Reformi põhiseaduslikkuse üle on pikalt vaieldud. Kuid ka viimase poole aasta jooksul peetud arutelud pole muutnud minu varasemat seisukohta. Pensionikord on juba praegu nii ebaõiglane, et võrdsete võimaluste loomine kõigile, olenemata vanusest ja sissetulekust, aitab varasema diskrimineerimise korvata.

Briti raudne leedi Margaret Thatcher on öelnud, et ilma majandusliku vabaduseta ei ole ka ühtegi teist vabadust. Õigus vastutada ja käsutada enda vara, annab inimesele vabaduse ja sõltumatuse, mille abil teostada enda teisi õigusi ja kohustusi.

Seda tasub silmas pidada ka pensionireformi puudutavates aruteludes. Teise pensionisambasse kogutud raha kuulub inimesele endale ning sellest tulenevalt peab ta saama ka ise enda säästude kasutamise üle otsustada.

Riigikohtu otsust on oodata hetkel, mil maailma räsib selle sajandi suurim majanduskriis. Vaatamata kõikide riikide otsustele sel keerulisel perioodil majandust laenuraha abil turgutada, näeme, et see abi ei jõua kõigini.

Tööpuudus suureneb ning see mõjutab kümneid tuhandeid peresid üle Eesti. Riigid saavad kriisis kohaneda laenurahaga – Euroopas suureneb järgnevate aastate jooksul kõikide riikide laenukoormus.

Kuidas tulevad toime aga Eesti inimesed ja pered? Sissetuleku kaotanud inimesele reeglina laenu ei anta. Millised on siis lahendused selle inimese jaoks? Säästude abil tullakse toime mõned kuud. Sellele lisaks on tal olemas täiendavad vahendid pensioni teises sambas. Raha, mida ta kasutada ei saa, sest riik on andnud sõnumi, et mõnikümmend eurot suurem pension 20-30 aasta pärast on olulisem, kui praegu oma laste eest hoolitsemine.

Riik on endale võimaldanud paindlikkust, samal ajal kui inimesed on pandud sundvaliku ette.

Ma ei kutsu inimesi üles oma raha ära kulutama. Vastupidi, ma kutsun neid üles vastutustundlikkusele, kuid ootamatuste korral peaks meil kõigil olema paindlikkust ja võimalus nende ootamatustega kohanemiseks.

Nüüd on omamoodi veider vaadata neid eelmise aasta prognoose, milles ennustati teise pensionisamba tootlikkust 50 aasta lõikes ilma ühegi majanduslanguseta. Prognoosid on olulised, sest nendeta ei ole võimalik otsuseid langetada. Samal ajal teeb elu alati prognoosidesse korrektuurid.

Praegune kriis näitab selgelt, et kõik süsteemid peavad olema piisavalt paindlikud, et ootamatustega kohaneda. Riiklik sund hoida raha ebaefektiivses süsteemis seda paindlikkust ei võimalda.