Augusti lõpus Tallinna Tehnikaülikooli rektori kohalt lahkuv akadeemik Jaak Aaviksoo algatas juba ammu toimuma pidanud arutelu akadeemiliste ametikohtade täitmise üle ja tõdes, et 20-30 aasta pärast ei pruugi meil enam olla ülikoolides eestikeelseid õppejõudusid.

Aaviksoo väitel on järjest keerulisem värvata doktoriõppesse Eesti taustaga noori. Üha enam kipuvad neid kohti täitma pigem välismaalased. Pikemas perspektiivis on meil väga vähe doktorikraadiga eestlasi, kes saaksid ülikoolides professoritena töötada.

Eestlastest doktorantide värbamine on keeruline

Olen üks neist välismaalastest, kes on Eestisse tööle tulnud, kuid ma jagan täielikult Aaviksoo muret. Olen aastaid töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis majandusprofessorina, suure osa ajast doktorante õpetades ja juhendades. Doktoriõppesse värbamine on nii minu õpetataval õppekaval kui ka enamikel teistel Eesti ülikoolide õppekavadel pidev probleem.

Eestlastest ja eesti keelt rääkivate doktorantide vähesus ei ole uus probleem. Eestlastest doktorante on olnud keeruline värvata juba pikemat aega. Uus on aga see, et teaduse globaliseerumise ja piiride avanemisega on vabu doktorantuurikohti hakanud täitma välismaalased. See võib olla üldiselt hea, kuid teisalt loob see lõhe ülikoolide ja ühiskonna vahel ning seab ohtu eestikeelse ülikooliõppe. Aaviksoo puudutab väga olulist teemat.

Tartu ja Tallinna ülikoolide doktoriõppes on loomulikult mitmeid suurepäraseid eesti keelt kõnelevaid üliõpilasi. Kuid doktorantide arv võiks olla suurem ja vaja oleks laiemat värbamise baasi.

Kui Eesti soovib kaotada sissetulekute lõhe põhjanaabritega, peab Eesti saavutama liidripositsiooni teaduse, innovatsiooni ja juhtimise vallas. See eeldab teaduslikku järelkasvu, kes suudaks teha teadusuuringuid ja arendustööd kõrgeimal tasemel. Teisisõnu, Eesti vajab oma arenguks maailmatasemel doktoriõppekavasid ning nutikaid ja töökaid üliõpilasi, sealhulgas palju Eestist pärit üliõpilasi.

Eestlastest doktorantide värbamine on keeruline. Doktoriõppe kuulutustele laekub sageli kas väga vähe avaldusi või mitte ühtegi ning seetõttu ei ole küsimus mitte selles, kuidas valida välja parimad üliõpilased, vaid pigem selles, kuidas veenda üliõpilasi kandideerima. Lisaks on väljalangevus suur ja paljudel tudengitel kulub doktoriõppe lõpetamiseks ebamõistlikult kaua aega.

On aeg panustada Eesti doktorantide töösse

Olen vestelnud paljude eestlastest ja eesti keelt rääkivate tudengitega, keda olen julgustanud õpinguid doktorantuuris jätkama, ja nad kõik ütlevad enam-vähem sama. Nad eelistavad töökohti väljaspool ülikooli, sest palgad ja töötingimused eraettevõtetes ja avalikus sektoris on palju paremad kui doktorantuuris. Samuti väidavad nad, et Eestis, kus tähelepanu pööratakse pigem kõrgele palgale ja muudele lisahüvedele, ei väärtustata doktorikraadi.

Meil on Eestis palju suurepäraseid ja pühendunud doktorante, kuid et suurendada eestlastest kandideerijate arvu, peame neile pakkuma paremaid tingimusi. Seda tunnistavad kõik Eesti ülikoolid, püüdes suunata teadusuuringute raha ja erinevaid stipendiume doktorantide haridusse.

Need jõupingutused on kiiduväärt, kuid Eestis on doktorantide palgad endiselt palju madalamad ja töötingimused ebakindlamad võrreldes eraettevõtetes pakutavaga.

Doktoriõppe atraktiivsemaks muutmiseks peavad doktorantidele pakutavad tingimused olema sama head või paremad kui need, mida pakutakse eraettevõtetes või avalikus sektoris.

Just nii toimitakse Põhjamaades, kus doktorandid töötavad tavaliselt töölepingu alusel ja neile makstakse palka, mis on võrreldav mujal avalikus sektoris makstavate palkadega. Lisaks on neil sageli võimalik tegeleda oma huvidele vastavate teadusuuringutega.

Eesti peaks järgima Põhjamaade eeskuju. Doktorante tuleb pidada akadeemilise personali lahutamatuks ja tunnustatud osaks ning neile peab maksma palka, mis on võrreldav töötasudega era- ja avalikus sektoris. See soodustaks värbamist ja parandaks akadeemilise töö mainet.

Võib tekkida küsimus, kust tuleb doktorantide finantseerimiseks vajalik lisaraha. Olen seisukohal, et Eesti hästi tasustatud doktorikohtade finantseerimine on investeering Eesti majanduse ning laiemalt kogu ühiskonna pikemaajalisse arengusse.

Eestis on suurepärased alg- ja keskkoolid. Investeerimist noorte Eesti teadlaste koolitamisse tuleks näha samas valguses nagu raha paigutamist Tallinna-Tartu maantee laiemaks ehitamisse või uute elektriliinide rajamisse. Lühikeses perspektiivis kaasnevad sellega küll kulud, kuid pikemas perspektiivis toob see kasu.

Samuti võiks doktorantide palkadeks suunata ressursse, mis hetkel suunatakse konkreetsete teadusprojektide rahastamiseks. Eestis on aja jooksul välja töötatud keerukad teadusuuringute rahastamise süsteemid, mis on sageli bürokraatlikud ja takistavad ülikoolide ja rahastamisasutuste ressursside kasutamist.

Võiks vähendada konkreetsete uurimisprojektide rahastamist ja maksta selle asemel doktorantidele, et nad saaksid oma teadustööd arendada. On aeg loobuda teadusuuringute mikrotasandil juhtimisest ja panustada Eesti doktorantide loovusesse ja raskesse töösse.

Meil on tulevaste põlvkondade ees kohustus panna alus rikkale ja teadmistepõhisele Eestile. Eestlased peaksid olema doktoriõppes arvukalt esindatud, mis eeldab, et neile makstakse vastavalt nende oskustele ja panusele. Kui Põhjamaade ülikoolides on võimalik doktorante hästi tasustada, peaks see olema võimalik ka Eestis.