Marju Himma: traagiliste juhtumite kolm mõttekohta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Lihula tulistamine on üks järjekordne traumaatiline kogemus, mida Eesti varem ei ole selliselt kogenud. Kuid selles juhtumis on küllaldaselt sarnasust teiste traagiliste juhtumitega, millest võiks üht-teist õppida, leiab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusuurija Marju Himma.

Paljud eestlased, kes pühapäeva hommikul end uudiste lainele seadsid, said traumeeriva teate, et Lihulas tulistas mees perekonda, ühtekokku viit inimest, kellest kaks hukkus. Ka ühiskondlikud ja pealtnäha kauged traumakogemused on alati isiklikud, sest need äratavad meis ürgse evolutsioonilise ohutunde ning tekitavad küsimuse, kui lähedal olin ma ise sellele olukorrale. 

See peegeldus eilse Lihula juhtumi puhul ka sotsiaalmeedias, kus inimesed tundsid vajadust väljendada, kui kaugel sündmuskohast olid nad ise või nende pereliikmed ja tuttavad. 

Sellega paralleelselt tõstatus meedias arutelu, mis võisid olla tulistaja motiivid. Ootamatu tapmise põhjuse ning motivatsiooni otsimine on samuti evolutsiooniliselt loomulik. Näiteks linnuriigi puhul on teadlased teinud kindlaks, et hukkunud kaaslase ümber kogunevad linnud leinamiseks, kuid selle peamine eesmärk on mõelda läbi, mis põhjusel lind hukka sai, et tulevikus taolisi ohuolukordi vältida. 

Traumeerivaid kogemusi on viimastel aastatel Eestis olnud terve rida. Meenutagem siin kurikamõrvarit, Viljandi koolitulistajat, tulistamist Telliskivi loomelinnakus, surmakutsarit Saaremaal või poeröövlit Haanjas. Need ootamatud traumakogemused panevad paratamatult küsima, kas midagi saanuks teha teisiti? Kõigi nende kogemuste pinnalt on minu jaoks juba mustriks kujunenud kolm mõttekohta.

Mõttekoht nr 1: muudame reegleid

Pühapäeva jooksul jõuti juba algatada arutelusid selle üle, mis alustel tohib inimestele relvaluba anda või miks läks politseipatrullil Lihulasse kohale jõudmiseks nii kaua aega.

Mõistagi, kui inimene on kord eksinud relva- või lõhkeaine kasutamise vastu, siis peaks tema relvakasutusõigust piirama igaveseks. Seda põhjusel, et relvad ei tapa inimesi, vaid inimesed tapavad inimesi, ning see, kes kord tahtlikult kasutab relva valel eesmärgil, võib seda teha ka tulevikus. Pealegi pole relvaluba õigus, vaid privileeg. 

Lihula tulistaja oli 12 aasta eest avanud tule elumaja pihta. Ka tol korral võinuks keegi seal surma saada. Ehkki selle teo eest sai tulistaja karistuse, mille ta ära kandis, siis kinnitab see asjaolu, et teo näiline kahetsemine võib sobida oma süüteo heastamiseks, kuid see ei õigusta privileegide tagasiandmist olukorras, kus inimese käitumine võib olla ettearvamatu.

Samuti poleks Lihula traagilist sündmust ära hoidnud see, kui politsei oleks kohale jõudnud kiiremini. Nagu Toomas Sildam arvamusloos väljendas, siis maapiirkondade politseipatrullide ning relvalubade väljastamise korrastamise võiks nüüd siiski ette võtta. 

Mõttekoht nr 2: lähedaste võim

Paraku isegi suurema hulga politseiüksustega ei ole mõeldav, et politsei jääb jälgima iga eksinud ja oma karistuse kandnud inimest. Seetõttu oleks Lihulas toimunud teo sarnaste juhtumite ennetamiseks kõige tõhusam kodanikuvastutus ehk lähedaste ja kaaskondsete tähelepanelikkus ning abi otsimine.

Mõnes mõttes võiks olla iga inimese vastutus hoida silm peal oma kaasa, sõbra või naabrimehe käitumisel ning purjus või narkouimas rooli istuvast inimesest tuleb politseid teavitada. Nagu tuleb teavitada ka perevägivallast, laste kuritarvitamisest või lihtsalt vandaalitsemisest. 

Kõigel sellel on mõistagi teine külg. Oma lähedasest politsei teavitamine toob hiljem kaasa tüli perekonnas või sõpruse purunemise. Samuti ei tea me kunagi täiesti lõpuni kõike oma lähedastest, ei tea nende motivatsioone või hetkemõtteid. Seetõttu ei tohiks kuriteo toimepanija lähedastele kunagi ette heita, miks nad õigel hetkel ei takistanud või politseisse ei helistanud.

Küll aga on just lähedaste märkamine ja tegutsemine esimene tasand, mis aitab tragöödiaid ära hoida. Ja seda saab soodustada iga kodaniku julgustamise kaudu.

Mõttekoht nr 3: meedia vahendab või mõtestab

Ajakirjandusväljaannete kajastus oli kõigi juhtumite puhul üsna samasugune. Kiirelt oli teada, kes tulistas, keda tulistati. Järgnesid võimalike põhjuste otsimised tuttavate, töökaaslaste, naabrite jt kaudu. 

Ajakirjanik peab koguma infot, seda analüüsima, sünteesima ja siis vahendama. Paraku killukeste haaval info andmine tähendas Lihula tulistamise puhul, et esmase info kohaselt tulistati perekonda ning jäi mulje, et hukkus pereema. Mõistagi on taolistes kriisisituatsioonides infotulv väga suur, kuid ajakirjaniku ja toimetuse ülesanne pole siis mitte iga infokildu vahendada, vaid olla sünteesija ja mõtestaja. 

Kummastav oli näha artikleid, mis pealkirjades lubasid fotosid ja videoid sündmuspaigalt. Avaldatud fotodes ja videotes polnud informatsiooni ega uudist. Nende tegemisele kulunud aja võinuks kulutada analüüsile ja võimalikult tervikliku ülevaate andmisele. 

Ühiskonnale on väga olulised ka kannatajad, sest me samastame end nendega - kes emaga, kes vanaema või kodanikujulgust üles näidanud mootorratturiga. Ja me teeme oma käitumisotsuseid nende kannatajate järgi, kuna meil on tunne, et need võinuksime olla ka meie. 

Suurte massitulistamise juhtumite puhul on sotsiaalteadlased ja inimkäitumise uurijad alati välja toonud, et tulistajad on tähelepanuotsijad, mistõttu peaks hoiduma nende ajakirjanduslikust portreteerimisest. See inspireerib teisi sarnaselt mõtlejaid ning täidab tapja tähelepanuvajadust.

Eesti traagiliste sündmuste puhul on teatav sarnasus olemas. Vahest ei ole nad olnud tähelepanuotsijad, kuid neile, kes otsivad jõhkra käitumise eeskujusid pakuvad nad inspiratsiooni küll. 

Kas üldse saab midagi teha?

Üks on kindel: olenemata riigikorrast või isikuvabaduste määrast, mõistab iga ühiskond kindlalt hukka külmaverelise, ettekavatsemata ning motivatsioonita tapmise. Lihula juhtumi puhul me praegu ei tea, kas see oli täiesti motivatsioonita või mis ajenditel tulistaja ikkagi nii käitus.

Me püüame taolisi olukordi mõtestada ratsionaalsete, moraali ja eetika normidest kinni pidavate inimestena. Aga need arusaamad ja põhimõtted ei kehti inimeste puhul, kelle käitumine on ettearvamatu.

Nii saame vaid õppida olnud traumaatilistest kogemustest, püüda neid võimalusel ennetada, kuid paraku tuleb õppida elama ka kahjudega, mida need juhtumid kaasa toovad.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: