Nagu needus valitseb ühiskonnas ja meedias hapukurgihooaeg ja poliitikud hõõruvad heast meelest käsi, sest eetrisse saada on lihtsam kui kunagi varem.

"Olukord Tartumaal on kriitiline", lõõritavad peaminister Jüri Ratas ja linnapea Urmas Klaas. Viimane viskus otse eetris "ambrasuurile", sulgeb tähtsal ilmel lasteaedasid ja vanadekodusid ning nõuab kogu Eestis alkoholimüügi piirangu kehtestamist.

Peaminister kirjutab talle omase maailmalõpu paatosega, et "Lähinädalad on viiruse edasise leviku seisukohalt kriitilised." Sotsiaalmeedias kirjutavad mitmed muidu täitsa arukad tohtrid juba mitu päeva, et oh õudu, haigestumine on järsult kasvanud, haiglaravi vajajate arv kasvab ja kohe-kohe... no ei teagi, mis siis kohe juhtuma hakkab!

Hakkame surema nagu kärbsed?

Eestis on reedese seisuga diagnoositud 2 133 nakatunut ja 63 surma. Suremus (CFR) kolm protsenti. Mida see tähendab? Kolmekümnest kroonviiruse diagnoosiga inimesest üks sureb. Päris õudne, on ju.

Aga oot, seroloogiline uuring näitas, et kroonviirusega kokku puutunud inimesi on kuni 10 (kümme!) korda rohkem, kui neid, kel see on diagnoositud. Ehk siis nakatunute suremus (IFR) on 0,3 protsenti. Üks inimene 300-st. Palju või vähe?

Võrdluseks, Stanfordi ülikooli andmetel on gripi IFR vahemikus 0,1-0,2 protsenti. Jah, on suurem, kuid kvalitatiivset erinevust ei ole. Leetritesse suremus on 0,2 protsenti ja ometi leidub ühiskonnas piisavalt inimesi, kes aktiivselt selle surma ennetamise (loe: vaktsineerimise) vastu võitlevad.

Korra tasuks meelde tuletada ka tõsiasja, et seitsme kuuga on liikluses surma saanud 34 (kroonviiruse 63 vastu) inimest ja haiglaravi vajanud 880 (kroonviiruse 382 vastu). Ometigi ei paanitse keegi ja keegi ei taha kõiki autosid seisma panna.

Kõige kainestavam peaks olema (aga paraku ei ole), et samal ajal, kui kõik paanilise hasardiga kroonviiruse surmi lugesid, suri Eestis kokku 6 400 inimest. Sada korda rohkem, kui kroonviirusesse. Ei mingit paanikat…

Mida siis kartma peaks?

Kui mäletate, siis must stsenaarium, mida tuli vältida, oli meditsiinisüsteemi, eriti intensiivravi osakondade, ülekoormus. Meeldetuletuseks - mitte ühelgi hetkel pole kroonviiruse ajal ICU koormus olnud suurem kui kümme protsenti planeeritud sajast protsendist.

Vaatame nüüd kriitilist olukorda Tartumaal.

Väidetav kriis puhkes Tartu juuli lõpus. Poliitikud taovad kella, et haigestunute arv kasvab. No tõepoolest kasvab. Juba nädal aega. Keskmiselt neli juhtumit päevas. Stabiilselt. STABIILSELT, seltsimehed poliitikud. Mis tähendab seda, et ühe-kahe nädala pärast hakkab diagnoositute arv kahanema.

Deja Vu

Hmm, mulle tuleb see pilt kuskilt tuttav ette. Ahjaa, aprilli alguses, kui peaminister hoiatas meid kurjakuulutavalt rahvuse ja riigi väljasuremise eest, oli sama seis. Diagnooside arv oli stabiilne, kriis faktiliselt läbi, kuid poliitikud külvasid endiselt õudu ja paanikat.

Tahaks öelda, et lihtsalt imekspandav, kuidas mõned kohe üldse ei õpi.. aga no mis siin imekspandavat on, vaadake ise, millega koalitsioon Toompeal tegeleb. Halb juhtimine, väga halb.

Mis siis Tartumaal toimub?

Lühike vastus: ei midagi erilist. Kõik on ootuspärane, selliseid puhanguid oli, on ja jääb tulema. Kui vaatame dünaamikat, siis näeme sama pilti, mida nägime kevadel. Esiteks, nädalavahetuse ja -alguse arvud ei ole usaldusväärsed.

Teisipäevane kaheksa diagnoosi on küll üle veapiiri, st statistiliselt oluline, aga varasematele mustritele tuginedes ei kajasta see tegelikku dünaamikat, vaid töönädala rütmi. Tegelik seis on see, et juba nädal aega on diagnooside arv päevas stabiilne ja mingiks paanikaks pole põhjust.

Aga millal on põhjust paanikaks?

Üks asjaolu, mis näib kõigil asjaosalistel kahe silma vahele jäävat, on põhimõtteline erinevus testimise korralduses nüüd ja märtsis-aprillis. Tuletame meelde, et kevadel testiti inimesi, kellel olid sümptomid. Neid, kellel sümptomeid ei olnud või need olid vähesed, jäid testimata. Nagu seroloogiline uuring tõdes, on asümptomaatilisi kuni kümme korda rohkem.

Praegu aga tuvastatakse kontaktseid. Helistatakse neile, teatatakse, et nad on olnud kontaktis haigega. Mõelge ise, kui tähelepanelikult sellises olukorras surmani hirmunud inimesed oma sümptomeid jälgivad.

Sisuliselt on testimise ulatus kümme korda suurem kui kevadel ehk pigem sama, mis seroloogilise testimise valim. Mis tähendab, et paanikat tohiks teha alles siis, kui diagnooside arv päevas ei ole mitte 40 vaid 400. NELISADA! Siis on meil sarnane epidemioloogiline olukord, kui oli aprilli lõpus.

Kes on vähegi uuringuid ja eksperimente oma elus nuusutanud ja magistriõppes ökonomeetriat õppinud, peaks une pealt teadma alustõde "ceteris paribus" ehk võrdsetes olude tagamise vältimatust andmete tõlgendamisel.

Poliitikute lemmikut, kollast meediat matkides hüüatan siinkohal: "aga oodake, see pole veel kõik!".

Tuletame meelde, et paanikaks pidi olema põhjust siis, kui ICU koormus hakkab lähenema sajale protsendile. Kuhu me jõuaks, kui meil praeguse testimise loogikaga oleks iga päev 4000 diagnoosi? NELI TUHAT! Ja palju meil on? Tartumaal keskmiselt neli, Harjumaal kaks.

Lõpetuseks

Peaminister ja Tartu linnapea on oma kambaga tõelise vägiteo korda saatnud, puhunud sääse sada korda suuremaks, teinud sellest tubli kotka suuruse koletise. No ei saa, pean siinkohal lihtsalt kiruma, et on neetult vastutustundetud ja juhmakad paniköörid. Heade mõtete linn!? Huhh....

Nii et, head sõbrad, karta pole mõtet, veel vähem paanitseda. Püsige ikka rõõmsad, rahulikud ja terved!