Marten Kokk: pandeemia ja rohelepe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marten Kokk
Marten Kokk Autor/allikas: Erakogu

Kummalise kokkusattumusena suhtuvad maailmas kliimaprobleemidesse üleolevalt samad poliitilised jõud, mis on naeruvääristanud viirusega kaasnevaid tagajärgi. Üks selle kriisi õppetund peaks kindlasti olema, et teadlasi tasub kuulata, kirjutab suursaadik Marten Kokk.

Eelmise aasta 11. detsembril avaldas Euroopa Komisjon strateegia, mida nimetatakse roheleppeks ning millega võeti suund süsinikuneutraalusele aastaks 2050. Arvestades planeediga toimuvat oli see ainuvõimalik mõistlik ja vastutustundlik reaktsioon.

Peaaegu täpselt kolm kuud hiljem, 12. märtsil, kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) välja pandeemia seoses koroonaviiruse levikuga, mis inimkonnaga toimuvat arvestades oli samuti ainus mõistlik ja vastutustundlik reaktsioon.

Need kaks otsust saavad ilmselt lühemas, eriti aga pikemaajalises vaates olema kaks meie igapäevaelu enim mõjutanud sündmust.

Mõju meie elukorralduse muutumisele on suur

See, et meil on globaalne pandeemia, ei muuda tegelikult kuidagi teadlaste konsensust, et kliima soojenemine on olnud ülimalt suure tõenäosusega inimtekkeline (nagu kinnitas ÜRO kliimapaneel selgelt juba aastal 2014) ja endiselt pakiline, sest muutused toimuvad kiiresti. Arktikas ja Lääne-Antarktikas sulab jää endiselt oodatust märksa kiiremini ja endiselt toimuvad metsapõlengud hävitavad loodust, mis siiani on aidanud meil süsinikku siduda.

Nendesse protsessidesse mitte sekkumisel muutuvad need pöördumatuks ja mõju meie elukorralduse muutumisele on suur.

Nende pöördumatute muutuste ärahoidmisega tuleb seega endiselt tegeleda, kuid õppetund, mida saab koroonakriisist kaasa võtta on see, et inimkäitumist on võimalik vajadusel keskkonnasõbralikumaks muuta kasvõi üleöö.

Me kõik oleme näinud jahmatavaid andmeid kirde-Hiinast, kus õhusaaste on radikaalselt vähenenud, sest inimtegevus on karantiini tõttu olnud piiratud.

Kliimakriisi probleem on selles, et ei ole võimalik tajuda selle akuutsust. See jõuab erinevalt nädalatega kohale jõudvast viirusest pärale aastakümnetega ning samuti on riikide võimalus sellele reageerida pikemaajalise toimega. Selleks peamegi tegema plaane aastani 2050 ja isegi pikemalt ja võimalusel tõstma oma ambitsiooni seal, kus võimalik juba varem.

Peamine poliitiline keerukus on praegu 2030. aastaks sätitud ambitsiooni tõstmine. Arutelud juba toimuvad, kuid otsused tulevad Euroopas alles peale Euroopa Komisjoni poolt tehtava mõjuhinnangu avaldamist oodatult selle aasta septembris.

Ambitsiooni uuendamist saavad arutada nii keskkonnaministrid kui ka riigipead ja valitsusjuhid. Seejärel saab komisjon teha juba omapoolsed konkreetsemad muudatusettepanekud nii kliima- kui ka energeetikapoliitikas, kuid eeldatavalt ka näiteks transpordi vallas. Millised sektorid, kui palju ja kuidas panustama peaksid, saab olema juba lähima paari aasta arutelu.

Pandeemiaolukord on meile selgelt näidanud, et inimkäitumise selgemal suunamisel on suhteliselt resoluutsed muutused võimalikud kiirelt ja vastuvõetavalt. Paljudes riikides on karantiin andnud kohalikele omavalitsustele võimaluse piirata autokasutust.

Brüsseliski on kogu kesklinn kuulutatud liiklusseaduse mõttes õuealaks, kus kiiremini kui 20 km/h sõita ei tohi ning lubamas mitmetel suurematel liiklussoontel kasutada vaid jalgrattaid. Eelkõige küll selleks, et piirata laiemat liikumist riigis kui ka kutsuda inimesi üles ühistransporti kasutama vaid erandkorras.

Brüsselis ja paljudes teisteski linnades on jalgrataste kasutamine tõusnud mitmekordselt. Samuti on inimesed avastanud, et üleüldse pole tarvidust autoga nii palju sõita, sest toitu, aga ka ravimeid, saab tellida interneti teel poest või restoranist ning kohale toovad selle praktiliselt eranditult jalgratast kasutavad kullerid. Kõik toimib.

Autostumise (ja fossiilkütuste kasutamise) vähendamiseks ei pea tingimata makse tõstma või pakkuma mugavamat ja odavamat ühistransporti. Tuleb liikuda selles suunas, et üldse oleks vähem vajadust transporti kasutada.

Pandeemia viib meid kiiremini puhta energia suunas

Üks konkreetne asi, mida sellest kriisist tulevikuks kindlasti õppida saab, on suurem kaugtöö kasutamise võimaldamine. Töönädalas vähemalt üks päev kaugtööd peaks olema norm seal, kus see on võimalik. See aitaks kindlasti kaasa kliimaeesmärkide täitmisele.

Samuti puudutab see kodus õppimist kasutades digitaalseid lahendusi. Iga päev ei pea, aga mõned päevad kuus ehk võiks juba praegu. Seega, roheline tulevik ei saa juhtuda ilma aina hoogsama digivõimaluste kasutusele võtmiseta.

Hetkeolukord ei muuda tegelikult seda, kuidas maailm põhimõtteliselt on korraldatud, kuid toob kaasa vajaduse reformide kiirendamiseks, näidates ühtlasi teed, millised need reformid võiksid välja näha.

Kliimasõbralike reformide puhul on oluline, et kõik see, mida me Euroopas kliima heaks teha kavandame, ei kahjustaks meie majanduse globaalset konkurentsivõimet võrreldes Hiina, USA, India, Brasiilia ja teiste suurte tegijatega.

Samal ajal polegi need Euroopa eesmärgid tegelikult sugugi vastandlikud. OECD on rääkinud juba kümme aastat, et investeeringud moodsasse infrastruktuuri ja digimajandusse kasvatavad sisemajanduse kogutoodangut ning aitavad säästa mujal. See on vähegi pikemas vaates tark poliitika.

Lihtsa näitena võib tuua, et täielik üleminek kliimaaneutraalsusele aastaks 2050 vähendab Euroopa vajadust importida fossiilseid kütuseid väljastpoolt, kuna näeme ette, et Euroopa suudab suure osa oma energiavajadusest toota kohapeal taastuvenergia kaudu. Sellega säästaksime EL-is tervikuna kumulatiivselt rohkem kui kaks triljonit eurot.

Praegune pandeemia on toonud kaasa olukorra, kus fossiilkütuste tarbimine Euroopas, aga ka maailmas laiemalt, on väga suurel määral langenud. Paar nädalat tagasi pidid USA naftatootjad ostjatele peale maksma, et need nafta minema viiksid. Paljud analüütikud usuvad, et see pandeemia viib meid kiiremini puhta energia suunas.

Vähenenud sissetulekute valguses hindavad ettevõtjad väga tõsiselt, millesse edaspidi on mõttekas investeerida. On selge, et ajal, mil maailmamajandus kõigub, tasub riske võtta vaid valdkonnas, kus pikaajaline väljavaade on selgelt kasu(m)lik. Puhtad tehnoloogiad seda kindlasti on. Seetõttu on ka oluline, et erinevad majanduse taaskäivitamise meetmed oleksid tulevikku vaatavad ning toetaksid lahendusi, mis aitaksid meil kiiremini jõuda kliimaneutraalse majanduseni.

Teiseks säästame kindlasti tervisekulutustelt. Õhureostusega kaasneb oluline terviserisk mitte ainult Hiinas ja Indias, vaid ka EL-i suurlinnades. Võimalik, et koroonaviirusest isegi rohkem on ohustatud inimesed, kes elavad kõrge õhusaastega piirkondades. Ka tervishoiukuludelt oleks sääst seega ilmselt sadu miljardeid eurosid aastaks 2050. Olen näinud erinevaid arvutusi ja need on kõik olnud muljetavaldavad.

Kummalise kokkusattumusena suhtuvad maailmas kliimaprobleemidesse üleolevalt samad poliitilised jõud, mis on naeruvääristanud viirusega kaasnevaid tagajärgi. Üks selle kriisi õppetund peaks kindlasti olema, et teadlasi tasub kuulata, ja ettekujutus, et talupojatarkusega saab kõiki probleeme lahendada, pole osutunud eriti lollikindlaks.

Seda, kuidas talupojatarkus aitas kaasa rahvatervise probleemide lahendamisele Eestis, võib lugeda juba Karl Ernst von Baeri või Nikolai Pirogovi teostest. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ei aidanud. Pirogov räägib värvika loo mehest, kes kõhukinnisuse vastu oli tagumikku torganud väiksemat sorti aisakella. Kujundlikult väljendudes – kliimakriisile ei peaks globaalselt otsa vaatama aisakell tagumikus, vaid kuulama, mida kliimateadlastel selle kohta meile öelda on.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: