Esmaspäeval saime uudistest teada, et esmakordselt kogunes istungile "valitsuse majandusarengu komisjoni juurde loodud ekspertkogu, kelle eesmärk on nõustada valitsust majanduse ergutamise, inimeste toimetuleku parandamise ja ettevõtete konkurentsivõime kasvatamise küsimustes". Asjatundjatelt teadmiste ammutamises ei ole midagi halba. Vastupidi. Ekspertkogusse kuuluvadki majanduselu igati lugupeetud teoreetikud ja praktikud ülikoolidest ja ärist. Kuid kogu eesmärk ei saa olla nõustamine kui protsess. Asjatundjate tööl ja nõuannetel on mõtet, kui nõu küsija tagab ka selle, et seda kuulda võetakse ja ettepanekud ellu viiakse. Seda garantiid aga valitsus ei anna, sest valitsusvõimu teostavad erakonnad.

Üldse on meie võimustruktuur ametlikult üles ehitatud nii, et otsuseid peavad langetama väljakumängijad eesotsas kapteniga ning ergutajad on tutiline kisakoor tribüünil. Tegelikkuses on valitsus nüüd endale võtnud ergutaja, kisakoori ülesande, kuigi kodanikele ja ettevõtetele ei ole Stenbocki maja rõdult kostvatest hõisetest vähimatki kasu.

Kui poliitilises slängis väljenduda, siis juba ammu enne ekspertide poole pöördumist on koalitsiooni moodustanud erakonnad märkinud maha punased jooned, sorteerinud oma napist ideepagasist välja selle, mis on laua peal ja mis on laua all. Parteijuhid ütlevad, et tehakse seda, mis on kirjas koalitsioonilepingus, selles ülimuslikus dokumendis, mis võimumänguritele on tähtsam põhiseadusest ja tervest mõistusest. Ja muud ei tehta. Paraku ei sisalda koalitsioonileping midagi suurejoonelist majanduse ergutamise alal. Majanduselu mõjutab ühtviisi olematul määral nii leppimatu võitlus immigrantidega, erakorraline pensionitõus kui ka teise pensionisamba ahelatest vabastamine. Need teatavasti olid EKRE, Keskerakonna ja Isamaa tähtsaimad valimislubadused, nendeks kangelastegudeks on saadud valijalt mandaat.

Tõsi, koalitsioonilepingus on ka majandust, ettevõtlust ja makse justkui käsitlev peatükk, aga majanduse ergutamisest seal ei räägita. Näiteks ei ole seal silpigi sellest, et ilma sisulise avaliku aruteluta purustatakse terve inimpõlve kehtinud laenutabu. Uue poliitika aluseks ei olnud kodanike tahe, vaid silmale nähtamatu mikroorganism. Kodanikud andsid võimu valitsusele, aga see omakorda delegeeris vastutuse vääramatule jõule, mille vastu ei saa. Millist nõu selliste hoiakute juures üldse saaks anda? Saab küll, sest majandus ei ole ka globaliseerumise järel midagi ebainimlikult keerulist.

Asjatundjate ees ei ole palju valikuid, kui tellimus on, et pakutud retseptid peavad Eesti elatustaseme või heaolu kergitama üle Euroopa Liidu keskmise ning sotsiaalne turvavõrk muutuma tugevuselt põhjamaiseks. Kõige lihtsamalt öeldes on valitsuse ülesanne hankida kiiresti ja palju tulu ning seda siis targalt kulutada. Tulupoolel on üks võimalus, laenamine juba käiku lastud, iseasi, kas laenurahaga elanike tarbimisvõime ajutine turgutamine ka mingi strateegilise eesmärgini võiks viia.

Tulupoole teine põhikomponent ehk maksud ei ole kosmeetiliste muutuste kõrval veel tõsiselt kõne alla tulnud, ehkki peaminister Jüri Ratas lubas juba enne puhangut vinge maksudebati algatada. Tänaseni on see debatt vaid peaministri unenägudes toimunud. Erakondade positsioonid maksuküsimustes on muidugi ammu teada, kuid ideoloogilised erinevused ei kõiguta sugugi fakti, et põhjamaist ühiskonda saab üles ehitada ainult põhjamaise maksukoormuse tingimustes. Ka kulupoolel on hea nõu ammu olemas, kuid kulutamistarkust on nappinud juba mitmel valitsusel järjest.

Ja siit jõuamegi asja tuumani. Globaalne majanduskriis, mille viirusepuhang põhjustas, on majandusedu saavutamise valemisse toonud uusi muutujaid ning muutnud kardinaalselt olemasolevate väärtusi. Uue plaani tegemine ning selleks nõu küsimine on seega igati põhjendatud, kuid ekspertidega nõu pidajaks ei tohiks olla peaminister, valitsus ega ametnike aparaat, vaid erakonnad, kes siis targematelt saadud värsked ideed ideoloogiliselt pakendaksid ning kodanike ette mõõtmiseks välja paneksid. Kui kord vääramatu jõud ehk viirus on varasemad plaanid tühistanud, siis ei ole ei võimulolijatel ega opositsionääridel teist varianti kui vastavalt põhiseadusele hankida kodanikelt uus mandaat. Teisisõnu vajab Eesti kiiresti erakorralisi valimisi, ühtki muud tööd kui nende esilekutsumine ei peaks parlamendi praegune koosseis enam ette võtma.

Eestis küll puudub erakorraliste valimiste traditsioon ja kui neist on räägitud, siis tõukejõuks on olnud tühised parteilised intriigid ja võimuvõitlus. Nüüd on esimest korda praeguse vabadusaja jooksul erakorralisteks valimisteks tõsine ja sisuline põhjus. Et 2019. aasta alguse plaanidele ei saa enam helget tuleviku rajada, see peaks kõigile erakondadele selge olema. Järelikult peaksid kõik erakonnad ka erakorralistest valimistest huvitatud olema. Ka need, kellele hetkereiting head tulemust ei ennusta. Kodanikud on meil ju targad ja tunnevad hea plaani eksimatult ära, mistõttu ei ole üldse tähtis, kas enne uute plaanide võistluse algust on kellegi toetus 3 või 30 protsenti.

Ainus, mis võiks takistada erakorraliste valimiste väljakuulutamist, on see, et mõnel erakonnal ei ole sugugi kampaaniaraha ega ka teadmist, kust seda leida. Sellele vaatamata on minu soovitus majandusnõustajate kogule: ärge raisake oma kalleid töötunde praeguse valitsuse jaoks tõsise strateegia väljatöötamisele. See oleks tühi töö, sest võimul pole volitusi kava realiseerimiseks. Öelge peaministrile lihtsalt, et nõu kõigile erakondadele tuleb asjatundjatelt siis, kui erakorralised valimised on välja kuulutatud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.