Jõhvis viimastel aastatel toimuv on valusalt ere näide sellest, et seni, kuni suur osa saadikutest peab normaalseks, et volikogusse kuulumine on eelkõige isikliku heaolu kasvatamise projekt, jäävadki muud teemad tagaplaanile.

Eriti selgelt kipuvad isiklikud huvid avalduma olukorras, kus võimuliidul on napp ülekaal. Siis tunneb peaaegu iga koalitsioonisaadik end kuningliku kaalukeelena, kellest sõltub, kas võim jääb püsima või mitte. Ja teatavasti kasvab süües isu.

Nii juhtubki, et jurist, kes võiks erasektoris korralikult teenida, hakkab nuruma endale palgalist volikogu esimehe kohta. Kuigi isegi osa koalitsioonikaaslasi ei saa aru, mil moel on selles ametis töökoormus ühtäkki nii palju kasvanud, tulevad nad talle vastu, sest see on osa liimist, mis võimuliitu koos hoiab.

Volikogu liige, kel puudub poliitikas varasem kogemus, soovib hea enesetunde nimel endale volikogu aseesimehe kohta. Kellel sellest siis kahju saab olla? Hiljem tahab ta juba püsivat ametikohta mõnes vallaasutuses. Pole probleemi, tekitame spordikoolis võimla administraatori koha. Pisut üle poole aasta hiljem ei rahulda ka see. Milles mure, kaotame administraatori koha ja tekitame juurde suurema palgaga projektijuhi koha.

Millega ta selles ametis tegeleb ja millist kasu selline avaliku raha kulutamine vallale toob, ei oska taas isegi võimuliidu kaaslased selgitada. Aga kindel on vaid see, et selle inimese häält on võimuliidu koospüsimiseks väga vaja.

Üks ettevõtjast volikogulane teeb eri leerides jänesehaake, et olla pidevalt võimule lähedalseisev isik. Õige pea pärast liitumist võimukoalitsiooniga saab tema juhitav firma ligemale miljonieurose tellimuse kõnniteede, parkla ja ühe väljaku ehitamiseks. Tööd jäävad pooleli ja kui vallavalitsuse ametnikud söandavad selle pärast temaga pahandada, peatab ettevõtja volikogu liikmeks olemise.

Ta naaseb volikogusse, kui vallavalitsusega on suhted sedamoodi klatitud, et vald loobub pretensioonidest, maksab tema firmale veel hüvitistki ja peab plaanitust tunduvalt pikemale ajale veninud töö lõpetamiseks palkama uue firma, mis tähendab vallale ligemale 100 000 euro suurust lisakulu. Agar ettevõtja tahab saada valla peakontrolöriks ehk volikogu revisjonikomisjoni esimeheks ja muidugi ta saabki selleks, sest ka tema häält on võimuliidul hirmsasti tarvis.

Üks märksa suurema haardega ettevõtjast munitsipaalpoliitik näeb võimuliidu kooshoidmisega pidevalt kõvasti vaeva ja punub munitsipaalse toiduahela kaudu nende kuulekust. Nii saavadki mitmed "oma inimesed" ametid vallaasutustes, teades, et selle koha "kindlustuspoliisiks" on "õigesti" hääletamine volikogus ja vastuhaku korral on see kohe läinud.

Kuulekust läheb vaja, kui volikogusse jõuab näiteks eelnõu, millega on vaja suurendada teede ja tänavate hoolduse tasu varasema perioodiga võrreldes. Teenust osutab sama ettevõtja firma. Selle vastu ei ole võimuliidus keegi ja kui volikogu nii otsustas, siis ei saa ka kellegi hõlma hakata, sest konkreetselt ei vastuta keegi.

Ühel volikogu liikmest ärimehel on vaja kaubanduskeskuse kasutusluba, teisel toetust kultuuriürituste korraldamiseks. Vähenõudlikumad saadikud lepivad ka vaid volikogu komisjoni esimehe kohaga, mis kindlustab võrreldes tavasaadikuga pisut suurema hüvitise. Kui kõigile soovijatele neid kohti ei jätkunud, siis polnud mingi kunst komisjone juurde tekitada.

Põhiline, et kõik saaksid, mida tahavad ja koalitsioon püsiks. Et ei juhtuks sellist apsu nagu mullu novembris, et lubad ühe võimuliidu saadiku kuulutada valla aasta isaks, aga pärast selgub, et see oli arusaamatus.

Põhimõtet, et kui su häält on ühe seltskonna võimulpüsimiseks vaja, siis küsi, mida hing ihkab, on Jõhvi valitsemisel viimastel aastatel sedavõrd ulatuslikult ja jultunult viljeldud, et asjaosalised isegi ei tunne selle üle piinlikkust ega püüa seda varjata.

Eks sellist oma häälega kauplemist tuleb aeg-ajalt ka teistes omavalitsustes ette, aga Jõhvis on see muutunud süsteemseks valitsemisviisiks. Varem või hiljem jõuab see omadega puntrasse, sest ühel hetkel lähevad üha kasvavad soovid omavahel sedavõrd risti, et nende silumisel ei aita enam ka 1990. aastate võtted.

Praegune võimukriis on selle kinnituseks, nagu seegi, et isiklike huvide juures ei oma erakondlikud vaated erilist tähtsust, sest neid saab vahetada vastavalt pakkumiste toredusele.

Kavandatava uue koalitsiooni elujõud ja kasu Jõhvi valla jaoks sõltuvadki suuresti sellest, kas sellega ühinevad saadikud mõistavad, et vanaviisi ei saa enam edasi minna ning sellisel jaga-ja-valitse-poliitikal ei tohiks enam kohta olla. Selleni jõudmine ei pruugi sugugi õnnestuda, sest volikogu praeguses koosseisus on suur osa saadikuid just sellise valitsemisviisiga harjunud. Aga loodetavasti inimesed ehk õpivad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.