Eesti maabussiliiklus saab peagi sada aastat vanaks. Läbi aastate on me inimlikud bussijuhid talitanud nii, et ikka lastakse maal memmeke oma kodutee otsas bussi pealt maha. Olgu seal siis peatus või mitte. See on inimlik, normaalne. Olgu võim, valitsus või lipp milline tahes.

Paraku on inimlikud sohvrid viimastel aastatel tülli läinud maanteeliiklust korraldavate ametnikega. Nood keelavad peatuda seal, kus inimene sooviks bussi peale tulla või maha minna. Peatuda tohib ainult ametlikus peatuses, nii kõlab punktuaalsete ametnike arusaamas seadusesäte. Ametlikest peatustest väljaspool peatumine on suur rikkumine. Oleme seda korduvalt kuulnud.

Praegune niigi kiratseva bussiliiklusega külaelu on siis järgmine. Esiteks astub memmeke oma teeotsast kilomeetri maad mööda maanteed ametliku bussipeatuseni. Seejärel sõidab tühi buss sedasama maanteed mööda ametliku bussipeatuseni. Seal võivadki nad kohtuda ja memmeke bussi peale astuda.

Memme ja bussijuhi käitumise kontrollijad võivad seejärel enesele pai teha. Liiklusohutus on tagatud. Siiski jäävad küsimused: kas memmel on turvaline oma teeotsas bussi oodata ja sealt peale minna? Või on turvaline hoopis kolmeetrite kaupa teeveert mööda astumine?

Olen viimase kuu jooksul bussiliikluse kohta kirju vahetanud 81-aastase maamemme või -prouaga. Väljavõte ta kirjast: "On solvav ja alandav, kui ma pean käima pikki maid seda maanteed pidi, mida mööda buss niikuinii sõidab. Vanasti talumees võttis teekäija vankri peale, teisiti käitumine polnud mõeldav." Ja veel: "Kui me usaldame bussijuhil teha vasakpööret kõrvalteelt peateele, siis peaksime usaldama tal ka peatuda mõistlikus kohas."

Vaata nii või teisiti, seaduses ja seaduse tõlgenduses tundub olevat praak. Unustatud on tähtsaim: bussiliiklus on inimeste jaoks, bussid peavad peatuma ja sõitma nii nagu inimestele kõige parem. Punkt. Aga tegelikult on siin hoopis küsimärk.

Selle asemel, et panna nüüd seadusse üks lause, mis teeks memmekese teeotsal peatumise seaduslikuks, on maanteeametis ja majandusministeeriumis mindud totaalselt keerulist teed. Loomisel on seadusesäte nn nõudepeatuste seadustamiseks meie 15 000 ametlikule peatusele lisaks.

Üks tubli ametnik selgitas: "Piirkondlikul ühistranspordikeskusel ja selle liikmetest kohalikel omavalitsustel tekib võimalus hinnata konkreetse maakonnaliini ulatuses neid peatuste vahelisi lõikusid, kus ühissõiduki peatumine reisijate väljumiseks on ohutust silmas pidades võimalik. See tähendab, et sobivad lõigud peatuste vahel valib välja ühistranspordikeskus ning kooskõlastab need maanteeametiga."

Nii mina kui üks kolleeg Maalehest soovisime inimestele tutvustada seda nn nõudepeatuste seadusesätet, mis hakkaks siis reguleerima bussijuhtide inimlikkuse määra, et kus tohib memme bussist maha lasta ja kus mitte.

Ja saime teada, teate mida - nõudepeatuste seadusesätte eelnõu on ... sa-las-ta-tud. Olgu-olgu, täpsemalt öeldes "asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud". Seega pole inimestel, kes sõidavad maal bussiga mingit õigust näha seadust, mida ametnikud loovad selleks, et inimestel oleks parem bussiga sõita.

Halloo, maanteeameti rahvas, halloo, majandusministeeriumis toimetajad! Eestimaal ja eriti maal on niigi raske, tuhat muret kukil. Palun ärge muutke oma veidrate toimetamisega me riiki ja riigiametnikke naerualusteks. Lubage lihtsalt ühe selge lausega talitada nii nagu on tehtud sada aastat: memmeke saab oma kodutee otsas bussi peale ja bussi pealt maha. Punkt. Probleem lahendatud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.