Agu Laius: pensioni teine sammas kui püramiidskeem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Agu Laius
Agu Laius Autor/allikas: Erakogu

Kui riigikohus peaks tõepoolest leidma, et teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine on vastuolus põhiseadusega, ei jäägi riigikogul üle muud kui II sammas likvideerida, sest ka see püramiidskeem riivab põhiseadust, kirjutab Agu Laius.

Sisuliselt on pensioni teise samba puhul tegemist riigi poolt seadustatud ja kohustuslikuks tehtud püramiidskeemiga.

Kõigepealt lubatakse inimestele suurt tootlust, te ju mäletate kõiki neid toredaid reklaame, milles Gunnar Graps teatas, et tal jällegi on täis pihud, Andrus Veerpalu mõnules aga palmi all. Seejärel kogutakse liitujate näol piisav mass inimesi, kes püramiidi toidavad, aga kogu skeem kukub kokku hetkel, mil enam uusi ohvreid piisavalt palju ei lisandu.

Eesti eripärana on skeem kaitstud seadusega, mis tähendab, et praegustel noortel on sellest võimatu keelduda. Sammas toitub aina uutest kodanikest, kes saavad täisealiseks, lähevad esimesele töökohale ning hakkavad oma palgast süsteemi toitma.

Skaala teises otsas on eakad, kes surevad enne, kui nende pensonivara on lõpuni välja makstud. Keskel kosuvad pangad ja kindlustusseltsid, mille huvi on lisada fondidesse võimalikult palju uusi inimesi, mitte pakkuda investeeringult parimat tootlust.

Skeemi ohvrite paratamatu vaesumine algab hetkel, mil saabub pensioniiga, II samba kasv lüüakse lukku ja alustatakse väljamaksetega. Järgmised paarkümmend aastat vanaduspõlve tuleb lihtsalt jõuetult pealt vaadata, kuidas kogutud vara inflatsiooni ja elukalliduse tõusu tagajärjel olematuks sulab ilma, et inimesel endal oleks mingit voli vaesumist peatada või oma vara kaitsta. Pangad aga teenivad jätkuvalt tulu.

Praegused keskealised võisid veel valida, kas skeemiga liituda või mitte. Kes piirdus esimese sambaga, saab pensionieas nautida tänu reaalse majanduskasvuga seotud indekseerimisele paradoksaalsel kombel suuremat pensioni kui kõik need, kel on mõlemad sambad.

Kohustusliku II sambaga liitunud inimese esimesest sambast saadav pension on väiksem, sest riik kannab II sambasse üle viiendiku tööandjate poolt meie eest makstavast sotsiaalmaksust.

Kuna sotsiaalmaks on üksiti esimese samba pensioni suuruse arvutamise alus, jääb I sammas selle võrra lahjemaks. Nii muutub osalus teises sambas esimese suhtes inimesele iga aastaga kahjulikumaks ning süveneb majanduslik ebavõrdsus.

Haruldane analüüs pangas

Kohustusliku kogumispensioni idee on näiliselt õilis – vähendada majanduslikku ebavõrdsust vanaduspõlves ja parandada inimeste toimetulekuvõimet. Meie pensionisüsteemi tegelik toime on aga risti vastupidine – see suurendab diskrimineerimist ja ebavõrdsust. Probleem sai alguse juba teise samba kehtestamisega ning selle põhjustatud majanduslik kahju suureneb aasta-aastalt.

Mina tõmbasin selles õnnemängus hea loosi, sünniaastast tulenevalt polnud mul II sambaga liitumise kohustust. Ehkki ealine diskrimineerimine on põhiseadusega keelatud, kohtleb kehtiv pensionisüsteem inimesi ebavõrdselt ja seab vanusest lähtuvalt erinevaid tingimusi.

Panga esindajad agiteerisid mindki kogumispensioniga liituma, seega võtsin aega ja süvenesin teemasse põhjalikumalt. Analüüsisime pangatöötajaga läbi, kas II sammas oleks minu jaoks kuidagi kasulik või otstarbekas ning lõpuks jäi temagi nõusse, et see pole minu jaoks mõistlik.

Nii olengi ilmselt üks väheseid, kes on koos pangaga sellise analüüsi läbi teinud ja jõudnud otsuseni, mis ka tegelikult minu huvide eest seisab. Need argumendid peavad jätkuvalt paika.

Hilisemate aastakäikudega, kes niikuinii olid kohustatud kogumispensioniga liituma, polnud pankadel mingit vajadust asjaga süvitsi minna ega teha mingit põhjalikku analüüsi või selgitustööd. Polnud enam vaja isegi reklaame õnnelikest sambaomanikest, õigupoolest mõjuksid need pärast tegelike tootluste ilmsikstulekut ka pehmelt öeldes kohatult.

Pankade jaoks pole küsimus juba ammu detailides, vaid mahtudes, et uute sambaga liitujate arvelt võimalikult suurt rahavoogu tekitada. Loeb osaliste kvantiteet, mitte pakutava kvaliteet.

Kolmas sammas on tulusamgi kui teine

Omal soovil liitusin hiljem siiski kolmanda sambaga, aga mitte enne, kui lapsed olid juba suured ja oma elu peale saanud ning vahendeid hakkas üle jääma. Praegu laekub mulle kolmandast sambast 70 eurot igakuist pensionilisa, mis on igati võrreldav sellega, mida saavad ka kohustusliku II samba kogujad, kuigi alustasin kogumist märgatavalt hiljem.

Erinevus on selles, et mina olen saanud oma kulusid ja säästmisi ise planeerida ning nautinud oluliselt suuremat vabadust. Erinevalt II samba inimestest olen saanud valida, ise rahavoogusid juhtida ja minu I sammas ei ole selle all kannatanud. Seda on pidevalt indekseeritud ja ning pension kasvab igal aastal.

Just selline vabadus ongi ainuõige, sest inimese elus on vahelduvad perioodid, mil tal on erinevad võimalused ja vajadused. Kui noor inimene tööpõlve alustab, võib tal isegi olla mõistlik mõne sambaga liituda ja väike kogumisfond tiksuma panna.

Hiljem tulevad sageli suuremad väljaminekud - nii pere luues kui ka oma kodu rajamisel - ning siis peaks olema soovi korral vabadus kogutud ressursid kasutusele võtta. Noor inimene pensionile ei mõtle, ei peagi mõtlema. See aeg tuleb hiljem, võib-olla alles keskeas, kui lapsed suuremad.

Tegutsedes kolmandas sektoris ja vabakonnas, näen igapäevaselt, milline rikkus on kodanikkond, kellel on vabadus ise valida ja otsuseid langetada. Näen ette, et II samba vabaks laskmisel tekib rohujuuretasandilt kodanikualgatusi, kes hakkavad inimesi varade juhtimisel nõustama ja kujundama rahaküsimustes teadlike otsustajate uut põlvkonda.

Praegu pole inimestel vajadust ise mõelda, sest nad osalevad kohustuslikus süsteemis, mis töötab ilma, et seda saaks kuidagi mõjutada. Valikuvabaduse tekkimisel looksime uue ja targema ühiskonna.

Reformida on parem kui reformimata jätta

Riigikohtus käimasoleva pensionireformi arutelu fookus on paigast ära ning tegelike probleemide asemel tegeldakse pseudoküsimustega. Tõsi, muude küsimuste kõrval peab arvestama ka elanikkonna vananemisega, kuid mitte ainult selles võtmes, mida toovad esile pensionireformi kriitikud.

Jah, me võime tulevikus arvestada eakate suurema osakaaluga rahvastikus. Samal ajal on need eakad kõrge vanuseni suhteliselt hea tervise juures ja tegusad, jätkates tööpõlve oluliselt kauem kui praegused pensionärid. Järgmised põlved panustavad ühiskonda palju pikema perioodi vältel kui kõik senised. Olukord, kus töötamine lõpeb pensioniea saabumisega, muutub pigem erandiks kui reegliks.

Praegu arutlusel olev pensioniseaduse reform on halbadest valikutest parim. Omal ajal valitud eksiteelt täielikult tagasi pöörata on nüüd juba keeruline. Kui plaanis olev ja riigikogus heakskiidu saanud seadusereform riivab põhiseadust, siis ei jää ka kahtlust, et II samba loomine oli samaväärne kui mitte suurem põhiseaduse riive. Algse riive saaks muidugi heastada, kui II sammas selle praegusel kujul tervikuna kaotada.

Nii ongi praegu vaid kaks mõistlikku lahendust. Riigikogus vastuvõetud II samba vabatahtlikuks tegemise abil tasandada seal olevaid probleeme või tühistada senine II samba seadus ja alustada pensionisüsteemi loomisega otsast peale. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: