Toomas Sildam: Lihula tragöödia sunnib küsima, kas relvaluba peaks saama rangemalt
Maapiirkondadesse rohkem politseipatrulle ja relvalubade väljastamise korrastamine ei too tagasi kahte Lihula lähedal tapetud inimest, aga see oleks vähim, mida riik saaks sellele tragöödiale mõeldes teha, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Me ei tea veel, miks 32-aastane tallinlane istus laupäeva õhtul Läänemaa suvekodu juures purjuspäi autosse. Ei tea, miks ta pärast Lihula tankla kõrval avarii korraldamist minema sõitis. Ei tea, miks ta tulistas talle järgnenud mootorratturit ja siis juhuslikult sündmuskohalt mööda sõitnud Žigulid, milles istusid vanaema, vanaisa ja nende kolm lapselast.
Aga me teame, et kaks inimest on tapetud – too 40-aastane mootorrattur ja vanaema Žigulis – ning kaks väikest last on raskelt haavatuna haiglas.
Ja me teame, et paljude Eesti inimeste kaastundemõtted on tapetute lähedastega ja paranemissoovid haiglasse viidud lastega.
Seni arusaamatu Lihula tragöödia näitab, et meie seas on julgeid ja otsusekindlaid inimesi. Nagu see mootorrattur, kes ei tahtnud, et purjus juht lihtsalt minema sõidab ja võib uue õnnetuse teha, milles võib keegi juhuslikult valel ajal valesse kohta sattunud inimene viga saada. Pole ju võimalik oletada, et see järelesõitmine võib endale nii traagiliseks osutuda.
Esimene politseipatrull jõudis Tallinn-Virtsu maanteel asuva Lihula tankla juurde 45 minutit pärast seda, kui häirekeskus oli saanud mootorratturilt teate tanklas avarii teinud ja minema sõitnud autojuhist. 45 minutit on kolmveerand tundi. Pikk aeg. See sunnib küsima, kas Eesti on oma politsei liiga õhukeseks hööveldanud ja kokku tõmmanud, mistõttu napib seal inimesi ka rahulikel aegadel?
Siseminister näib olevat keskendunud piirivalve taastamisele ja kriisireservi loomisele. Aga võib-olla peaks tema poliitiline suunis olema seletatav kolme sõnaga – "Maale rohkem politseipatrulle!". Siis, muidugi, tuleks siseministril selle eest ka eelarvekõnelustel seista.
Muidugi ootab avalikkus kiiret ja ammendavat selgitust, miks olid tulistajal ametlikult registreeritud relvad ja politseist saadud relvaluba. 12 aastat tagasi mõisteti ta süüdi ebaseaduslikult hoitud püstolist kortermaja pihta tulistamises, kuulid tabasid ka kahe korteri köögiaknaid.
Relvaseadus ütleb, et relvaluba ei anta inimesele, keda on karistatud tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest. Samas täpsustab seadus, et see keeld ei laiene inimesele, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist ehk lihtsamalt öeldes, tema karistatus on aegunud. Lihula tulistaja puhul nii oligi.
Siit kerkib paratamatult küsimus, kas selline leevendus on õige? Relvaluba ei ole midagi möödapääsmatut, see ei ole inimõigus, vaid privileeg, riigi eriline, kontrollitud ja kaalutud usaldusavaldus konkreetsele inimesele. 20-aastase nooruki tulistamine kortermaja köögiakendesse peaks välistama talle hiljem relvaloa andmise ja mitme tulirelva registreerimise. Seadusandja, riigikogu, peaks selle üle mõtlema ja siseministeeriumil on võimalik saata valitsuse kaudu parlamenti vastav seadusemuudatus.
Maapiirkondadesse rohkem politseipatrulle ja relvalubade väljastamise korrastamine ei too tagasi kahte Lihula lähedal tapetud inimest. Aga see oleks vähim, mida riik saaks sellele tragöödiale mõeldes teha.
Toimetaja: Merili Nael