Eva Kams: kiirkursus käepäraste vahenditega pensionisamba meisterdamiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eva Kams
Eva Kams Autor/allikas: Erakogu

Kui teile antakse valida, kas võtta teise pensionisambasse kogunenud raha välja või jätta sinna, aitab otsustada lihtne info iseenda kohta – kui olete elanud seni ilma säästudeta palgapäevast palgapäevani, siis on üsna suur tõenäosus, et hakkate elama ka vanaduses pensionipäevast pensionipäevani, kirjutab Eva Kams.

Kui te mõtlete juba praegu sellele, et ostate teisest sambast saadud raha eest kodutehnikat või uuema auto, võiksite jätta raha pigem teise sambasse, sest need on asjad, mis ei aita vähimalgi määral kaasa väärika vanaduspõlve veetmisele.

Autod ja kodutehnika muutuvad tänapäeval vanarauaks vähem kui kümne aastaga. See tilluke pensionilisa, mida te hakkate pensionärina tänu teisele sambale saama, on ikkagi parem kui mälestus asjadest, mida enam ei ole.

Pooldan teise samba vabatahtlikuks muutumise kava ainuüksi seetõttu, et selle üle käinud ja käivas debatis püüab lõpuks ometi osa – ehkki endiselt väiksem osa – ühiskonnast aru saada, mis nende pensionirahaga tehtud on.

Samal ajal on mul mure, et raha võtavad võimaluse avanedes välja just need inimesed, kes ei peaks seda tegema. Nemad elavad ju palgapäevast palgapäevani ja neil on seda oma igapäevaelu parandamiseks kohe vaja. Teisalt on üsna kindel, et riik ei lase kellelgi ka tulevikus nälga surra lihtsalt seetõttu, et nad otsustasid oma raha teisest sambast välja võtta – kuidagi saavad nemadki hakkama.

Vaesusriskist

Ema tegi mulle lapsena pulmakindlustuse, raha ehk 500 rubla sain kätte 18-aastasena 1990. aastal, mil inimestele maksti palka kilekottidesse loobitud rublapakkides. Võib-olla ei lähe teise sambasse panustatud eurodega sama halvasti, kuid rahamasin töötab siiski hirmsa kiirusega ja piisab sellestki, kui meenutada, mida me saime saja euro eest 2011. aastal.

President on keeldunud kogumispensioni reformi seadust juba kahel korral välja kuulutamast ja lähikuudel peaks selle põhiseadusele vastavusele andma oma hinnangu riigikohus.

Nagu president Kersti Kaljulaid ütles, vähendab pensionifondidesse kogutud vahendite väljavõtmine ja nende vaba kasutamine pensionisüsteemi suutlikkust täita talle pandud eesmärke. Kuivõrd Eestis tulevikus pensionäride arv kasvab ja tööealiste isikute arv väheneb, näeb president seaduses ka ohtu, et vaesusriski sattuvate inimeste arv hakkab kasvama.

Kõigepealt vaesusriskist. Kui ma vaatan pensionikeskuse kalkulaatorist, milline võiks olla praegu kogutud summa juures teisest sambast saadav lisaraha – jutt käib vähem kui sajast eurost kuus -, siis vaesusest kogumispension mind niikuinii ei päästaks. Küllap aitaks see lihtsalt veidi vähem närust elu elada, aga pean tunnistama, et see pole elu, mida sooviksin elada.

Seega pole pensionisüsteem täitnud oma peamist ülesannet, tagada inimestele vanaduses elu ilma vaesuseta. Riigil on seejuures väga mugav öelda, et meil on ka kolmas sammas, ent oleme realistlikud, sinna paneb oma raha vabatahtlikult väga väike osa eestimaalastest. Isegi kui vaatan enda kolmanda samba tootlust, ei näe ma seal midagi rõõmustavat.

Niisiis peavad mul olema väärika vanaduspõlve tarbeks lapsed ja/või veel mingid varad, mille toel hakkama saada. Raha teisest sambast väljavõtmise ainsaks eelduseks saab olla selge arusaam, kuidas just see summa aitaks parandada mitte järgneva paari aasta elustandardit, vaid tervet pensionipõlve.

Ka panustamine laste paremasse haridusse on pikaajaline investeering, kui on lapsi, keda koolitada. Küllap aitab kõrgema sissetulekuga järeltulija ka oma vanematel vanaduses paremini hakkama saada ning oma maksudega üha kasvavat pensionäride armeed ülal pidada.

Kui inimene oskab juba praegu raha säästa ning tal on kinnisvara või väärtpabereid, siis võiks võtta võimaluse avanedes teisest sambast oma raha välja ning paigutada selle kuhugi, kus kasv on kiirem kui meie fondihaldurid on seni suutnud. Aktsiaturul mängimiseks peavad olema mingid baasteadmised, aga ka kinnisvara ostmine pole põrmugi nii lihtne kui esmapilgul paistab.

Investeerimine kinnisvarasse

Kuna valdava osa Eesti elanike teise samba osakute väärtus jääb praegu kuhugi 10 000 ja 20 000 euro vahemikku, tekib paljudel tahes-tahtmata küsimus, millisesse kinnisvarasse on üldse mõistlik selline summa investeerida.

Olemasolevate laenude osaline tagasimaksmine on kindlasti halb mõte, see on veel kehvem idee kui auto või külmkapp ostmine. Kinnisvaralaenu tasudes inimene tegelikkuses samuti investeerib ja teeb seda praegu intressiga, mis jääb inflatsioonile alla.

Osa laenust pangale ennetähtaegselt tagastades maksab inimene oma kodu eest niisiis rohkem – euro väärtus on ju kümne aasta pärast tänasest palju väiksem - kui laenu edasi tasudes. Pealegi vähendab ta laenu osalise tagasimaksega ka palga arvelt säästmist ehk tulevikku investeerimist igakuiste laenumaksete näol.

10 000 – 20 000 eurot võib panustada oma olemasoleva kodu põhjalikku ümberehitamisse ja ka juurdeehitustesse, sellistesse, mis suurendavad kinnisvara väärtust ka kaugemas tulevikus. Mõistagi on võimalik investeerida teise samba raha ka parema ja suurema kodu ostmise laenu omaosalusena, aga ka lihtsalt elamispinna soetamisse selleks, et seda välja üürida. Seejuures pole mõistlik väljaüürimiseks osta viletsaid ja/või kehva asukohaga kortereid, sest sellise kinnisvara väärtus võib tulevikus pigem väheneda.

Mis iganes korterid või majad vajavad aga omanikelt pidevat tegelemist, iseäranis siis, kui tuleb pistmist üürnikega. Kõigist investeeringutest mugavaim on osta lihtsalt maad, olgu siis põlde või metsi.

Põllu võib pikaajaliselt välja rentida, see asub alati ühe koha peal. Põlde on ka väga erinevas suuruses, võib osta paarihektarilise tükikese, ent ka 20-hektarilise. Sama käib metsa kohta, mis vajab siiski rohkem nokitsemist, kuid oma metsas on tore ringi jalutada ja ka iseend seda hooldades vormis hoida.

Viimase 15 aasta jooksul on metsamaa hind Eestis kasvanud keskmiselt 7-10 protsenti ja põllumaa väärtus 12-15 protsenti aastas. Ehkki hinnatõus on viimasel ajal aeglustunud, on täiesti kindel, et elukalliduse tõusule see järgnevatel kümnenditel alla ei jää, pigem ikka ületab seda.

Ei saa muidugi kunagi täielikult välistada, et Eesti okupeeritakse taas mõne riigi poolt ja meie kõigi maad, majad ja korterid natsionaliseeritakse, kuid samamoodi tuleks meil sel juhul korstnasse kirjutada ka kõik pensionifondid.

Eestis on palju kõneldud maa minekust välismaiste pensionifondide omandisse ning nüüd ongi paslik küsida, miks on seni Eesti omadest parema tootlusega välismaised pensionifondid pidanud meid raha paigutamiseks sobivaks kohaks, sellal kui meie endi pensionirahast on jäänud Eestisse imeväike osa, ülejäänu aga saadetud kuhugi madala tootlusega vanasse maailma?

Kui meie pensioniraha lõpuks sambast priiks saab, siis võikski fondihaldurite kasutamise asemel endale ise tüki metsa või põldu osta, tuleb odavam, on ka tulusam ja pealegi silmale ilus vaadata. Eestimaa kuuluks eestlastele ja ka sammas oleks täitsa enda oma.


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: