Peeter Espak: bakalaureusetöö kui ideoloogiline malakas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Viimasel ajal on tsensuurist või ensesetsensuurist meie meediaväljaannete ja ajakirjanike puhul räägitud palju. Kahtluse alla on pandud "vaba sõna" kestmajäämine tulevikus. Vahel hirmutatakse meid isegi tumedate diktatuuristsenaariumitega, kus ühel hetkel avastame ennast inforuumist, kus kriitiline meel ja tsensuurita mõttearendus on kadunud, kirjutab Peeter Espak.

Meedias äratas hiljuti tähelepanu Mari Eesmaa sellel suvel Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudis ajakirjanduse erialal kaitstud bakalaureusetöö "Ajakirjanike enesetsensuur ja selle tekkepõhjused Postimehe endiste ajakirjanike näitel". 18. juunil ilmus Õhtulehes Asso Ladva artikkel pealkirjaga "Teadustöö kinnitab: omanik avaldas Postimehe toimetusele survet".

Bakalaureusetöös analüüsiti kaheksa nüüdseks Postimehest (sh valdavalt oletatavasti) konfliktiga lahkunud ajakirjanikuga läbi viidud intervjuu põhjal võimalikku omaniku sekkumisest tulenevat enesetsensuuri ja üleüldist seonduvat kallutatust antud väljaandes.

Märkimisväärne on töö puhul asjaolu, et järeldused Postimehe ideoloogilise olemuse, kuid ka sealse võimaliku enesetsensuuri, omaniku sekkumise ja muude aspektide osas tehti eelkõige ainult kaheksa asutusest lahkunud inimese väiteid ja kogemusi arvesse võttes. Samal ajal Postimehes praegu töötavate või enne töötanud teiste ajakirjanike seisukohti või vaatenurki arvesse võtmata.

Ajakirjanikegrupi enesereflektsioon

Kuigi töö oli põnev ja selgelt ka ühiskondlikult huvitav – see annabki ülevaate ühe viimasel ajal avalikkuses ülisuurt tähelepanu tekitanud ajakirjanikegrupi enesereflektsioonist ja arvamustest –, ei saaks ega tohiks nende selgelt väljaandega vastuollu läinud inimeste väidete või arvamuste või oletuste põhjal teha mitte ühtegi järeldust Postimehe või veel vähem selle omaniku suundumuste või olemuse kohta.

Järeldusi oleks saanud esitada eranditult "Kaheksa (konfliktiga) lahkunud indiviidi" arvamuse ja suhtumise kohta. Väikese grupi inimeste isiklike arvamuste ja meeldimiste põhjal, kellest nagu avalikkusest teada, võis mitmeid koheselt pärast konflikti Postimehega asuda tööle konkureerivasse meediamajja, teha aga kaugeleulatuvaid lõppjäreldusi terve ajakirjandusväljaande kohta, on selgelt meelevaldne.

See oleks ju sama, kui loodusteaduslikult uurida kaheksa karu seljast mahakaranud kirbu füsioloogiat ja omakorda kirpudelt saadud info põhjal esitada peamised järeldused hoopis karu olemuse kohta ilma karu ennast kordagi uurimata. Seda muide olukorras, kus karu on uurimiseks olemas ja kättesaadav.

Nii võiksid ju ka ajaloolased koostada ENSV ajaloo, kasutades allikatena eranditult kommunistide endi kirjutisi ning intervjuusid ja näiteks Karl Vaino hinnanguid. Ehk "endiste" ja "solvunute" seisukohti.

Ometigi esitab töö täiesti selged väited (lk 41): "Intervjuu tulemustest selgus, et ajakirjanike autonoomia oli piiratud, sest teatud teemasid kajastades sekkuti ajakirjanike autonoomiasse" ning "Sekkumised olid peaasjalikult seotud omaniku ärihuvidega ja Postimehe nn maailmavaadetega".

Ühtlasi on ka väljaande maailmavaate defineerimisel järeldatud, et need olla "pigem konservatiivsed, kuivõrd probleeme tekitasid arvamuslood, mis olid seotud rahvusvähemuste või LGBT õigustega".

Siinkohal ei saa mainimata jätta asjaolu, et täiesti vastupidise seisukoha Postimehes valitsenud õhkkonnast esitas alles täiesti avalikult ja ühiskonnas tugevalt vastukaja tekitanult siiani Postimehes ajakirjanikuna töötav Priit Pullerits.

Pullerits kirjutas viitega sõnavabaduse piiramisele antud väljaannetes järgnevat:

"Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi. Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui kirjutasin ausalt immigratsioonist, sh nt Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud. See oli ilmselge sõnavabaduse piiramine."

Pullerits esitab eelkõige arvamuse, et viimasel ajal olla hoopiski sõnavabadus meie arvamusplatsil taastunud ning tema ise saab taaskord avalikult oma mõtteid välja öelda:

"Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. Vaadake ise, kui palju ma sain 2018. aasta sügisest, mil hakkasid puhuma muutuste tuuled, taas kolumnistina esineda".

Saame Eesmaa bakalaureusetöö materjale ja Postimehe ajakirjanikust õppejõu Pulleritsu väiteid kõrvutades eelkõige järeldada asjaolu, et Postimehe enda sees kas oli või on väga tugev ideoloogiline konflikt (vasak)liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel. Ning sellest hõõrumisest tulenevalt on selgelt olnud mitmeid väga teravaid konflikte ja maailmavaatelisi vastandumisi toimetuse sees.

Kuid võttes "teadustöö" või ka "hinnangu" koostamise aluseks ainult ühe maailmavaatelises konfliktis osaleva poole poolt edastatu, on rappaminek ja valejärelduste tegemine vältimatu.

Võimalik, et teatava "tõeluse" või ligikaudu paikapidava olukorra saaksimegi visandada sel moel, et kõrvutame ja analüüsime Postimehe kohta esitatud paiguti täiesti vastandlikke ja üksteist välistavaid seisukohti ja väiteid. Äkki tõde on kuskil vahepeal.

Samas jällegi on võimalik, et mingil perioodil või aspektis ongi kallutatus olnud selgelt täheldatav. Kasutades aga allikana ainult ühe võitluspoole väiteid, on järelduste paikapidavus mitte ainult kahtluse all, vaid täiesti ebatõenäoline.

Bakalaureusetööd kui harjutustööd

Antud juhul pole probleemiks mitte konkreetne bakalaureusetöö, mille autor on tegelikult koostanud ülihuvitava uurimuse. Probleemiks on hoopiski selle töö kasutamine ajakirjanduses märkega "teaduslikult kinnitatud".

Bakalaureusetöid ei loeta üldiselt "teadustöödeks" klassikalises mõttes, vaid eelkõige ikka harjutustöödeks.

Kahtlemata on ka paljude andekate tudengite esimene harjutustöö uut infot ja innovaatilisust sisaldav ning pole ka miskit halba selles, kui meedia kajastabki põnevaid seiku ja uut infot, mida just tudengid on oma esimest suuremat seostatud teksti koostades suutnud leida ja avastada.

Kui aga bakalaureusetööde kaudu hakatakse vedama ja suunama "vanemate" ja "kogenumate" inimeste ideoloogilisi või institutsionaalseid avalikke konflikte ja vastuolusid, muutub situatsioon problemaatiliseks.

Tudeng võibki oma bakalaureusetöös tõsiselt eksida, mööda panna, hälbida kergelt mitme teadustöö koostamise reegli ja traditsiooni vastu. See on loomulik, sest meie kaasaegne kõrgharidussüsteem eeldabki seda, et esimeseks tõsiseltvõetavaks tööks ja tõelist täiskasvanulikku teaduslikku loogikat esindavaks tekstiks peaks olema juba magistritöö. Sellest edasi aga doktoritöö, mille koostamise järgselt loetakse inimene juba iseseisvaks ja "vastutavaks" uurijaks.

Kui bakalaureusetöö plagiaati ei sisalda ja näha on tudengipoolne alge originaalseks teaduslikuks mõtlemiseks, suur tööpanus info kogumisel ja süstematiseerimisel, siis polegi tarvilik nõuda bakalaureusetöölt samasuguseid standardeid, kui näiteks teadusajakirjas avaldatud artiklilt või edasiselt suuremalt teadustöölt.

Libauudised hakkavad elama oma elu

Mari Eesmaa bakalaureusetöö ei oleks ka äratanud mitte mingit reaktsiooni või tähelepanu siinkirjutajalt, kui see poleks meelde tuletanud hoopiski üht kaks aastat tagasi samas instituudis ja erialal kaitstud Kadri Laube bakalaureusetööd 2018. aastast pealkirjaga "MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlusuuringute sõnastus ja nende uuringutulemuste kajastus Eesti uudisajakirjanduse veebiväljaannetes".

Töö avaldamisele, milles sisalduvad järeldused ja näited on suuresti ilmselgelt ja teaduslikult tõestatavalt kallutatud ja ekslikud, järgnes operatiivselt tollase Postimehe ajakirjaniku ning hiljem konfliktiga toimetusest lahkunud Martin Laine süüdistav artikkel, mis tugines justnimelt Laube bakalaureusetööle.

Muuhulgas ka samale bakalaureusetööle tuginedes asus üks seltskond ajakirjanikke süstemaatiliselt piirama Ühiskonnauuringute instituudi küsitlustulemuste avaldamist meedias ning võttis kõikjal avalikult sõna instituudi vastu.

Üheks kõige agaramaks süüdistajaks avalikkuses sel perioodil kujunes tollane Postimehe uuriva toimetuse juhataja ning hiljem samuti ettevõttest konfliktiga lahkunud ja pea koheselt Delfi uurivat ajakirjandust juhtima suundunud Holger Roonemaa.

Oma avalikus Twitteri-postituses mainis Roonemaa muuhulgas, et Postimehe uurivas toimetuses ja uudistetoimetuses kehtestati detsembris 2018 reegel, mille kohaselt teateid Ühiskonnauuringute instituudi uuringutest enam ei avaldata.

Tegu on ainulaadse juhtumiga Eesti ajakirjanduse ajaloos, kus ajakirjanik ise tunnistab ja kutsub avalikult üles ideoloogiliselt põhjendatud tsensuurile. Üleskutse mitte avaldada Ühiskonnauuringute instituudi küsitlustulemusi ja uuringuid esitas avalikult ka Laube bakalaureusetöö juhendaja Marju Himma-Kadakas, kes on hiljem muuhulgas avalikult Postimehe väidetava kallutatuse ja omaniku tegevuse vastu mitmeid kordi sõna võtnud.

Tsensuuri Ühiskonnauuringute instituudi vastu nähti vist ühe meetmena, kuidas visata kaikaid kodarasse ühe meediamaja omanikule, kes on avalikkuses tuntud pigem konservatiivsusse kalduva indiviidina, mõeldes ühtlasi välja süüdistusi kõikehõlmavast väidetavast konservatiivide vandenõust.

Kui analüüsida siiani täiesti avalikult kättesaadavat Holger Roonemaa tolleaegset loogikat info tsenseerimisel ning kõrvutada neid Pulleritsu äsja väidetud tsensuuriga Postimehes mõned aastad tagasi, siis paratamatult viib loominguline kujutlus eelkõige võimaluseni, et pigem võiks Postimehe puhul kahtlustada kunagi eksisteerinud tendentsi ebasobivat infot sisaldava materjali (enese)tsenseerimisele pigem (vasak)liberaalselt mõttesuunalt võimaliku (rahvus)konservatiivse suuna vastu.

Kuid ka selline võimalus ei ole "teaduslikult tõestatud", vaid eelkõige loominguline spekulatsioon, millele viitab kättesaadav info ja teadaolevad asjaolud kui ühele võimalusele, mitte aga kui tõestatud stsenaariumile.

Kahjuks peame sama tõdema ka Postimehe kohta koostatud bakalaureusetöö kohta. See töö ei tõesta või kinnita mitte midagi Postimehes toimunu, selle väljaande ideoloogiliste hoiakute või ka omaniku tegevuse kohta. Küll aga edastab töö kahtlemata meisterlikult ja hoolikalt kaheksa Postimehest lahkunud endise töötaja arvamusi ja hoiakuid.

Kuid avalikkuses töö järelduse kasutamine Postimehe kohta hinnangute või kindlate otsuste tegemiseks peaks olema täiesti välistatud, sest töö ei tõesta mitte midagi järeldustes väidetu kohta. Mitte mingit tõestust Postimehe maailmavaatelise kallutatuse, omaniku sekkumisele või ükskõik mil viisil või vormis tsensuuri rakendamisele bakalaureusetöö ei esita – kuigi järeldustes ja kokkuvõttes on üpriski selgelt nii väidetud.

Probleemiks sääraste tööde ja nende ajakirjanduses kasutamise puhul märkega "tõestatud" on seegi, et avalikku inforuumi on seeläbi tekitatud infokild või pealkiri, mida annab edaspidi olgu sotsiaalmeedias või ka teiste artiklite edasiarendustes kasutada.

Ühe kahtlase allika või uurimuse põhjal koostatud uus uudis või ajakirjanduslik lugu, mis omakorda kasutab seda algallikat juba kindla tõestusena soovitud pealkirja ja sisu konstrueerimiseks, loob avaliku fooni, kus seda uut uudislugu saavad edaspidi omakorda ära kasutada uued autorid. Sest ajalehes on ju uudislugu, mille pealkiri kinnitab teadustööle tuginedes mingi fakti või asjaolu tõestust või ebatõesust.

Sel moel väärinfo või kallutatud info baasilt üha rohkem libauudiseid luues hakkavad säärased libauudised elama oma elu ja omakorda tekitama uusi ja uusi libauudiseid. Kuniks teatud ringkonna propagandistlikel eesmärkidel loodud kuvandid ja esitamisviisid saavadki vähemalt ühe osa lugejaskonna meelest faktideks.

Võib pidada üpriski tõenäoliseks, et nii Eesmaa bakalaureusetöö kui ka sellel põhinedes avaldatud Õhtulehe artikli pealkirja baasil hakatakse edaspidi – sarnaselt Ühiskonnauuringute instituudiga toimunud analoogsele juhtumile – kõikjal avalikkuses esitama "tõestatud" ja "kindlaid" väiteid viitega teaduslikele allikatele Postimehe kallutatusest.

Tsensuurist ja ensesetsensuurist

Viimasel ajal on tsensuurist või ensesetsensuurist meie meediaväljaannete ja ajakirjanike puhul räägitud palju. Kahtluse alla on pandud "vaba sõna" kestmajäämine tulevikus. Vahel hirmutatakse meid isegi tumedate diktatuuristsenaariumitega, kus ühel hetkel avastame ennast inforuumist, kus kriitiline meel ja tsensuurita mõttearendus on kadunud.

Isikliku kogemuse põhjal võin aga kindlalt väita, et minu mõtet või sõna siiani keegi Eesti ajakirjanduses või mujal avalikkuses otse tsenseerida ei ole püüdnud. Viimase kümne aasta jooksul ei ole mitte ükski meediamaja tagasi lükanud ühtegi minu mõtteavaldust või seisukohta, mida olen soovinud avalikult esitada.

On küll vahel (siinkirjutaja meelest) venitatud ideoloogiliselt ebasobiva teksti avaldamisega või mõne väljaande puhul muudetud ilma luba küsimata pealkiri ebasümpaatselt kollaseks, kuid otsest tsensuuri sellest järeldada oleks võimatu.

Pea ainsad isikud, kes on kas minu või minuga seotud tegemiste tsenseerimisele aga avalikkust üles kutsunud, on eelpool kirjeldatud ajakirjanike või ka ajakirjandusuurijate seltskond ise.

Minu hinnangul näeme olukorda, kus lambanahka riietunud hunt manipuleerib selgelt avalikkusega ja teeb seda pikemat aega süstemaatiliselt ja ettekavatsetult.

Kahjuks on tekkinud sellel seltskonnal ajakirjanikest ja uurijatest arusaam ühiskonnast, kui tumedate jõudude vandenõust. Kuskil taustal tegutsevad vihased ja kurjad ärimehed eesotsas pimeduserüütlist Postimehe omanikuga.

Kuri Omanik ja teised Pahad Kapitalistid mõtlevad kogu aeg välja erinevaid vandenõusid, kuidas (vask)liberaalset ehk teaduslikku maailmapilti alla suruda, haarata Eesti ühiskonna üle pahatahtlikult kontroll, muuta meie kodumaa sisuliselt fašistlikuks kurjuseimpeeriumiks.

Ennast nähakse sellises olukorras kui Tõe Rüütleid või James Bonde koos loaga tappa, kes asuvad pealetungivale kurjusele vastu, et säilitada meie vabadus ja teaduslik (loe: (vasak)liberaalne) maailmapilt.

Kuna ennast nähakse võitlemas kurjuse vastu, siis vist aga lähtutakse ka printsiibist, et kurjuse vastu läbiviidavas operatsioonis ei pea ise olema eetiline.

Ähvardava pahade kapitalistide ja natsionalistide vandenõu paljastamiseks ja allasurumiseks on aktsepteeritav ka valetamine, mustamine, tsensuur ja laim. Sellise mõtteviisi haardesse sattunud noorel inimesel, kes hakkab näiteks tulevikus ajakirjanduse osakonnas uut bakalaureustööd kirjutama, on aga kindlasti olemas valik.

See valik seisneb õiguses ja võimaluses ise mõelda või siis seda mitte teha. Kas adapteeruda ja kohanduda "ülevalt" valmismudelina ette antud vandenõustsenaariumiga või siis mitte?

Soovitaksin seda mitte teha, sest äkki 10-15 aasta pärast päris maailma juba mitme eri vaatenurga alt kogenuna on hiljem nooruses tehtu ja kirjutatu pärast häbi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: