Peeter Espak: teaduslikult kinnitatud – bakalaureusetöö ongi ideoloogiline
Peeter Espak jätkab vaidlust Marju Himma ja Signe Ivaskiga nende juhendatud bakalaureusetöö teemal, milles analüüsiti võimalikku tsensuuri ja kallutatust ajalehes Postimees.
Marju Himma ja Signe Ivaski vastus minu arvamusloole bakalaureusetööde kasutamisest "ideoloogilise malakana" ei väida vastu mitte väljatoodud kitsaskohtadele ja võimalikele probleemidele, vaid juhib eelkõige tähelepanu neilt konkreetsetelt näidetelt eemale konstrueerides hoopis uusi süüdistusi ning esitades väite sotsiaalteaduslikest meetoditest või ka ajakirjanduslikust teadmisest, mille valdamine pannakse kahtluse alla.
Autorid väidavad ekslikult arutelus Postimehe võimalikku tsensuuri ja kallutatust analüüsinud bakalaureusetöö üle: "See bakalaureusetöö ei teinudki üldistusi kogu väljaande kohta, vaid ainult nende kaheksa lahkunud ajakirjaniku kohta." Minu tekstis on koos leheküljenumbri viitega aga lõik konkreetsetele väidetele kogu väljaande kohta ära toodud: "Ometigi esitab töö täiesti selged väited (lk 41): "Intervjuu tulemustest selgus, et ajakirjanike autonoomia oli piiratud, sest teatud teemasid kajastades sekkuti ajakirjanike autonoomiasse" ning "Sekkumised olid peaasjalikult seotud omaniku ärihuvidega ja Postimehe nn maailmavaadetega". Ühtlasi on ka väljaande maailmavaate defineerimisel järeldatud, et need olla "pigem konservatiivsed, kuivõrd probleeme tekitasid arvamuslood, mis olid seotud rahvusvähemuste või LGBT õigustega"."
Seega on Himma ja Ivaski väide vale ning tundub võimatuna, et selline mittepaikapidav väide on välja käidud kas teadmatusest või kogemata. Analüüsitav töö esitab selgelt ja üheselt mõistetavalt seisukoha ja üldistuse kogu väljaande kohta. Ühtlasi oli valdav osa kriitikast antud konkreetse töö puhul seotud ajakirjanduses esitatud pealkirja "Teadustöö kinnitab: omanik avaldas Postimehe toimetusele survet" ja selle võimaliku edasise kasutamise kohta avalikkuses, mitte niivõrd konkreetse ja kahtlemata huvitava töö suunal.
Aga edasi tulevadki autoritelt süüdistused või õigemini ilma mingi kinnituseta esitatud ette ära võetud vandenõulikud veendumused kurjadest kallutavatest ärimeestest. Nende kinnituseks ei ole mitte ühtegi tõestust esitatudpeale samuti minu poolt "ideoloogilise malakana" näiteks toodud Kadri Laube bakalaureusetöö, mis lubavat justkui sellist järeldust teha. Ehk tehaksegi täpselt seda, mida enne oma loos ette heitsin – kasutatakse iseenda juhendatud bakalaureusetööd "ideoloogilise malakana" väites: "Kadri Laube töö tulemustele tuginedes, saab öelda, et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut konstrueeris endale sobivaid analüüsitulemusi. Need tulemused langevad kokku sageli paremkonservatiivset maailmavaadet esindavate erakondade ja ärimeeste seisukohtadega, kes ühtlasi rahastavad MTÜ-d Ühiskonnauuringute instituut, mida Peeter Espak juhib."
Selliste meetodite kasutamine eriti vastulause puhul artiklile, mis just sellist avaliku fooni või libauudise loomise mehhanismi kritiseerib, on kummastav. Sest nimetatud bakalaureusetöös ei väideta mitte kuskil, et kallutatus on seotud mingite konkreetsete ärimeeste või erakondadega. See on juba Himma ja Ivaski enda ilma viite või tõestuseta arendatud vandenõuteooria. Kuna Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlustulemusi on muuhulgas oma erakonna kodulehel endale positiivses valguses kajastanud ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond, võiks sama loogika kohaselt keegi käremeelne EKRE liige esitada väite, et instituut on tegelikult marksistlik uurimisasutus, mis legitimiseerib sotse. Muide Facebookis instituudi lehel on sellised süüdistused ka korduvalt kõlanud!
Himma ja Ivaski arutelukäigu põhjal näeme tegelikult juba ette ära võetud hoiakut, mis ei vajagi tõestamist – sest vandenõu on edasist tõestamist mittevajavalt ilmselge. Võimalik, et just sel moel sattuvadki nooremate bakalaureusetudengiteni arusaamad ja ette antud "mudelid" maailmas toimuvast ning ka töid asutaksegi koostama "kindlas teadmises", et päriselt võideldaksegi erakondliku ja ärilise kallutatuse vastu. Selles võtmes on aga ka konkreetsete üliõpilastööde või nende autorite loogika kritiseerimine ju raskendatud, sest hukka peaks mõistma eelkõige allika, kust teatav mõttemall on kas levinud või siis vanemate olijate poolt ette antud.
Tekib paratamatult küsimus, et millistest (Himma ja Ivaski sõnastuse kohaselt) "sotsiaalteaduslike meetodite ja ajakirjandusliku arvamusloo taustateadmusest" jäi siinkirjutajal puudu arvamuslugu koostades. Ning ühtlasi kerkib üles ka probleem, et mida on mõeldud lausega: "Uurimuse hindamiseks on tarvis olla kursis kvalitatiivsete meetodite rakendamisega sotsiaalteaduslikus uurimuses." Kas selleks on vaja olla raketiteadlane, et mõista näiteks asjaolu, et Jaan Tatika loodud lennumasin ei ole lennuvõimeline? Ning milline on see sotsiaalteaduslik meetod, mille abil annab täiesti ilmselget valet väita? Bakalaureusetöös, mille juhendaja Himma oli, on samas küll sõnatud järgmist (lk 13): "Ka Hennoste (2001: 61) väidab, et absoluutne objektiivsus on võimatu. Samas tuleks jälgida, et seda jõuaks teksti võimalikult vähe." Tahaks loota, et antud juhul on siiski tegu näpuveaga sõnastuses ning seda pole teatava sotsiaalteadusliku meetodi olemuse kinnituseks teadlikult parandamata jäetud. Kuid mine sa tea.
Need ikka ja jälle ükskõik millise kriitika ümberlükkamiseks või samas ka põhjendamiseks kasutatavad "sotsiaalteaduslikud meetodid", mida näivad valdavat ainult osade uurimuste või arvamuste koostajad ja juhendajad ise, meenutavad aga juba rohkem mingi salaseltsi üldsusele mitte avaldamisele kuuluvad töövõtted. Ühtlasi muudavad need võimatuks kõikidele teistele salameetodi kunstimittevaldavatele inimestele ükskõik milliste järelduste, arvamuste või oletuste tegemise nende uurimuste või arvamuste kohta, kus neid meetodeid on rakendatud.
Siinkirjutaja tagasihoidliku isikliku arvamuse kohaselt on need sotsiaalteaduslikud meetodid sama salapärased ja ka avalikkuse eest varjul nagu Püha Graal või sõnajalaõis. Koguaeg neist räägitakse, aga ühtegi tõestust nende olemasolu või ka kasutamise kohta pole siiani esitatud. "Teaduslikkus" või üleüldiselt "teaduslik meetod" on samade reeglite ja sisemise loogikaga aga siiski kõikides eluvaldkondades, mis "teaduslikkusele" pretendeerivad. Asudes toetuma "sotsiaalteaduslikule meetodile", mille kasutamine on sõltumata uurimistulemuste paikapidavusest teaduslikkuse kriteeriumiks, dekonstrueerib aga vastav sotsiaalteadus iseennast tõsiseltvõetava teadusena.
Toimetaja: Urmet Kook