"Ma arvan, et vabadus ja demokraatia ei tähenda ainult sõnavabadust. Kui turuvabadust ei ole, siis saavad inimesed oma rahakoti kaudu teada, et meil on provints ja me iseennast väga ka ei kaitste. Vaba turg on selline asi, kus ei saa olla sellist ida fenomeni, nagu me näeme Venemaal, Valgevenes või Türgis, kus üks vanamees teeb, mida tahab ja rahvas peab seda kõike alla neelama. Turgu tuleb pidevalt tagant surkida," leidis Luik.

Luik tõi erinevaid näiteid Eestis tegutsevate ja väliskapitalile kuuluvate telekommunikatsioonifirmade, aga ka pankade ja vee-ettevõtte tegevusest.

"See on nagu painduv sild, et ühel hetkel läheb kaal nii suureks, et sild paindub alla ja firma läheb väga ennast täis. Ta vaatab, et ohhoo, mul on turuasend käes ja ma enam midagi väga uuendama ei pea ning parem ümbritsen end juristide turvalise võrguga ja hakkan tiksutama rahamasinat. Näiteks Telia on üks superselge näide, kes on saavutanud nii hea asendi turul, et nad ei pea interneti kiiruses ega telepakettides kellelegi vastu tulema. Kui miski seda ei ohusta ja tarbija on ka natuke loiu võitu, siis nad seda pidevalt teevad ja see võtab hästi üleolevad ja ülbed vormid," laiendas Luik.

Hans H. Luik kirjutas kolmapäevases Eesti Ekspressis samal teemal pikema essee "Miks nad Eesti tarbijat kotivad? Sest nad võivad!", mida saab lugeda siit.