Karmo Tüür: Valgevene malmist võim ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenko ametiaja jooksul on üles kasvanud juba terve uus põlvkond, kes on praegu just selles vanuses, kui tahetakse elu enda soovide järgi kujundada. See seltskond pole enam manipuleeritav vanade mehhanismide kaudu, leiab Karmo Tüür Vikerraadio päevakommentaaris.

Autoritaarsete võimude puhul kasutatakse tihti mõistet "raudne võim". Taolises mõistes on nii palju sümboolikat, et sellest mööda minna oleks patt.

Asi selles, et raud ise on üsna pehme ja amorfne element. Noh umbes nagu võim – see pole oma olemuselt hea ega halb. Moraalsel autoriteedil ja õigusriigi põhimõtetel toimiv võim võib olla täiesti mõistlik elukorralduse viis.

Kuna raud ise on pehme, siis tunneme me teda peamiselt kahe sulamina – terase ja malmina.

Terase tugevus on tema paindlikkuses, võimes taluda suuri pingeid, paindudes ja kohanedes. Kui nüüd võrrelda riigivõimuga, siis näiteks regulaarsetel, vabadel ja õiglastel valimistel põhinev esindusdemokraatia on võrreldav umbes terastraadist punutud võrkaiaga. See on hõre ja elastne, kuid samal ajal vastupidav.

Malmi tugevus on aga vastupidi selle jäikuses. Monoliitne ja vastupidav, on see võimeline kaua säilitama kindlat vormi, laskmata ennast välistest mõjutajatest kuigivõrd häirida. Kuid malm on ka habras.

Olen kunagi oma käes hoidnud ühte vana malmtoru. Soliidne jäme jurakas, mis nägi välja nagu korralik sõjanui. Kuid muutunud keskkonna tõttu oli see muutunud hapraks. Juba kerge surve tõttu lagunes toru mu käte vahel. See ei murdunud pooleks või suurteks tükkideks, vaid justnimelt pudenes millekski liivasarnaseks.

Mulle tundub, et Valgevene võim on jõudnud samamoodi pudisemise äärele. Võim ise on ju sama, kontsentreerudes ühe mehe kätte, kes teeb täpselt sama, mida ta on teinud juba viimased 26 aastat. Või on järsku siiski toiminud mingid muutused?

Väidan, et muutused on toimunud ja üsna olulised.

Esiteks – tüdimus. Puht inimlik tüdimus ühest ja sellest - samast näost, kes vaatab vastu igalt teleekraanilt, samast pesumasinast ja triikrauast. 26 aastat ja nüüd siis veel viis aastat? Headel aegadel sellega ehk lepitaks, aga ajad pole head.

Teiseks - Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenko ametiaja jooksul on üles kasvanud juba terve uus põlvkond, kes on praegu just selles vanuses, kui tahetakse elu enda soovide järgi kujundada. See seltskond pole enam manipuleeritav vanade mehhanismide kaudu – telekas ja riiklik meedia on nende jaoks paralleeluniversum. Meelitamine stabiilsusega ja hirmutamine muutustega ei mõju nende jaoks samamoodi kui vanemale generatsioonile.

Kolmandaks selline näiliselt pisike ja mööduv nähtus nagu praegune koronaviiruse laine. Lukašenko reaktsioon sellele on näiliselt vahva ja julgustav, kuid paljudes tekitab küsimuse pensioniikka jõudnud mehe adekvaatsuses.

Neljandaks sellesama koronaviiruse tõttu tekkinud sotsiaalmajanduslik tupikseis, mida omakorda võimendab Valgevene peamise majanduspartneri Venemaa sisse seatud kontroll senisele salakauba ja inimeste liikumisele. Kuni olmetasandi majanduslik elu-olu on stabiilne, eelistab enamik inimesi tegeleda oma asjadega, praegu muutunud olud tekitavad aga inimestes loomuliku protesti: "mille eest meie kannatame?"

Viiendaks Lukašenko üleolev suhtumine naistesse selle foonil, et hetkel on Valgevene opositsiooni etteotsa kerkinud naiskolmik, kelle suhtes presidendil on aga öelda vaid ühte: "naine ei saa presidendiametiga hakkama"

Muutuseid võiks üles lugeda veel palju, kuid peamine on üks ja ühine sõnum – senine jäik võimumudel ei tea enam, kuidas täpselt reageerida.

Demokraatlikus ühiskonnas oleks olukord lihtne – valimiste kaudu saaks võimule keegi teine, kes samades oludes teeks võib-olla samasid vigu, kuid ühiskondlik surve oleks vähemalt mõneks ajaks maha võetud. Autokraatlik, malmist valatud masinavärk võib aga laiali pudiseda.

Modelleerides nüüd võimalikku tulevikku Valgevenes toon välja ühe võimaliku sündmuste jada.

Massiliste meeleavalduste taustal kulgevad valimised võivad viia selleni, et senine häältelugemise masinavärk annab tõrke. Tuleb valimiste teine voor, milles võidab see, kes tegelikult üldse seda võimu ei taha – Svetlana Tihanovskaja.

Seejärel korraldab ta uued presidendivalimised, millel võidab see, kes on praegu arestikambris, näiteks pankur-metsenaat Viktor Babarika, kes on ühtlasi Venemaaga tihedalt seotud.

Ebausutav? Võimalik. Aga mõelge, kas näiteks Nicolae Ceausescu ja Muammar al-Gaddafi võim ei tundunud olevat sama vankumatu ja raudne? Aga näe, tuli välja, et oli hoopis malmist.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: