Peeter Laurits: oleme novatseeni lävepakul ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Peeter Lauritsa erakogu

Viimast paari sajandit on kutsutud antropotseeniks, ajastuks, mil inimese mõju elukeskkonnale hakkas võistlema klimaatiliste ja tektooniliste protsessidega. James Lovelock väidab, et juba oleme astumas järgmisesse ajastusse novatseeni, mil tuleb mängu evolutsiooni uus eluvorm, tehisintellekt, vahendab Peeter Laurits Vikerraadio päevakommentaaris.

Inglise atmosfääriteadlane, leiutaja ja futurist James Lovelock sai sel nädalal 101-aastaseks, aga on endiselt viljakas nii teadlase kui ka autorina.

Viiekümnendatel tegeles Lovelock krüoonikaga, õppis taaselustama külmutatud hamstreid, mille käigus leiutas mikrolaineahju. Järgmiseks leiutas ta detektori atmosfääri keemilise koostise täpseks määramiseks. Selle seadme abil avastati freoonide kõrge kontsentratsioon teatud stratosfääri osades ning hakati märkama osooniauke.

Kuuekümnendatel konstrueeris ta mõõteseadmeid NASA Viking programmi jaoks, et uurida Marsi atmosfääri. 1974. aastal valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks, teiste laureaatide hulgas on veel Newton, Darwin, Einstein, Stephen Hawking ja Elon Musk.

Marsi uuringutest inspireerituna sõnastas James Lovelock 1972. aastal Gaia hüpoteesi, formuleerides, et planeet Maa kõik elutud ja elusad komponendid moodustavad keerulise iseorganiseeruva vastasmõjulise süsteemi.

Organismid mitte ainult ei kohane keskkonnaga, vaid ka kujundavad seda. Näiteks metsamassiivid võivad vihmu esile kutsuda. Organismid ja keskkond on tervik, mis toimib ka ise nagu elusorganism. Maa käitub nagu keha, mida peavad üleval ja mille keskkonda reguleerivad keerulised eluprotsessid. Maa on elus ja käitub nagu erinevate olendite hästi tempereeritud koor, mis hoiab temperatuuri, ookeanite soolsust ja atmosfääri hapnikusisaldust stabiilsena.

Gaia hüpotees on seitsmekümnendatest saadik väga tugevalt mõjutanud inimeste suhet keskkonnaga, sellel hüpoteesil on veendunud poolehoidjaid ja ägedaid vastaseid, tuline diskussioon käib juba poolsada aastat. Viimase paarikümne aasta avastused geobiokeemias, atmosfääriteaduses ja ökoloogias on aga vastaste argumente kõvasti kahandanud.

Eelmisel aastal tähistas Lovelock oma 100. sünnipäeva uue raamatu välja andmisega. Selle teose nimi on "Novatseen" ehk siis uusim aegkond. Lovelock peab silmas geoloogilisi ajastuid.

Eelmine suur ajastu, on holotseen, uusaegkonna viimane jäävaheaeg, mis on kestnud viimased 12 000 aastat. Liustikud sulasid, kliima soojenes ja inimene muutus planeedil domineerivaks liigiks.

Viimast paari sajandit on kutsutud antropotseeniks, ajastuks, millel inimese mõju elukeskkonnale hakkas võistlema klimaatiliste ja tektooniliste protsessidega.

See algas tööstusrevolutsiooni ja fossiilsete kütuste massilise kasutuselevõtuga, mille tulemusena on süsihappegaasi tase atmosfääris järsult suurenenud, linnastumine, intensiivne põllumajandus ja kaevandamine muudavad geomorfoloogiat, saastatus ohustab kogu biosfääri ja loodus on jõudnud kuuendasse suurde väljasuremislainesse.

Lovelock väidab, et juba oleme astumas järgmisesse ajastusse novatseeni, mil tuleb mängu evolutsiooni uus eluvorm, tehisintellekt. Eluvormide hulka liigitab ta tehisintellekti kahe tunnuse alusel – autonoomsus ning paljunemisvõime. Mõlemad on juba kiviviske kaugusel. Uusi arvuteid juba disainitaksegi arvutite ja konstrueeritakse robotite abil. Seni läheb vaja veel inimsisendit, aga autonoomse tehisintellekti arenguga muutub see tarbetuks.

Kui eelmise põlvkonna intelligentne tehnoloogia õppis malet või god mängima inimeste partiisid analüüsides, siis praegused iseõppivad süsteemid, näiteks AlphaZero, on autonoomsed ja õpivad suurmeistriks iseenda vastu mängides. Varsti õpivad nad mängima veelgi keerulisemaid mänge, nagu makromajanduse juhtimine või ökoloogilise kollapsi ära hoidmine.

Biosfääri kokku kukkumine võib lõppeda Maa kuumenemisega Veenuse sarnaseks, mis ei ole sobilik isegi ränipõhisele elektoonilisele elule. Seega võib loota, et tehisintellektist saab inimese liitlane Gaia kaitsmisel ja elurikkuse taastamisel.

Lovelock ei jaga tavapärast hirmu hüperintellekti ees. Meie paanika, et tehisintellekt inimesed hävitab, tuleb sellest, et projitseerime endi käitumismustreid teistele. Lovelock toetub antroopsusprintsiibile, mille kohaselt intelligentse elu teke ei ole juhus, vaid kosmiline sund, mis tõukab kosmost enesest teadlikuks saamise, nii öelda valgustumise suunas.

Inimteadvus on pikk samm sellel teel ja tehisintellekt on järgmine, mis ületab meid nii teadmiste, õppimise kui ka kommunikatsioonivõime osas.

Mida see meie jaoks tähendab? Esiteks rahuldustunnet, et oleme olnud evolutsioonilise hüppe hädavajalik lüli. Ilma inimtsivilisatsioonita ei oleks tehisintellekt sündida saanud, ei loodusliku valiku teel ega mingil muul moel. Teiseks lootust, et meil on targem partner, kellega koostöös õnnestub ökoloogilist katastroofi ära hoida.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: