On üks kena rahvatarkus: "Kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab". Viimaste aastakümnete riiklikult sanktsioneeritud metsalaastamine on lõpuks tagasi kajama hakanud.

16. augustil kogunes üle tuhande inimese Eesti paljudes metsades ja hiites ühisele meeleavaldusele. See ei olnud meeleavaldus, kus karjutakse, lehvitatakse lippe ja loosungeid. Metsameeleavaldus toimus vaikselt ja hajutatult. Inimesed tulid metsa, olid metsas, mõtlesid metsa mõtteid ja kõnelesid metsa sõnu.

Mõnel pool kogunes sadakond, mõnel pool rohkem, paljud inimesed läksid aga kodumetsa lihtsalt oma pere- või sõpruskonnaga. See oli pigem ühise loitsu moodi.

Igas teises RMK või puidutöösturite maineparandusartiklis antakse mõista, et metsakaitsjad on napakas, emotsionaalne ja lärmakas vähemus. Tühine vähemus. Linnainimesed, kes ei tea metsast midagi. See ei vasta üheski punktis tõele.

Metsa pärast valutab südant suurem osa Eesti rahvast. Mõelge Jaan Tootseni filmist "Fred Jüssi. Olemise ilu". See film räägib metsast ühe vana ja targa metsatundja suu läbi ja seda filmi käis kinodes vaatamas 60 000 inimest. Mitut eesti dokumentaalfilmi te teate, mis on omale sellise publiku korjanud?

Mõelge Valdur Mikita raamatute peale. "Lingvistiline mets" püsis terve aasta raamatupoodide müügiedetabeli tipus ja selle tiraaž jõudis kümne tuhandeni. Mitut nii suure lugejaskonnaga eesti raamatut te teate?

Süüdistada Eesti rahvast liigses emotsionaalsuses ja lärmakuses oleks vahelduseks ju päris naljakas, kui seda nii tüütult ei korrutataks. Ka napakuses ei tundu me rahvaste pingerida juhtivat.

Metsakaitsjate aktiivi seas annavad tooni hoopis keskmisest haritumad inimesed, teiste seas ka märkimisväärne hulk erialateadlasi. Nad võtsid sõna ka Metsameeleavaldusel. Sellegipoolest leiab OÜ Valga Puu juht, et tema suudab otsustada, kes doktorikraadiga teadlastest metsast midagi teab ja kes emotsioneerib.

Emotsioonidest rääkides ei saa mööda minna sellest, kuidas koroonapandeemia puhkedes käivitati nõretavalt emotsionaalne kampaania kooreüraski vastu võitlemiseks.

Kasutati viroloogidelt laenatud heroilist ja militaarromantilist kõnepruuki, et luua kuvand puidufirmadest, kes ennastsalgavalt meid kahjurite eest kaitsevad. Raiuvad ööl ja päeval, raiuvad raierahu ajal, raiuvad kaitsealadel ja looduslikes pühapaikades, et üraskile kuskil enam midagi jürada ei jääks.

Sama loogika alusel võinuks koroona raviks propageerida kopsude amputeerimist, selle asemel, et immuunsüsteemiga tegeleda.

Puidutöösturid hirmutavad, et kui me raiemahtusid langetame, siis me puidust mööblit ja puidust maju enam ei saa. See on udujutt. Ainult tühine osa Eesti metsast leiab kasutust tarbepuiduna. Lõviosa eksporditakse graanulitena kütteks või aetakse meie oma elektrijaama ahjudesse.

Kui me ühel päeval puidust mööblit ja maju enam ei saa, siis sellepärast, et kõlbulik palk hakkab otsa lõppema. Juba praegu peavad paljud mööbli- ja aknavalmistajad kvaliteetset materjali välismaalt sisse ostma. Osa sellest on Eestist toormena eksporditud ja Soomes väärindatud.

Sellel, kas metsa ahjuajamine on ikka roheline taastuvenergia, ei hakka ma peatumagi. Praeguses globaalses süsinikuemissiooni ja elurikkuse häireolukorras peaks see küsimus vähemalt põhikooli lõpuks selge olema.

Rohepesu toimub aga kõigil tasanditel. Erametsaliidu korraldatud Kogu pere metsapäeva finantseeriti riiklikest vahenditest 59 000 euroga. Möödaminnes mööndi ka metsa ökoloogilist, kultuurilist ja sotsiaalset väärtust, aga kogu üritus keskendus intensiivmajandusele. Muude meelelahutuste seas lasti märki kaitsealuseid liike kujutavate märklaudade pihta.

RMK, puidutöösturid ja metsamasinate müüjad üritavad kaaperdada metsa mõistet ja kutsuvad puupõldude intensiivmajandamist jätkusuutlikuks metsanduseks. Peagi on tulekul järjekordne maineparandusüritus "Metsarahva päev", mida samuti riiklikult rahastatakse.

Surve on suur, et tühistada pesitsusaegne raierahu, kahandada kaitsealasid, leevendada piiranguid, vähendada raieküpsuse alammäära ja suurendada raiemahtusid. Juunis raiuti lagedaks Viglasuu ristimets Põlva lähedal. Kes niimoodi teeb?

Kui NO-teater Eesti Vabariigi juubelivastuvõtu eeskavas harvesteriga lageraiet näitas, orkestreerisid puidutöösturid emotsionaalse nutukoori. Neid olevat halvustatud, alandatud ja solvatud. Kahju.

Selleks aga, et lugupidamist pälvida, tuleb ka käituda lugupidamisväärselt, näidata üles lugupidamist teiste olendite, kultuuri ja looduse vastu. Suurem osa Eesti rahvast valutab metsa pärast südant ja need erakonnad, mis praegu ei oska metsal ja puupõllul vahet teha, kahetsevad järgmistel valimistel kibedasti.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.