Ma ei pea end teise pensionisamba osas analüütikuks ega spetsialistiks, pole teinud selles vallas ka mingit uurimistööd, aga arvutada oskan siiski – vaatasin huvi pärast üle, palju ma hakkaks saama 2031. aastal pensionile minnes igakuiselt lisaraha selle summa eest, mis on teise pensionisambasse praeguseks kogunenud. Sain vastuseks 81 eurot kuus.

Kaubanduskeskustes pensionimüüjateks kehastunud "müün-mida-vaja" tüüpi tegelased on öelnud, et minu pensionisambasse on kogunenud rohkem raha kui keskmisel eestlasel.

Aga tegelikult on täiesti ükskõik, kas ma saan pensionile jäädes teisest sambast 81 eurot või mitte. See on lihtsalt nii väike summa, et ei tee rikkamaks ega vaesemaks.

Aastal 2031 pole ka mingit vahet, millise fondi müügimehe jutu kasuks sajandi algul otsustasin, on täiesti ükstapuha, kas ma saan esimese samba pensionile lisaks 77, 81 või 84 eurot kuus. Minu tuleviku finantsplaanides on selle koha peal ümmargune null, ma lihtsalt ei saa niisuguse summaga arvestada.

Milleks üldse koguda pensionifondi raha, kui selle tulemusena saab 81 eurot kuus? Mida üldse saab osta 2031. aastal 81 euro eest? Praegu saab selle eest heal juhul ühe suurema perekonna nädalavahetuse ostukorvi, aga 11 aasta pärast heal juhul pool korvi. Võib-olla pensionärile piisab ka siis 81 eurost terveks nädalavahetuseks, aga ülejäänud kuu jooksul on vaja samuti midagi süüa.

Ei taha enam kaubanduskeskustes käia

Kõige häirivam on minu jaoks pensionifondide juures see, et ma ei taha enam käia kaubanduskeskustes. Iga 20 meetri peal seisab keegi, kes tahab selgitada, kuidas tema fond on kõige parem. Mööda ta mind lase, sest pankade jaoks on minu raha väga oluline… või pigem üldse mitte.

Kuidas muidu saaks fondid teha minu raha eest tootlust, mis on igal aastal enam-vähem samaväärne ametliku tarbijahinnaindeksi kasvuga. Tarbijahinnaindeks on kerkinud keskmiselt kaks protsendipunkti aastas ja minu osakute tootlus samamoodi.

Pensionile minnes pannakse osakute väärtus lõplikult paika ja sellise ühekordse tehte alusel saan teise samba pensioni surmani välja – minu kogutud rahal kaob vanaduses igasugune seos inflatsiooni ja tarbijahinnaindeksiga, majanduskasvust rääkimata. Kuna keskmine palk kerkib Eestis üle kuue protsendi aastas, jääb inimene pensionile minnes iga aastaga palgatöötajast üha vaesemaks.

Üks minu pensionisammastest on eluase, millele olen võtnud ka eluasemelaenu – iga kuu maksan pangale laenu põhiosa ja intressi. Iga laenu põhiosa makse suurendab omakorda ka minu vara väärtust. Kinnisvara väärtus kasvab Eestis samas rütmis keskmise palgaga ehk umbes kuus protsenti aastas.

Niisiis jõuangi lihtsa arusaamiseni, et minu eluasemesse panustatud raha on kindlasti parem mõte kui riigi poolt organiseeritud teise pensionisamba süsteem. Ent edasi tuleb mõelda ka iga inimese majanduslikule võimekusele ja taustale – mina näiteks õppisin ülikoolis majandusküberneetikat ja olen kokku puutunud ettevõtluse ja investeerimisega.

Tegelikult on vähemalt 80 protsenti inimestest suutelised hakkama saama pangast laenu võtmise ja eluaseme soetamisega. Kel võimalik, võib osta rohkemgi kinnisvara, miks mitte ka maid ja metsi.

Inflatsioon on kinnisvara sõber, mida ei saa paraku öelda teise samba kohta. Praegu trükib eurotsoon arvutiklahvide klõbinal uut raha muudkui juurde ja pole põhjust loota, et hindade tõus peatub.

Mida on riik teinud?

Mida on riik lisaks pikka aega kestnud teise samba üles kiitmisele korda saatnud rahakogujate huvide kaitsel? Kas inimesi on haritud ja informeeritud, mis nende rahast teises sambas saab? Üle 17 aasta on möödas hetkest, kui teise sambasse sai hakata sissemakseid tegema, aga edasine piirdus suuresti ülevaadetega fondide tootlusest.

Kuna sambaga seonduv on endiselt lihtinimesele segane ja arusaamatu, tekib minus kõhklus, et võib-olla ei olegi selgus poliitikute või fondihaldurite huvides.

Mina hakkasin ja küllap paljud teisedki hakkavad oma tulevase pensioni pärast muretsema kõige varem 40-50 eluaasta vahel. Võiksin ju öelda, et pensionisambad on ka viis last ja hetkel üks lapselaps, aga tahaksin siiski vanaduses ise hakkama saada. Vananedes mõtlen üha konservatiivsemalt – ma ei taha enam saada oma tegevuse tulemusena multimiljonäriks, vaid lihtsalt elada rõõmsat ja viisakat vanaduspõlve.

Eestis on paraku kombeks käsitleda liiga paljusid teemasid mustvalgelt, olgu see siis sisserändeküsimus või suhtumine teise pensionisambasse, aga erinevaid toone on palju rohkem.

Paljudele inimestele pole teist pensionisammast vaja, sest nad on oma vanaduspõlve suhtes piisavalt vastutustundlikud ja suutelised püsti panema oma individuaalseid sambaid. Teisalt on palju neidki, kes ei pruugi sellega toime tulla. Seda võimekust on võimalik tuvastada mõnede kriteeriumide alusel, nagu näiteks see, kui palju inimene on suuteline raha teenima, kui palju on tal kogunenud netovara ja veel ühtteist.

Võib-olla eksisteerivad ka teise samba küsimuses erinevad toonid ja ehk peaks see olema vajalik üksnes neile, kes ei saa ise oma pensioniks vara kogutud muul moel kui teise samba kaudu?

1983. aastast sündinute jaoks on teine sammas olnud seni sunduslik, mis on kurjast. Minu põlvkond sai valida, kas liitub või mitte, ja pärast ühinemist enam otsust muuta ei saanud.

Plaanitav teise samba reform soovib anda inimestele õiguse ise otsustada, ehkki on üsna küsitav, kas raha jätavad fondidesse need, kellele on teist sammast päriselt vaja ning vastupidi – raha võtavad välja kodanikud, kes saavad pensionipõlveks valmistutud ka fondideta.

Oleme loonud illusiooni võrdsusest

Miks mitte määrata täpsemad kriteeriumid, mille alusel inimene peaks või ei peaks endale ise pensioni koguma? Noorel pole mõistagi reeglina kinnisvara ega ka suurt palka, las ta siis pealegi alustab kogumist, aga kui vara ja sissetulek on juba piisavad, võiks ta pensionifondist oma raha välja võtta ja edasi toimetada oma äranägemise järgi.

Samal ajal võidakse säärast lähenemist käsitleda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena, mis seab inimestele kohustusi nende varandusliku võimekuse alusel. Oleme endale loonud illusiooni võrdsusest, mida tegelikkuses ei ole, ja näeme, et hoolimata illusioonist on võimalused ikkagi väga erinevad.

Sisserände puhul oli võimalik paika panna kriteeriumid, kui palju inimesi aastas tohib Eestisse tulla ning milline peaks olema neile makstav palk, miks siis mitte pensionisamba puhul?

Seni on pensionisamba jutlustamise võtnud enda hooleks samad kaubanduskeskuste müügimehed, kes räägivad, miks on nende fond kõige parem. Keskmine inimene ei saa sellest mitte midagi aru ja kui käituda müügimeeste sõnade järgi, võiksime vahetada pensionisammast kord iga kahekümne meetri tagant.

Tavainimene ei pruugi teada sedagi, et need müügimehed pole mitte fondihaldurid, vaid müügiagentuuri kaudu värvatud inimesed. Nad ei tea teisest sambast sentigi rohkem kui meile pensionifondi pähe määrimiseks vaja.

Eesti poliitikute jaoks on olnud viimased 25 aastat esil vajadus ühineda Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooniga ning viia meie seadused vastavusse euronormidega.

Meil puudub iseseisev arengukava. Tegeldud ei ole kõige olulisemate probleemidega, mille hulka kuulub kindlasti ka eestimaalaste tuleviku pension, vaid kõrvaliste või lausa pseudoprobleemidega. Ka pensionisüsteemi eeskuju võeti nähtavasti kusagilt mujalt maailmast, mõtlemata, kuidas see meile sobib. 17 aasta pikkuse eksperimendi järel on selge, et päris sellisel kujul ei sobi.