Vitaliy Sergeechev: riigipühad Eestis ja Euroopas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vitaliy Sergeechev
Vitaliy Sergeechev Autor/allikas: Erakogu

Riigipühad on sümbolipoliitika osana riigi poliitilise ruumi tähtis element, sest need on ühtsuse kujundamise oluline vahend. Samal ajal on riigipühad kui vabad päevad olulised puhkepausid tööelus. Vitaliy Sergeechev annab ajaloolise ülevaate Eesti riigipühadest ning võrdleb riigipühade praegust seisu olukorraga mujal Euroopas.

Eesti Vabariigis kehtestati pühad esimest korda 27. aprillil 1920. aastal seadusandliku delegatsiooni määrusega pühade ja puhkepäevade kohta (Riigi Teataja 1920, 67/68). Eestis moodustus 19 päeva, "mil tööd ei tehta": uusaasta, kolmekuningapäev, Eesti Vabariigi iseseisvuspäev, palvepäev, suur neljapäev, suur reede, kolm päeva ülestõusmispühi, 1. mai püha, ristipäev (taevaminemispüha), kolm päeva nelipühi, jaanipäev, mardipäev, kolm päeva jõulupühi.

Selle määruse põhjal võttis riigikogu 7. detsembril 1922 vastu pühade ja puhkepäevade seaduse (RT 1922, 155/156). Riigipühade arvu vähendati seal kahe võrra: suur neljapäev ja mardipäev muutusid argipäevadeks.

Nelipühade tähtsust näitab see, et 1922. aastal ilmuma hakanud tõlkekirjandusajakirja Romaan mai või juuni numbrit nimetati mitmel korral "nelipühinumbriks" või "suvistepühadenumbriks". Lisaks sellele ilmusid erinumbrid ainult jõulude ja lihavõttepühade puhul.

Uus pühade ja puhkepäevade seadus kuulutati välja 26. veebruaril 1934 (RT 1934, 18). Ülestõusmispühi ning nelipühi lühendati ühe päeva võrra ja nende asemel kehtestati riigipühadena võidupüha ja usupuhastuspüha. Suur neljapäev muutus uuesti riigipühaks, nii et kokkuvõttes tõusis riigipühade hulk 17-lt 18-ni.

Sama aasta 14. detsembril ilmus riigivanema dekreedina järgmine pühade ja puhkepäevade seadus (RT 1934, 105). Riigipühade arv suurenes 19-ni, sest uue pühana seati sisse surnutepüha. Suur neljapäev muutus uuesti tööpäevaks, aga ülestõusmispühadest sai jälle kolm puhkepäeva.

Enne Teist maailmasõda Eesti riigipühade nimekiri rohkem ei muutunud. Küll aga nimetati 22. juunil 1940. aastal Vabariigi Presidendi dekreediga võidupüha ümber vabaduspühaks (RT 1940, 54).

Eesti riigipühad alates 1990. aastast

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium otsustas 9. oktoobril 1990. aastal "korrastada Eesti Vabariigis riiklike pühade süsteem" (RT 1990, 15, 162). Kehtestati kaheksa riigipüha: uusaasta, Eesti iseseisvuspäev, töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päev, võidupüha, jaanipäev, taassünnipäev, 1. ja 2. jõulupüha.

Nädal hiljem, 16. oktoobril võeti vastu uus seadus (RT 1990, 15, 162), mille kohaselt sai 1. maist töörahva solidaarsuse päev ja suur reede vahetas välja taassünnipäeva. Riigipühade arv ei muutunud.

Tuginedes Ülemnõukogu Presiidiumi riiklike pühade seadustele võttis riigikogu 8. veebruaril 1994. aastal vastu pühade ja tähtpäevade seaduse (RT I 1994, 12, 199). Ülalnimetatud kaheksale riigipühale lisati kaks: ülestõusmispühade 1. püha ja nelipühade 1. püha. Ühtlasi nimetati töörahva solidaarsuse päev ümber kevadpühaks.

Uus pühade ja tähtpäevade seadus võeti vastu 27. jaanuaril 1998 (RT I 1998, 13, 162). Vastavalt sellele tõusis pühade hulk 10-lt 11-ni, kalendrisse ilmus taasiseseisvumispäev. Seadus oli oluline ka selle poolest, et iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev muudeti rahvuspühaks.

Eesti pühade nimekiri muutus seni viimast korda 14. aprillil 2005. aastal, mil riigipüha staatuse sai jõululaupäev (RT I 2005, 24, 185).

Eestis on praegu 11 riigipüha: uusaasta, suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, kevadpüha, nelipühade 1. püha, võidupüha, jaanipäev, taasiseseisvumispäev, jõululaupäev ning 1. ja 2. jõulupüha. Lisaks on üks rahvuspüha, iseseisvuspäev ehk Eesti Vabariigi aastapäev.

Selle artikli edasises statistikas arvestatakse rahvuspüha siiski riigipühade juurde, sest pühade ja tähtpäevade seaduse ühe sätte kohaselt "kohaldatakse rahvuspüha suhtes teistes õigusaktides riigipühade ja riiklike pühade kohta sätestatut" (RT I, 12.06.2018, 4).

Muutused riigipühade ajaloos

Eesti ajaloos on olnud 8–19 riigipüha aastas. Kui Teise maailmasõja eelsel perioodil oli riigipühi 17–19, siis taasiseseisvunud Eestis on olnud 8–12 püha aastas.

Seega oli sõdadevahelisel perioodil keskmiselt 18, okupatsioonijärgsel perioodil 11 püha aastas ning taasiseseisvunud Eestis on olnud kokku keskmiselt 14. Võrreldes neid arve, võib järeldada, et nüüdses Eestis võiks olla rohkem riigipühi. Näiteks 13–14 püha aastas, sest sõjaeelses Eestis oli neid tunduvalt rohkem ning praegu on Eestis vähem riigipühi kui on olnud riigipühade ajaloos keskmiselt.

Pühade koguarvu kõrval tuleb ka uurida, kuidas need aasta jooksul jaotuvad. Ideaalis, kui soovitaks vältida töölkäijate väsimist ühel poolaastal rohkem kui teisel, võiksid riigipühad jaotuda aasta jooksul ühtlaselt.

Riigipühade arvu osakaal 1. poolaastal kõikus sõjaeelses Eestis vahemikus 74–82%. Taastatud Eesti Vabariigis on jäänud osakaal vahemikkku 67–80%, kusjuures alates 1998. aastast on riigipühade osakaal 1. poolaastal kahanenud ja 2. poolaastal kasvanud.

Sõdadevahelisel perioodil paigutus keskmiselt 79 protsenti riigipühadest 1. poolaastasse. Okupatsioonijärgsel perioodil on osakaal olnud keskmiselt 71 protsenti ning taasiseseisvunud Eesti ajaloos kokku keskmiselt 74 protsenti. Kogu aeg on riigipühad paigutunud ülekaalukalt esimesse poolaastasse.

Võrdlus teiste Euroopa riikidega

Euroopa Liidu riikides jääb riigipühade arv vahemikku 9 (Iirimaal ja Saksamaal) kuni 18 (Küprosel ja Rootsis). Samal ajal on riikide keskmine 13 riigipüha aastas (nagu Bulgaarias, Poolas, Portugalis, Soomes, Taanis ja Tšehhis). Seega on Euroopa Liidu keskmine Eesti omast pisut kõrgem.

Kui võrrelda riigipühade jaotumist aasta lõikes riigiti, siis paistab silma, et ühtemoodi 50 protsenti esimesel poolaastal ja 50 protsenti teisel poolaastal on jagatud riigipühad Austrias ja Belgias. Samas on kõige ebatasasema jaotusega riik Taani (85% 1. poolaastal ja 15% 2. poolaastal). Vahemärkusena mainin, et Euroopa Liitu mittekuuluval Venemaal on jaotus veelgi ebatasasem (93% 1. poolaastal ja 7% 2. poolaastal). Ülekaalukalt paigutuvad riigipühad esimesse poolaastasse veel Madalmaades (80%) ja Rootsis (72%).

Keskmiselt paigutub Euroopa Liidus 60 protsenti riigipühadest 1. poolaastasse ja 40 protsenti 2. poolaastasse. Eestis jaotuvad pühad aasta lõikes ebatasasemalt kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Eestile riigipühi juurde?

Kui soovida Eesti riigipühade arvu ja jaotumist korrigeerida Euroopa Liidu keskmisega sarnasemaks, siis võiks lisada teise poolaastasse üks-kaks riigipüha. 13 riigipüha tähendaks Euroopa Liidu keskmist ja 14 riigipüha tähendaks Eesti riigipühade ajaloo keskmist arvu. Selle muudatusega jaotuksid riigipühade aasta jooksul võrdsemaks: 57–62 protsenti esimesel poolaastal ja 38–43 protsenti teisel poolaastal. Ühtlasi jääks pühade jaotumine Euroopa Liidu keskmiste protsentide piiresse.

Potentsiaalse uue riigipüha võiks valida kas Eesti riigipühade ajaloost või Euroopa Liidu riikide kalendrist. Üks võimalik variant oleks taastada usupuhastuspüha, mis tooks esile luterliku kiriku tähtsuse Eesti elus.

Usupuhastuspüha kehtestati Eesti riigipühaks 1934. aastal nagu võidupühagi ning mõlemad kadusid kalendrist okupatsioonide perioodil. Usupuhastuspüha on riigipüha Sloveenias (1992. aastast), Tšiilis (2009. aastast) ning mõnel liidumaal Saksamaal (nendest liidumaadest viimased on otsustanud tähistada seda päeva riigipühana 2018. aastast). Niisiis on usupuhastuspüha kalendrisse lisamisest värskeid näiteid kristlikus maailmas. Eesti võiks selle tendentsiga kaasa minna.

Teine võimalik variant oleks vana aasta päev, 31. detsember, mis annaks töölkäijatele võimaluse võtta uus aasta rahulikult vastu. Aasta viimane päev on praegu riigipüha Austrias, Lätis ja Rootsis. Nendest riikidest võiks võtta eeskuju. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: