, mis muudab juba lähikümnendil väga paljud tööstusharud tundmatuseni. Tõhusam energiakasutus, veelgi suurenev mobiilsus, uued võimalused tervishoius või puhta vee tootmisel ning kerguse ja tugevuse mõõtmed seniste arusaamiste järgi lähevad kõik kiirelt "ulmelisse" kategooriasse.

Eriti kui selle materjali toomise taustal saavutavad oma küpsuse nanoskaalal printimistehnoloogiad. Sellest aastast on turul esimene grafeeni kasutav akupank, ootame huviga järgmiseid rakendusi.

Sõjad ja kriisid on alati olnud uute tehnoloogiate kasutusele võtmise kiirendajad. Viimastest kuudest on näiteid tehisintellekti kasutusest viirustetestide tegemisel, viirusele vaktsiini leidmise ja erinevate tekkinud probleemide lahendamisele rakendamisest.

Näiteks oli üks põnevaid uudiseid see, et Ameerika Ühendriikides otsustas The White House Office of Science and Technology teha tehisintellekti arendavatele teadlastele ja ettevõtetele avalikuks rohkem kui 24 000 kandega andmekogumi (väidetavalt andmekogumit täiendatakse pidevalt) et leida võimalusi viirusega seotud uute mustrite tuvastamiseks.

Ühiskonna muutumise erinevad kihid

Kindlasti leiab juba lähitulevikus arutelu üksikisiku õiguste ja privaatsuse tähenduse muutumine. Üksikisiku õiguste kaitse on oma olemuses sageli vastuolus ühiskonna üldiste huvide tagamisega.

Paljud praegused arutelud on pannud küsima, kas kõik GDPR-ga võetud kohustused on meid teinud piisavalt paindlikuks, et muutuva maailmaga kiirelt kohaneda? Isegi andmekaitse eksperdid ei ole ühel meelel, kas nakatunud isiku nimeline väljatoomine töökollektiivile on õigustatud või mitte.

Ja kuidas näeb välja "anonüümne töötaja", kellega kokku puutunud projektimeeskonda ja kliente ja partnereid me peame teavitama, et "keegi" kellega eelmisel nädalal kohtusite, jäi haigeks? Ilmselt on privaatsuse tähenduses näiteks Google'il ja Facebookil tänu otsingute ajaloole, sotsiaalmeediale ja suurandmetele parem ülevaade, kes on tegelikult maailmas koroonahaiged, kui väga paljude riikide terviseasutustel.

Mida see teadmine meile üksikisiku õiguste versus tehnoloogia võimaluste kohta räägib ning mida soovime selle teadmisega peale hakata?

Kui vaadata, kuidas jõuliselt erinevaid mobiilseid tehnoloogiaid kasutades peatatakse efektiivselt viiruse levikut Hiinas, Lõuna-Koreas, Taiwanis või Singapuris, on lihtne aru saada nendest, kes näevad ühiskonna huve sellistes olukordades eraisiku privaatsusest palju tähtsamaks.

Võib-olla viib toimuv kriis meid kiiremale aktsepteerimisele, et inimese asemel peaks paljudes lõikudes toimetama hoopis robot-kuller, robot-teenindaja või tehismõistusel baseeruv online konsultant? Starshipi robotkullerid tunduvad ju praegu kassapidajast palju turvalisemad.

Kas oleme kaugtöö võimalustest ja vahenditest enne kriisi piisavalt aru saanud? Kuidas tänu õpitud kaugtöö ja virtuaalmeeskondade võimalustele leiame võimalused rakendada uusi töökäsi Eesti ettevõtete kasvatamiseks ka ilma neid inimesi reaalselt Eesti riigi pinnale toomata? E-residentsus 3.0 või 4.0 tunduvad piiride sulgemise ja füüsilise mobiilsuse vähenemise olukorras hoopis teistsuguse potentsiaaliga.

Kas uus normaalsus on lähitulevikus ka see, et varsti on meil kõigil kodus labor haiguste tuvastamiseks? Ameerikas andis riik möödunud nädalal loa meditsiinitehnoloogia ettevõttel Abbott neid tootma hakata. Tootmine on planeeritud käivituma ülikiirelt, juba aprillis plaanitakse Ameerikas nende uute seadmetega teha viis miljonit koroonatesti.

Juhtimismudelite küpsuseksam

Reaaleluline mudeldamine on huvitav nähtus. Paljud riigid ja ka riikide sees eraldi piirkonnad on võtnud kasutusele erinevad meetmed üldise huvi eesmärgi saavutamiseks. Võime väita, et toimuv kriis on tegelikult sõnumi iseloomuga erinevate juhtimismudelite toimimise kohta. Sellest saab kindlasti hiljem lugeda palju võrdluseid ja teadustöid.

Eesti asub ka mitmete erinevate mudelite ristumispunktis, kui arvestada väga erinevaid praktikaid, mida kasutatakse näiteks Rootsis või Venemaal.

Harjumatute uudsete olukordade sagenemine saab olema eesseisvate perioodide paratamatus. Mitte ainult COVID-19, vaid ka kliimamuutused, tehisintellektil baseeruvate lahenduste kasvav pealtulek ja pidev efektiivsuse kasvu vajadus on viinud maailma muutusteni, mille tagajärjed nõuavad üha pidevamalt erakorralisi ressursse ja reaalajas juhtimist.

Ärme unusta, et Euroopas olid jaanuar ja veebruar tänavu keskmiselt 3,5 kraadi soojem kui ajalooline keskmine. Olgu need uued olukorrad siis lisaks viirustele kas metsatulekahjud, põuad, tormid, uute tehnoloogiate mastaapsed tõrked/ründed või muud vahetud mõjud meie elukeskkonnale. Ehk see mida mõistame erakorralise olukorra või kriisina võib olla tegelikult osa tekkivatest suurematest muutustest.

Kindlasti on olulise mõjuga uue korralduse tekkimisel ka energiakandjate sõda. Palju kajastamist leiavad naftahindadega seotud mõõdukatsumised suurte mõjukeskuse vahel. Kütusehindade langetamise vajaduse taga ei ole ainult konkurents selle sektori sees.

Turuletulekut ennustatakse lähiajal sellistele energiatehnoloogiatele nagu suurema tootlikkusega päikesepaneelid (grafeeni toel) ning senisest oluliselt paremad energia salvestamise võimalused (jah, veel kord grafeen). Kummalise saatuse iroonia tulemusel on toimuvad kliimamuutused järjepidevalt teed rajanud ka tuuleenergeetika majanduslikule tasuvusele.

Mis saab edasi?

Tehnoloogia sekkub meie igapäevaellu enamgi veel kui teadvustanud oleme. Uuenevas maailmakorralduses on tehnoloogia oluliselt invasiivsem. Vähemalt seni, kuni kodus töö tegemine on paljude inimeste uus normaalsus ja seda üle maailma.

Tehnoloogiast suureneva sõltuvuse ja inimeste ning ettevõtete uute harjumustega saavad alguse ilmselt paljud suuremad küberturbe intsidendid. Võimalik, et sellised, mis viivad ka reaalselt inimeste elude kaotamiseni. Meil ei ole põhjust praegu eeldada, et globaalne kriisiolukord on seadnud oma esimeseks fookuseks küberturvalisuse tagamise.

Ilmselt realiseeritakse paljud lahendused teatava tehnoloogilise võlaga. Mitte isegi oskamatusest, vaid lihtsalt tempo on nii metsik ja uued väljakutsed tulevad muutuvas olukorras lihtsalt peale. Korraga avastame ennast maailmas, kus paljude maailma ettevõtete ja organisatsioonide ärikriitiline info on kas avalikuks saanud või ettevõte on kaotanud sellele ligipääsu tänu krüpteerivatele kurivaradele.

Vajadus muutuda ühiskonna ja maailmana hakkab üha enam meeldetuletust saama läbi poliitiliste sündmuste, läbi kiirelt arenevate võimaluste ning üldise kasvava keerukuse. Inimesed on väsinud pidevast keerukuse kasvust ning see viib sageli soovini teha põhjendamatuid lihtsustusi ja üldistusi.

Kui meil ei ole ambitsioonikat eesmärki, on meid ühiskonnana eest ootamas lihtsalt stress kasvavast keerukusest. COVID-19 on selle uue reaalsuse üks esimestest südametuksetest. Samuti nagu näiteks eelmisel aastal toimunud suured üleilmsed metsapõlengud.

Me peame kohanema. Ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Muutustele reageerimine ning süsteemide loomine, mis eeldavad paindlikkust ja kohanemist, hakkab kujunema inimeste põhioskuseks.

Oluliseks osaks sellises ühiskonnas on mitmete ülesannete ja võimaluste usaldamine oma rahva kätte. Seda vajaduste ja ülesannete defineerimise kaudu, andmete avamise kaudu ning eelkõige ühiskonnale ambitsioonika eesmärgi seadmise kaudu.

COVID-19 ei peaks olema see, mis meid lahutab, vaid vastupidi - julge arenguvisioon, mis meid eriolukordade kiuste liidab. Me kõik peame hakkama kasvava keerukusega kohanema, sest alternatiiv on oma saatuse üle otsustamise ära andmine.

Tähendus Eestile

On ilmselge, et COVID-19 epideemia taustal toimub maailma jõujoonte ümberjagamine. Eesti on viimastel kümnenditel suutnud olla suurema digitaalse jalajäljega riik kui meie rahvaarv, SKT või pindala arvata lubab. E-riik, e-kool ja e-tervis on vaid väike osa meie kogemusest. Eesti peamine kogemus on see, kuidas me oleme suutnud uusi tehnoloogiaid igapäevaellu kaasata nii, et meie inimesed neid usaldavad ja tegelikult oma igapäevaelus kasutavad.

On ajalooline hetk meie loodud ühiskonnakorralduse ja agiilse juhtimise mudelit pakkuda kui ühte tuleviku ühiskonna näidet: kuidas tulla toime uute tehnoloogiatega, kiiresti muutuda ja uue olukorraga kohaneda.

Ma näen sellises kriisis suurt võimalust senisest veelgi rohkem mõjutada ja kaasa rääkida parema tulevikumaailma korraldamises. Maailma sellises korraldamises, kus on tasakaal tehnoloogia ja jätkusuutliku loodushoiu vahel. Kus otsuseid tehakse inimesi kaasavalt, andmete ja teadmiste põhjal. Meil on see unikaalne võimalus.

Kas me suudame kriisist väljudes tekkinud liikumishulka kasutada ning leppida kokku meie ühiskonnale ambitsioonika tulevikuvisiooni?