Martin Luiga: Eesti Vabariigi käimata rajad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Martin Luiga
Martin Luiga Autor/allikas: Linda-Mari Väli

Eesti on tänini oma üldiseks arengustrateegiaks võtnud selle, et fookus on rahategemisel. Väga levinud fookus, iga riik üritab muu hulgas raha teha. Me ei ole selles väga head. Osati on selles süüdi halb ligipääs kapitalile, osati puudulik koostööoskus, kirjutab Martin Luiga.

"See ei ole enam elu."
Eha Metsallik

Eesti on kontrastide riik. Tutvudes põgusalt meie riigi tähtsamate statistiliste näitajatega, hakkab silma, et me ei ole tegelikult nii tavaline, harilik, keskpärane ning enesestmõistetav maa, kui harjunud pilgule tunduda võib.

Oleme esirinnas näiteks nii PISA-testide tulemustega kui ka start-up ettevõtete hulgaga, meie oodatav eluiga on tõusnud kiiremini kui üheski teises EL riigis[1]. Oma maksusüsteemiga oleme kuus aastat jutti OECD kõige konkurentsivõimelisemaks kuulutatud ning tollesama maksusüsteemi eest ka USA radikaalsest konservatiivist senaatorilt Ted Cruzilt kiita saanud.

Samal ajal oleme tipus ka per capita süsinikuheitme ning metsaraie poolest, pensionäride vaesusriski-, suitsiidide hulga- ja alkoholismi vallas.

Seega, kollektiivselt läheb justkui hästi, kuid neid näitajaid omavahel seostades võib väita, et eesti rahvas saab oma keskmisest suurema ökoloogilise mõju eest Euroopa regiooni keskmisest vähem kätte.

Puidusektori konkurentsivõime on saavutatud nii keskkonna kui ka ühiskonna arvel, lõtvade regulatsioonide ning madalate maksude kaudu. Eesti maksusüsteem soosib spetsiifiliselt kõrge automatiseerituse astmega, ressursimahukat ning ekspordile orienteeritud tööstust.

See tähendab praktikas ärimudelit, et toodetakse sedasama, mida mujalgi, midagi, mille jaoks on kindel turg olemas. Aga soodsama hinnaga.

Näiteks haavapuitmassitehas Estonian Celli efektiivne maksumäär on alla seitsme protsendi ning seal töötab alla saja inimese. Samal ajal on teaduskirjandus selgitanud[2], millist hävitustööd teeb haavikute raiumine järjest nooremas eas, et säärase tehase nõudlust täita. Selline mudel on tööstusele kahtlemata turvaline. Veelgi turvalisem on vaid toetustele ja erisoodustustele kinnituda, mida juhtub meil samuti.

Kahjuks tundub, et kaalukas hulk kaalukatel positsioonidel inimesi leiab, et see on põhimõtteliselt ainus viis, kuidas teha niihästi riiki kui ka äri selle sees. Ilmselgelt on antud küsimus maailmavaateline. Teoreetiliselt oleks võinud võita ka mõni teine mudel, mis end tõenäoliselt samamoodi saanuks parima võimalikuna esitleda.

Tuleb leida spetsiifiline nišš

Endine Maailmapanga uurimisosakonna peaspetsialist Branko Milanovic on osutanud, et tänapäeval ei pea väikeriik tootma autosid, et heale järjele jõuda. Neil ei pea isegi siseturgu olema, tuleb vaid pakkuda ülejäänud maailmale midagi, mida eriti laialt ei pakuta, kuid mille järele on stabiilne huvi.[3] Tähendab, tuleb leida spetsiifiline nišš.

Eesti on tänini oma üldiseks arengustrateegiaks võtnud selle, et fookus on rahategemisel. Väga levinud fookus, iga riik üritab muu hulgas ka raha teha.

Me ei ole selles väga head. Osati on selles süüdi halb ligipääs kapitalile, osati puudulik koostööoskus. Suuresti aga hoopis kontseptuaalselt lühinägelik, küündimatu ning eneseusutu lähenemine, mille kohaselt on võimalik teha vaid seda, mida juba tehakse.

Kapitalimahukas ning reaalselt maailma muutev innovatsioon paistab olevat liiga riskantne või mitte jõukohane. Nii jääb tähelepanuta asjaolu, et raha on üha enam midagi, mis koguneb uudse, huvitava ning ebatavalise ümber.

Tasub vaadata, mis oli see, mis hoidis meid nõukogude ajal moraalselt traksis. Selleks oli minu hinnangul suuresti üleolekutunne liidu keskuse suhtes. Me olime "kõige läänelikum liiduvabariik", mis väljendus avaramas silmaringis, heas teaduse ja kultuuri arengus, suuremas vabaduses ja julguses kriitiliselt mõelda ja kohati lausa süsteemi raamides asju siiski oma käe järgi teha.

Seoses kirjasõna laia levikuga jagas neid hoiakuid suur osa ühiskonnast. Sellele oleks võinud edasi ehitada, tehes üldharidusest, teadusest ja kultuurist Eesti signatuurliigutuse.

Põhimõtteliselt saaks seda teha veel nüüdki: Eesti üldharidus, teadus, kaasaegne kunst ja teater on tasemel hoolimata suhtelisest unarussejäetusest. Aga enamik inimesi ei tea, ei taha või ei julge selle üle uhked olla, sest need asjad pole mitte "üldprogrammis" vaid "nišši" lükatud. Need on seal, sest paratamatult tähendaks kultuuri ja teaduse prioriseerimine sedagi, et teadlaste ja kultuurirahva arvamust võetaks rohkem arvesse.

Unustati ära ühiskond laiemalt

Teadust ja kultuuri esikohale pannes võiks meil olla hästi planeeritud linnad ja eesrindlik keskkonnahoid. Kuivõrd keskkonda kui sellist väärtustavaid inimesi on maailmas kindlasti kõvasti enam kui Eestis inimesi, võiks ka üheksakümnendate idee "rahvuspark Eestist" olla meie tänapäevaste mõõdupuude järgi edukam kui see, mis me saavutanud oleme.

Meie maailmaosas ei ole ühtegi riiki, mis oleks rahvuspark, sestap oleks see tõeliselt uuendusmeelne, kusjuures see ei peaks sugugi kogu tootmist välistama. Näha ette, et keskkonnateadused muutuvad maailma mastaabis taganõutuks ning oluliseks, ei olnud juba üheksakümnendatel raske.

Kultuuri suurem osatähtsus aitaks meil aru saada, kes me ise oleme. Aga ka sellest, mis on see lääs, mille kultuuri me üle võtame – kui ikka tõepoolest on vaja, et me võtaksime üle lääne saateformaadid ja ühiskondliku poleemika, oleks hea nende võimalusi ja puudusi igakülgselt tunda.

Kui me ühiskonnana tervikuna mõtleksime sügavamalt selle üle, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme, saaksime ka paremini aru, mis toimub, ning teaksime seetõttu paremini, mida ühiskonnana teha.

Paraku oli meie riigile tähtsam kujundada ettevõtluse arendamisest riiklikult edendatud erahuvi. Riiklik mõtlemine muutus sealjuures kastistatud süsteemiks, mida kirjeldasin eespool.

Ühe võrdlemisi väikese seltskonna ärihuve kaitstes unustati ära ühiskond laiemalt ning inimeste abstraktne soov midagi ära teha, muuta maailm paremaks paigaks.

Tiigrihüpe ja riigikaitse

Midagi me siiski tõepoolest tegime – tiigrihüpet, ehkki mõnes mõttes ainult poolikult ja mitte "ära". Meile meeldib ennast näha kui digiriigi edulugu, kuid selleks, et saada "tõeliseks digiriigiks", oleks tulnud subsideerida ka kübervõlurite spetsiifilist subkultuuri, anda neile platvorm ning võtta tõsiselt nende (enamasti libertaarset) maailmavaadet.

See oleks andnud rahvusvahelisele kübervõlurite kogukonnale signaali, et siin tõepoolest usutakse uude tehnoloogiasse ning pakutakse sellele arenguvõimalusi, mis mujal puuduvad. Meeldetuletuseks: internet ja see, kuidas see meie elusid laias laastus mõjutab, saaks olla ka teistsugune kui praegu. Paras aeg tugevalt panustada oleks olnud nimelt siis, kui see oli alles arengujärgus ja reeglid ei olnud veel paika settinud.

Selle kõrval oleks saanud pidada ka sisulist debatti vabaduse ja vabaduste üle, mis on meile ilmselgelt olulised nii riikliku retoorika kui ka indiviidi tasandil.

Seegi, et pooled eestlased sooviksid olla eraettevõtjad, ei tulene mitte ainult soovist kõvasti raha kokku kühveldada, vaid ka soovimatusest olla ülemuse käsu all. See viitab taas juhtimiskultuuri probleemidele ühiskonnas laiemalt ning oskamatusele koostööd teha.

On veelgi meile südamelähedast, millega saanuks süvenenumalt tegeleda – riigikaitsega. Meie oludes tähendab see riigi ja elanikkonna igakülgset ettevalmistamist pikemaajaliseks vastupanuks ülekaaluka vaenlase vastu. Lisaks kõigele muule tähendab see paratamatult ka valmisolekut halvimaks. See on miski, millega tuleks tegeleda igal tasandil.

Siin on muuhulgas märgata väärtuste vastuolu tarbimisühiskonna ja julgeolekuühiskonna vahel – "heaolu" ja "mugavuse" kasv, nii nagu me seda läbi oleme viinud, on mõjunud mõneti negatiivselt nii noorte kui ka vanemate tervisele, nii vaimsele kui ka füüsilisele. Meist on kujundatud "mugavussõltlased".

Kahtlemata on igasuguste kriisiolukordade lahendamisel võtmeks võimalikult paljude inimeste suutlikkus ennast liigutada ning ebamugavuste pärast mitte verest ära minek.

Aga see vastuolu ilmneb ka mujal – tselluloosivabriku planeerimise aegu nimetas Aadu Polli avalikul arutelul osalenud kodaniku küsimust "mis siis, kui juhtub Tšornobõli-laadne õnnetus või kui keegi saadab raketi?" "omapäraseks hirmuks" ning möönis, et sõjaga nad oma äriplaanides ei arvesta.[4]

Keegi aga peaks arvestama. Keegi peaks küsima iga suurema ühiskondliku otsuse ja suundumuse kohta: "kuidas see mõjutab meie kaitsevõimet?" ning keegi peaks sellele küsimusele ka vastama.

Kaitsevõime võiks ju kõigist asjadest ometi olla see, mis pole "kord oluline, kord mitte oluline". Samal ajal on vaja arendada ka kodanikutunnet ühes kodanikuühiskonnaga – lihtsustatult on kodanikutunne ühisomandile rakenduv omanikutunne. Kui inimesi huvitavad ainult nende eraasjad, ei takista neil miski "tumedale poolele" üle minna niipea kui see kasulikuks osutub.

Uks pole veel lõplikult kinni vajunud

Mitmed välja pakutud arenguteed (need pole vastastikku välistavad) poleks pruukinud isegi eriti kalliks maksma minna. Eriti, mis puudutab ühiskondlike hoiakute kujundamist.

Samuti pole ükski uks meie ees õnneks veel lõplikult kinni vajunud. Tahtmine olla midagi enamat on ühiskonnas jätkuvalt olemas ning siin-seal kohtab ka selgeid välgatusi sellest, kuidas võiks olla.

Küll aga peame endale aru andma, et mida kauem me ootame, seda kiiremini peame paratamatute muutustega toime tulema ning seda kulukamaks see läheb. Võimu võõrandumine rahvast, sõnade ja tegude klappimatus, küüniline suhtumine igasugustesse kõrgematesse eesmärkidesse on tegelikult juba juurdunud.

Just see võib olla ühiskonna jaoks kõige ohtlikum ning seetõttu peame viivitamatult asuma tegema konkreetseid parandusi praegustes arengusuundumustes, mis pärsivad ühiskonna üldist jätkusuutlikkust ja sellega seonduvaid oskusi.

Järgmine võimalus nõuda enamat on 16. augustil, mil toimub üle-eestiline meeleavaldus metsapoliitika suuna muutmiseks. Kell 14 oodatakse igas maakonnas vähemalt ühte kohta kõiki metsasõpru oma metsameelt avaldama. Anname poliitikutele ja otsustajatele märku, et nõnda me enam edasi ei saa, ei taha ega või.


[2] A keystone species, European aspen (Populus tremula L.), in boreal forests: Ecological role, knowledge needs and mapping using remote sensing, Sonja Kivinen et al, Forest Ecology and Management
Volume 462, 15 April 2020, 118008 https://doi.org/10.1016/j.foreco.2020.118008
[3] https://www.socialeurope.eu/antifragile-states Branko Milanovic, Antifragile states, 18.11.2019, Social Europe

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: