Kagu-Eesti ristimetsad on hävimisohus
Kagu-Eesti matusekombestikus olulisel kohal olnud ristimetsad on hävimisohus - 22 ristimetsast on nelja aasta jooksul metsaraie tulemusena alles jäänud kaheksa. Ainulaadse kultuuripärandi säilitamiseks pöörduti taas valitsuse poole.
Ristimetsad on tekkinud pika aja jooksul. Matusetraditsiooni kohaselt peatuti leinarongiga enne kalmistule jõudmist sobiliku metsa juures ning lõigati puutüvele ristisümbol. Taolistest ristipuudest kujunesid ajapikku ristimetsad, mille kadumist nüüd tahetakse peatada.
"2016. aasta kaardirakendusele oli kantud ja ülevaadatud enam-vähem 22 ristimetsa sellist metsatukka, kuhu kohalik rahvas on viimased tinglikult 100 aastat neid riste lõiganud. Sellest on praeguseks säilinud põhimõtteliselt kaheksa," rääkis looduslike pühapaikade ekspertnõukogu esimees, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu ERR-ile.
"Osaliselt on hävinud kaheksa ja täielikult on hävinud kuus ristimetsa ja seda sisuliselt nelja aasta jooksul. Ja kuna neid ristimetsi on väga vähe jäänud, siis graafik või arvandmed näitavad ilmselgelt, et kuigi käesoleval aastal 2020 esimese ajaloolise loodusliku pühapaigana sai riikliku kaitse Rosma ristimets, siis kahtemata see tempo ristimetsade kaitse alla võtmiseks praegusel kujul ei ole piisav," lisas ta.
Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama peab vajalikuks ristipuude ja ristimetsade säilitamise kiirendamiseks ametkondade koostööd.
"Arvestades, kui aktiivselt metsamajandamine toimub, siis on nad ohus ja me olemegi näinud, et paarikümne aasta jooksul on neid drastiliselt ikkagi vähenenud. Oleks oluline, et tuleks neid viimaseid, mis nüüd on säilinud, kaitsta ka riiklikul tasemel," ütles ta.
Pöördumises ministeeriumite ning muinsuskaitse- ja keskkonnaameti poole palutakse peatada käimasolevad raied ristimetsades ja võtta allesjäänud paigad ajutise riikliku kaitse alla.
"Tõesti, ajutine kaitse on vajalik kehtestada ajaks, mis kulub ristimetsade nii-öelda mälestiseks tunnistamiseks või siis vastavalt ka sellele, et me ei tunnista seda mälestiseks. Teist võimalust lihtsalt ei ole, sest ma näen 20 aasta jooskul, kui ma selle teemaga olen tegelenud, selle tava mitte hääbumist kohalike inimeste hulgas, vaid ma näen selle tava hävitamist meie metsapoliitka kontekstis," rääkis Kõivupuu.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: ERR-i raadiouudised