Valgevene diktaator Aleksander Lukašenko teab, et tal on selg vastu seina. Et ametist lahkumine tähendaks vabaduse või kodumaa kaotust. Ehk vanglat või eksiili Venemaal. Seetõttu olid äsjased nn valimised Valgevenes tema jaoks palju enam, kui võimu hoidmine. See oli võitlus isikliku eksistentsi pärast.

Seetõttu polnudki muud võimalust, kui valimised taas varastada. Teha nägu, et justkui on valimised, aga tegelikult oli nende tulemus kogu aeg enne otsustatud. Valik oli režiimile vaid selles, kui palju oponentidel lasta nina veest välja ajada.

Seega nn valimiste tulemus ja Lukašenko nn võit ei saanud olla üllatus kellelegi. Pigem on nüüd küsimus, kas ja kui efektiivselt õnnestub režiimil taas osas ühiskonnas tekkinud lootus ja protestivaim tagasi kaane alla suruda. Ja kas Valgevene vaba ühiskonna toetajad jäävad taas üksi.

Lukašenko on kogu oma valitsemisaja üritanud Läänega ja seal hulgas Euroopaga manipuleerida. Seda eriti siis, kui suhted Venemaaga ajuti turbulentseks on läinud. Nii kaasati Valgevene Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammi, olgugi et tegelikult pole Lukašenko kunagi Lääne väärtusruumile läheneda soovinud.

Lukašenko on Euroopalt vajanud ainult raha ja majanduslikke soodustusi. Ja selleks aeg-ajalt EL-i nõudmiste peale poliitvange vabastanud, et neid siis mõne aja pärast uuesti kinni panema hakata, et tekiks Läänega uus kauplemisruum.

Sellist küünilist mängu on Lukašenko Läänega mänginud kogu aeg. Ja enamjaolt ongi Euroopa Liidus tekkinud lootus, et ehk nüüd tõesti on Valgevene muutumas ja avanemas. Aga Lukašenko ja tema juhitud Valgevene režiim ei muutu, sest diktaatorid ei muutu. Ta on ületanud selle piiri, kust tema meelest tagasiteed ei ole.

Ja ega ta eksi. Sooritatud inimõiguste pidevad rikkumised ei lasekski tal ekspresidendina vanaduspõlve nautida ja Valgevene põldudel traktoreid vaadata. Sest rahvas tahaks õiglust.

Aga seda õiglust ei paista. Just varastati järjekordsed valimised ning teisitimõtlemine surutakse taas karmilt maha.

Nüüd on küsimus, kas ja mida Euroopa Liit saab ja peab tegema. Alustuseks tuleks loobuda naiivsusest Lukašenko motiivide osas. Lukašenko kontrollitud Valgevenest ei saa vaba õigusriiki. Selleks on vaja olemuslikku muutust ja teistsuguseid juhte.

Valgevene kodanikuühiskond peab saama palju enam toetust. Poliitilist, majanduslikku, tehnoloogilist, informatsioonilist jne. Et kunagi saaksid toimuda ka päriselt vabad valimised.

Viimased nädalad kinnitasid, et Valgevenes on palju neid, kes tahaksid, et Valgevenest saaks lõpuks normaalne Euroopa riik. Et Valgevene oleks ka väärtustelt seal, kus see geograafiliselt niikuinii on ehk Euroopas. Seega peab Euroopa Liit välja kujundama vähemalt kaks toimivat poliitikat Valgevene suhtes - üks valimised varastanud režiimile ja teine kodanikuühiskonnale.

Režiimil ei tohi Euroopa enam endaga manipuleerida lasta. Seda on juba üle 20 aasta nähtud. Ja kodanikuühiskonda tuleb aidata tugevdada. Lootuse ja vabaduse maitse on sealsel ühiskonnal juba suus. Euroopa Liidu, seal hulgas Eesti kohus on mitte lasta režiimil seda suud jälle kinni õmmelda.

Kui Euroopa Liit pole edukas oma lähinaabruses vabaduste toetamisel, siis kus veel? Timing is everything!