Piret Rospu: koolide ja lasteaedade sulgemise kasud ning kahjud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piret Rospu Autor/allikas: Helin Loik-Tomson

Vaagides koolide ja lasteaedade sügisese sulgemise kasusid ja kahjusid järjest lisanduvate teadusuuringute valguses, siis näib, et mida rohkem laste rollist haiguse levikus teada saame, seda enam kaldub kaalukauss kollektiivide lahti hoidmise poole, kirjutab perearst Piret Rospu.

Hästi õnnestunud ühine pingutus kevadel ja järgnenud soojad ilmad võimaldasid Eestis suveks koroonaviiruse olemasolu sama hästi kui unustada. Viirusehirmu jäid meenutama veel vaid desovahendipudelid haiglate ja kaupluste sissepääsude juures ning üksikud õnnetud sinised plakatid käitumisjuhistega, mis ehk tundusid juba nagu mingist teisest elust pärinevat.

Võimaliku sügisese uue laine ootuses tasub end aga võimalikult heade teadmistega varustada ja läbi mõelda, kuidas uute haigusjuhtude kiirel lisandumisel sügisel käituma peaksime.

Laste roll haiguse levikus

Lapsed on COVID-19 haigestunute hulgas alaesindatud: diagnoositud haigete hulgas on laste osakaal märksa väiksem kui on lapsi üldelanikkonnas. Lapsed põevad haigust täiskasvanutega võrreldes kergemalt, sageli neil haigusnähtusid praktiliselt ei teki (lapsi tabav koroonaviirusega seotud multisüsteemne Kawasaki tõvele sarnanev haigus on küll olemas, aga väga haruldane).

Viimased uuringud viitavad, et üle kümneaastased lapsed levitavad viirust rohkem sarnaselt täiskasvanutele ja alla kümneaastased lapsed pigem nakkusohtlikud ei ole.

Viirusosakeste hulk hingamisteedes (viiruskoormus) võib olla lastel küll sama kõrge nagu täiskasvanutel, aga haiguse levitamiseks lisandub viiruskoormusele veel teine klausel: levitavatel inimestel esinevad enamasti ka haigussümptomid, kõige sagedamini palavik ja kuiv köha.

Asümptomaatilistel lastel on viiruskoormus madalam kui haigussümptomitega lastel, seega suurima tõenäosusega ei ole ilma haigusnähtudeta lapsed ka nakkusohtlikud, päris kindlasti ei ole nad haiguse peamised levitajad.

Seega peaksid haiged lapsed püsima kodus, sama kehtib muidugi haigete täiskasvanute kohta. See on täpselt sama, mida on Eesti Perearstide Selts oma viirushaiguste juhendis mõned aastad tagasi rõhutanud: palaviku ja ägedate haigusnähtudega laste koht ei ole kollektiivis.

Üle nädala kestnud haigusega, ilma palavikuta ja heas üldseisundis lapsi enam kodus hoidma ei pea, erandiks on kinnitatud COVID-19, mille puhul kestab kodune isolatsioon 14 päeva.

Iga nakkushaiguse puhul on erinev nakatumiseks vajalik haigustekitajate doos: kui kaks pisikut ei suuda veel haigust tekitada, siis kaks tuhat juba suudavad. Praegu pole teada, milline on COVID-19 tekkeks vajalik viiruse doos, aga põhjendatud on igasugused viiruseosakeste arvu vähendavad tegevused.

Selleks on tõhusad lihtsad ja kevadel tüütuseni kuuldud meetmed: kätepesu vähemalt 20 sekundit, käte desinfektsioon 70-protsendilise alkoholiga, tubade õhutamine, lähikontaktide vältimine (lähikontaktiks loetakse vähemalt 15 minutit vähemalt kahe meetri kaugusel viibimist), näopiirkonna katsumise vältimine ja maski kandmine (juhin tähelepanu, et kirurgiline mask ehk nn tavaline meditsiiniline mask vähendab viiruseosakeste paiskamist keskkonda maski kandja poolt, st kaitseb teisi inimesi maskikandja eest).

Koolide ja lasteaedade sulgemisest

Koolide sulgemise taga on gripiepideemiatest saadud kogemused. Gripiga on selline lugu, et kui põhikooliealised mürsikud ise põevad väga kergelt, peaaegu märkamatult, siis gripiviirust levitavad nad väga aktiivselt.

Raskete gripiaastate korral on koolide sulgemine selgelt tõhus meede nakkuse leviku tõkestamisel. COVID-19 seevastu levib eeskätt perekonnaringis ja lähikontaktidel; lapsed on selle haiguse peresse toojateks osutunud harva.

COVID-19 pandeemia puhkemisel suleti koolid osaliselt või täielikult 138 riigis ja see mõjutas 90 protsenti maailma kooliealistest lastest. Tagantjärele tarkusena on näha, et riikides, kus koolid on täielikult või osaliselt lahti olnud (näiteks Taiwan, Singapur, Rootsi), pole koolides puhanguid tekkinud ja lapsed ei ole viirust massiliselt kodudesse viinud.

Kevade lõpus ja suve poole hakati Euroopa riikides koole järjepanu lahti tegema ja massilist hüpet haigestumises sellele ei järgnenud. Erandiks on Iisrael, kus mai keskel kaotati koolides kõik piirangud, seal hulgas ei keelatud spordipäevi, klassiekskursioone ega muid kogunemisi. Kaks nädalat pärast seda olid COVID-positiivsed 244 õpilast ja töötajat. Koolide hooletut avamist peetakse üheks põhjustest, miks Iisrael praegu haigestumise teise lainega maadleb.

Koolide sulgemise varjuküljed

Distantsõpe süvendab laste puhul hariduslikku lõhet: juba kevadel oli näha, kuidas tublid vanemad aitasid lastel žongleerida erinevate digiplatvormide vahel ja kodutöid dokumenteerida, kuid paljudest koolidest tuli signaale ka lastest, kellest õige pea enam midagi kuulda ega näha polnud.

Lasteaedade ja koolide avatuna hoidmisel tuleks prioritiseerida neid lapsi, kes saavad kontaktõppest kõige rohkem kasu: lasteaialapsed, alles kooliteed alustanud juntsud ja erivajadustega lapsed. Just nemad vajavad kõige enam tuge tähelepanu suunamisel, õpioskuste kujundamisel, emotsioonide juhtimisel ja kollektiivis toimimisel – oskused, mida on digitaalsete vahenditega raske õpetada.

Lisaks hariduslikele, vaimse tervise ja suureneva kehakaalu/väheneva kehalise aktiivsuse küsimustele kaasneb koolide sulgemisega ka palju sellist, millest rääkida pole viisakas: koolisöökla on paljude laste jaoks ainus võimalus sooja toitu saada, pandeemia ajal on mujal maailmas selgelt kasvanud laste vastu suunatud kehaline, vaimne ja seksuaalne vägivald, samuti on hüppeliselt suurenenud internetis tegutsevate lapsi jahtivate seksuaalkurjategijate aktiivsus.

Kuidas lastekollektiive ohutult avatuna hoida?

Nagu Iisraeli näide viitab, siis koolide tavalist moodi avamine, söögivahetundide ja klassiõhtutega, ei pruugi olla päris ohutu. Pigem on praegu arvatud, et lapsed võiksid koolis olla väiksemates gruppides või klassides, mis on kogu aeg ühesuguselt "mehitatud".

Ühest klassiruumist teise ei liigu mitte lapsed, vaid õpetajad. Et vältida kooli kõikide õpetajate kohtumist ühes õpetajate toas, oleks vaja luua erinevaid puhketubasid või -nurkasid, kus viibivad vaid kindlad õpetajad, olgu see siis majatiiva, kooliastme või erialapõhiselt.

Tundide algus ja vahetunnid võiksid olla järku jaotatud, et kogu koolipere ei tungleks hommikuti korraga garderoobis ja hiljem koolisööklas. Klasside suuruse vähendamiseks tuleks kõne alla ka õppetöö mitmes vahetuses.

Kooli peal kontaktide vähendamiseks on igal klassil selgelt teada, milline tualett ja milline garderoob nende kasutada on. Ja loomulikult ei kao siit kuhugi distantsi hoidmine, kätepesu, ruumide tuulutamine ja hoolas puhastus koos desinfektsiooniga.

Taiwani eeskuju näitab, et võiks kaaluda COVID-19 juhtude tuvastamisel klassi või vajadusel kogu kooli karantiini panekut. Need reeglid peaks ühiskonnas juba eelnevalt kokku leppima.

Pragmaatiline tundub näiteks see, et kui on üks COVID-19 positiivne laps olnud koolis, siis jääb kaheks nädalaks koolist eemale kogu tema klass; kui tegemist on COVID-19 positiivse õpetajaga, siis jäävad koju isolatsiooni kõik klassid, keda ta õpetanud on ja kõik õpetajad, kellega ta lähikontaktis on olnud.

Kui koolis on käinud keegi COVID-19 positiivse inimesega lähikontaktis olnud inimene, kes on ise terve (näiteks laps, kelle isal on diagnoositud COVID-19 või õpetaja, kelle abikaasa on haigestunud), siis peaks isolatsiooni jääma ainult see kontaktis olnud inimene. Läbi tuleks mõelda ka see, millistel puhkudel pannakse karantiini näiteks majaosa koolist või millal kogu kool.

Vaagides koolide ja lasteaedade sulgemise kasusid ja kahjusid järjest lisanduvate teadusuuringute valguses, siis näib, et mida rohkem laste rollist haiguse levikus teada saame, seda enam kaldub kaalukauss kollektiivide lahti hoidmise poole. Meil on veel mõned nädalad jäänud, et reeglid selle jaoks ühiselt kokku leppida.

Mida tõendab üks tõend?

Igapäevaelu näitab, et COVID-19 juhu leidmisele järgneb kogukonnas ebaproportsionaalne reaktsioon, kus ühest küljest tekib suur hulk kontaktsete kontaktsete kontaktseid, kes tahaksid töövõimetuslehele või "karantiini" (korrektne oleks öelda isolatsiooni) jääda ja teisest küljest soovitakse COVID-19 positiivsetelt ja nende kontaktsetelt kõikvõimalikke ja -võimatuid tõendeid. Mõlemas küsimuses tuleb lähtuda kainest mõistusest ja sellest, mis haiguse kohta teada on.

Koju 14 päevaks isolatsiooni peavad jääma need inimesed, kes on olnud COVID-19 positiivsega lähikontaktis. Lähikontaktiks peetakse vähemalt kahe meetri kaugusel viibimist vähemalt 15 minuti jooksul.

Isolatsiooni jääma peavad seega COVID-19 positiivse patsiendi pereliikmed ja vahetus kontaktis olnud inimesed, näiteks klassikaaslased, lasteaias rühmakaaslased ja -õpetajad, kontorikaaslased.

Isolatsiooni jääma ei pea ja töövõimetuslehte ei vaja COVID-19 positiivse inimese pereliikmete töö- või klassikaaslased või inimesed, kes COVID-19 positiivse inimesega koos on liftiga sõitnud kaks korrusevahet või inimesed, kelle laps käib COVID-19 positiivse inimese lapsega samas lasteaias.

Tervisetõendite väljastamine on veelgi keerulisem, sest COVID-19 puhul on arstil üsna raske tõendada midagi, mida üks tervisetõend tõendama peaks. Kõige sagedamini on tervisetõendi sisuks nakkusohtlikkus.

Kas inimene on COVID-19 positiivse isikuga olnud lähikontaktis või mitte, seda teavad arstist palju paremini need kaks inimest ise ja selle asjaolu tuvastamiseks pole vaja tohtri templiga paberit. COVID-19 positiivsus või negatiivsus ja piisava isolatsiooniaja möödumine kuuluvad delikaatsete terviseandmete alla, mille avaldamise õigus on patsiendil endal.

Eeldusel, et terviseamet on piisavalt hästi mehitatud, saavad sealsed ametnikud nakatunute lähikontaktsete välja selgitamise ja teavitamisega ilusti hakkama, seda näitab juba tänavukevadine kogemus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: