Peeter Espak: Eesti peab aitama Euroopal kadunud väärtused üles leida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Lääne-eurooplastel seisab ees pikk tee, et eurooplasteks tagasi saada. Loodame, et ka Isamaa ja kõik teised erakonnad sõltumata maailmavaatest jäävad kaitsma lääne ja Euroopa väärtusi ning eemalduvad üha enam maailmavaatelisest hämamisest ja populismist, kirjutab Peeter Espak.

Avalikus arutelus on juba tükk aega tähelepanu keskpunktis erakonna Isamaa osade liikmete koostatud manifest pealkirjaga "Parempoolne valik Eestile", millele ajakirjanduses osutatud tähelepanu võrdluses teiste samal ajal esile kerkinud uudisteemadega on ebaproportsionaalselt suur.

Teksti autorid kinnitavad, et nende eesmärk olla olnud vajadus rõhutada "parempoolsete" printsiipide olulisust Eesti elu korraldamisel ning vastandavad ennast "vasakpoolsusele", mis olla hetkel liialt poliitikas esil.

Manifesti puhul aga ei ole peamiseks probleemseks küsimuseks mitte tekstis kirjutatu, vaid pigem kirjutamata jäetu.

Kiri Helir-Valdor Seederile

Isamaast rohkem parempoolset poliitikat ajavat erakonda hetkel Eestis ei ole ning parempoolsuse nõudmine juba selgelt parempoolse erakonna sees on arusaamatu. See oleks justkui lisamee nõudmine keset meejärve või rohkema pudru taotlemine hiiglasliku pudrumäe otsas seistes.

Selle taustal aga peabki tõdema, et ilmselt ei ole parempoolsete manifesti puhul tegu mitte ühiskondliku või poliitilise murega Eesti kandumise pärast vasakpoliitikasse, vaid muret tuntakse eelkõige asjaolu üle, et Isamaa ei olegi sotsiaalliberaalne ja progressiivne erakond või ei taha enam olla sama, mis kunagine Res Publica.

Kogu manifest ongi kiri Isamaa esimehele Helir-Valdor Seederile protestiks, et Isamaa on EKRE-ga valitsuses ning jagab ka ise vastavalt oma ametlikult kinnitatud seisukohtadele kristlikke, konservatiivseid ja rahvuslikke vaateid.

Manifest on suunatud kristlike, konservatiivsete ja rahvuslike vaadete vastu ning mõeldud edendama sotsiaalliberaalseid ja nõndanimetatud progressiivseid vaateid. Oma vastumeelsust Isamaa kristliku tiiva vastu kinnitab ka manifesti autor Tõnis Kons. Kuigi majandusliku programmi mõttes parempoolse alatooniga, on manifest väärtuspoliitilises mõttes vasakmanifest.

Abieluteemaline referendum

Nagu väga hästi teame nii manifesti autorite väljaütlemistest kui ka avalikest aruteludest, on üheks peamiseks murekohaks eelkõige asjaolu, et peatselt on Isamaa nõusolekul ja eestvedamisel planeeritud referendum abielu fikseerimise teemal mehe ja naise liiduna meie põhiseaduse võimalikuks muutmiseks. Selline kokkulepe on kirjas koalitsioonilepingus ning valitsuse püsides tundub võimatuna, et vastavast kokkuleppest taganetakse.

Referendum valitsusliidu nõusolekul ja eestvedamisel tõenäoliselt mingis vormis tuleb ning selle tulemused on ettearvamatud. Võttes arvesse meie kodanikkonna enamuse pigem ühiskondlikku alalhoidlikku meelsust, võib oletada, et ettepandu läheb ka rahvahääletusel läbi. Kuigi selles ei saa kunagi kindel olla.

Vaimne õhkkond ja rahva suhtumine võib kaasajal muutuda kiiresti ning referendumi osas seisab ees pingeline ja üldrahvalik mõttevahetus. Tõenäoliselt saavutab võidu see ühiskondlik mõtteviis, mis arutelude käigus suudab kõige veenvamalt oma seisukohti põhjendada ja kaitsta. Me ei saa veel ette ennustada, kumb pool selleks osutub.

Manifesti tekst seda küll otse välja ei ütle, küll aga viitavad avalikud, sealhulgas sotsiaalmeedias toimuvad arutelud sellele, et manifestis mainitud "üksikisiku vabadused", "vabaduste piiramine" ja "läänelikud väärtused" on otsene viide just samasooliste abielu puudutavale kesksele küsimusele.

Erilise vaenulikkusega suhtub manifest ka võimalikesse rahvahääletustesse. Eelnev elukorraldus olla meile taganud stabiilse ja tasakaalustatud arengu, rahvahääletuste mitte korraldamine olla traditsioon. Seda traditsiooni tahetakse aga lammutada. Põhiseaduse avamine olla populistlik samm ning heidetakse ette soovi kehtestada seadusi rahvahääletuse teel.

Sealjuures unustatakse, et põhiseadust on varem muudetud siis, kui varasemale liberaalsele baaskonsensusele tundus see vajalik ning täiesti loogilisi ja vastamist nõudnud vastuargumente ja neid edastanud inimesi populismis või läänevastasuses süüdistades.

Ning loomulikult ei mainita manifestis kuskil, et rahvahääletused just ongi igati kooskõlas põhiseadusega, mille paragrahv 105 sätestab, et "Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega. Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik".

Nimetada meie põhiseaduses sätestatud rahvahääletuse võimalust, mida on muuhulgas nimetatud rahva üheks kõrgeima riigivõimu teostamise vahendiks koos riigikogu valimistega (§ 56) populistlikuks, ohtlikuks või ükskõik millise muu halvustava nimetusega ongi meie põhiseaduse traditsiooni madaldamine.

Sellise suhtumise kohaselt ei peaks mitte rahvas ja parlament olema otsustajad ja suunajad, vaid moraalselt ülimaid ja õigemaid väidetavaid läänelikke väärtusi kandev progressiivsete liberaalide baaskonsensus.

See ei ole mitte parempoolne poliitika või maailmanägemus, vaid vasakpoolne kõrgemate moraalireeglite kohaselt iga riigielu aspekti reguleerida üritava Suure Sotsiaaltädi suhtumine, kes leiab, et rahvas on rumal laps, kes ei tohigi otsuseid vastu võtta. Rahvas on loll, mõistmatu, manipuleeritav, haige. Ta ei tea ega saagi teada kuidas asjad käivad. Otsuse peab tegema mitte rahva tahte või hääletustulemuse kohaselt, vaid seadusi tuleb luua eranditult ühe kitsa maailmanägemuse dogmaatikast või konsensusest lähtuvalt.

Kõige taunitavamaks on antud teema juures asjaolu, et Isamaa-sisene protestiliikumine ei paku tekkinud olukorrale mitte lahendusi, vaid esitab manipuleerivalt ja keerutavalt kriitika vastaspoole kavade vastu.

Ei öelda välja, mida siis õigupoolest tekkinud kooseluseadusega seonduvas õiguslikus jamas päriselt ette võtta, vaid toetatakse status quo jätkumist.

Näiteks võiksid parempoolsed otse välja öelda, et "toetame kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist" või siis hoopis tuua lahendusena mingi uue seaduse vastuvõtmine, mis lõpuks asjadesse selgust toob. Kuid ka selline käitumine on poliitiliselt ohtlik, sest mingi lahenduse väljapakkumine toob paratamatult kaasa mõne teise ühiskondliku spektri tugeva kriitika.

Ka Jüri Adamsi kompromisslahendus paarkonnaseaduse näol tõi kaasa kriitikalaine mõlemalt poolelt. Ühed leidsid, et kompromiss annab liiga vähe – tuleb taotleda maksimumi ja absoluutset samasooliste abielu võrdsustamist traditsioonilise abieluga. Teiste meelest aga oli ükskõik milline samasoolistele lisaõiguste andmine kurjast.

Kainelt mõeldes on aga ükskõik milline lahendus ikkagi parem, kui hetkel tekkinud õiguslikust praagist tuleneva ühiskondliku pingeseisundi kinnistamise edasikestmine veel võimalik et aastakümneid.

Manifestandid aga lahendusi ei paku ning süvendavad seega lõhestumist veelgi rohkem. Konkreetne lahendus – olgu see milline iganes – oleks riigi ja ühiskonna seisukohalt selgelt parem, kui mitte kellelegi vajaliku tüli jätkumine.

Loobumine rahvuse tõlgendusest

Teiseks manifesti peamiseks sisuks on aga ka samuti "lääneliku väärtusena" esitatud loobumine senisest rahvuse ja seega rahvusriigi tõlgendusest. See on manifestis otse välja öeldud: "Kaasaegne rahvuslus põhineb eelkõige inimeste kuuluvustundel, mitte niivõrd etnilisel päritolul. Eestlaseks võib nii sündida kui saada, kuid oluline on eestlaseks jääda".

Oma olemuselt on see manifesti osa kõige lähemal sotsiaaldemokraatliku erakonna ja eriti Jevgeni Ossinovski poolt väljakäidud arusaamadega. Ning ühildub hästi Eesti 200 esimehe Kristina Kallase või ka Tartu ülikooli prorektori Aune Valgu arusaamadega "eestlase" kui emotsionaalselt tähtsa rahvusliku kategooria dekonstrueerimise vajadusest.

Põhjenduseks parempoolsete poolt tuuakse, et Eesti olla piiririik ning samuti olla ka ränne vabas maailmas loomulik. Täpselt samamoodi nagu rahvuse dekonstrueerimist nimetatakse tihtipeale "avatud rahvusluseks", kasutatakse manifestis terminit "nutikas ränne".

Ehk Eesti tulevikku nähakse multikultuurilise ühiskonnana sarnaselt Rootsile. Iga soovija saab eestlaseks ning iga inimene, kes nii arvab, on automaatselt siin "kodus". Sellist arusaama rahvusest nagu ka rändest iseloomustatakse lausega: "Vaimult suur riik ei võitle enda mineviku ega oma rahvaga".

Siinkohal ongi kummastav aga asjaolu, et Eesti juba on väga avatud ja ka sõbralik riik. Meie ettevõtted ja ülikoolid on täis kõikjalt üle maailma siia saabunud tarku inimesi ja loodetavasti tuleb neid meile sama palju siia nii õppima kui ka tööle edaspidigi.

Mulle teadaolevalt ei vastusta isegi EKRE ja veel vähem Isamaa nutikat sisserännet, sest see on ükskõik mis toimiva nüüdisaegse riigi jaoks paratamatus. Vastu ollakse pigem mõtlematule ja meile kahju toovale sisserändele. Oht jääda vähemuseks oma enda ajaloolisel kodumaal on reaalne; nagu ka oht sellest tulenevateks sotsiaalseteks katastroofideks edaspidi.

Rootsilikud multikulti-stsenaariumid ei toimi päriselus ja need on läbikukkunuks kuulutanud isegi Saksamaa kantsler Angela Merkel.

Ettevaatus ja läbikaalutletus sisserände puhul on meie riigi ja kultuuri kestmajäämise seisukohalt sama oluline või olulisemgi kui liikmelisus NATO-s. Nende teemadega peab tegelema just nüüd ja praegu. Kümne aasta pärast on juba hilja.

Ka venekeelse elanikkonna päris kokkukasvamine Eestiga on protsess, mis võtab tõenäoliselt aga sajandeid. Seda muidugi eeldusel, et meist vahepeal ei saa taas "lääne väärtusi" kandvate riikide pisukese pahameele, kuid praktilise heakskiidu saatel Vene Föderatsiooni või mõne muu uue liidu sõbraliku pere osa.

Unistused sellest, kuidas üle sajamiljonilise suurrahva diasporaa järsku päeva pealt hakkab "eestlaseks", on ülim naiivsus. On teostamatu unistus, et ühe rahva – ja venelaste puhul veel lisaks suure kultuurrahva – liikmed niisama eestlaseks hakkaksid lihtsalt põhjusel, et meie doktriin nii nõuab. Meie keskmine venelane hakkab selle peale lihtsalt naerma.

Aastakümneid võtva protsessi käigus saab kahtlemata suur osa siinseid venekeelseid inimesi oma hariduse eesti koolist, tekib rohkelt segaabielusid ja lõpuks omandab kogukonna valdav enamik ka eesti keele rahuldaval tasemel. Kuid ka pärast kõikide täna seda lugu lugevate inimeste surma – meie lapselapselaste ajastul – ei ole venelased kindlasti saanud eestlasteks, vaid moodustavad ikkagi oma kogukonna.

Suuremamahulise sisserände jätkudes moodustub meile aga lisaks veel väga suur kogus eri piirkondlikke ja rahvuslikke kogukondi. Need kogukonnad ei satu tulevikus teravasse konflikti mitte ainult käredamaloomulise vene kogukonna ja ka eestlastega, vaid hakkavad omavahelisi ajaloolisi, usulisi ja rahvuslikke tülisid edasi pidama ka Eesti pinnal.

Mõtlematu sisseränne on potentsiaalne katastroof, mis võib saada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmajäämise seisukohalt saatuslikuks. Saksa, prantsuse või ka vene "rahvus" ja kultuur ei kao mitte kuhugi – sest kultuuri kandjaid on kümneid ja sadu miljoneid.

Väikeriikide puhul on aga oma identiteedi ja just rahvusliku iseolemise ja eripära säilitamine füüsilise ellujäämise küsimus. Meie rahvusliku identiteediga mängimine on ohtlikum, kui Eestis hakkaks keegi reaalselt plaanima NATO-st väljaastumist.

Poolelijäänud maailmarevolutsiooni jätk

Parempoolsete manifest on niisiis sotsiaalliberaalne ja progressivistlik. Aga ennast rahvusliku ja konservatiivsena defineerivas erakonnas on see täiesti arusaamatu.

Ehk pigem on allakirjutanud rahulolematud erakonna enesedefinitsiooniga, mis kõlab nii: "Isamaa on erakond, mis lähtub rahvuslik-konservatiivsest maailmavaatest, demokraatlikest põhimõtetest, kandes isamaalisi ja kristlikke väärtusi."

Parempoolsete manifest on aga Isamaa peapõhimõtete vastane ning pigem ehk lähedane nii Reformierakonnale kui pigem isegi sotsidele ja Eesti 200-le.

Kui Eestis tahab keegi olla vastutustundlik parempoolne või konservatiiv, siis ärgu tehtagu manifeste mitte vasakpoolsuse vastu, vaid traditsioonilise vasakpoolsuse ja sotsiaaldemokraatia tagasitulekuks või siis sünniks.

Tuleks pigem hea seista selle eest, et võimalikud partnerid vasakspektrist või tsentrist oleksid võimalikult väärikad ja head. Sellised vasakpoolsed, kes ei ürita meie maal läbi viia maailmarevolutsiooni ja kõike traditsioone kas hävitada või pea peale pöörata, vaid oleks konstruktiivsed ja päriselt oma ja teiste kodu, pere ja rahva eest hoolt kandvad.

Vasakpoolne ja sotsiaaldemokraatlik mõte on iga kaasaegse riigi toimimiseks hädavajalik. Ka parempoolsete valitsuste ajal peab olema olemas see jõud, mis annab märku, kui mingit ühiskonnagruppi või elu aspekti on vaja kaitsta ja toetada, sest nad on jäänud ebaõiglaselt "parempoolse poliitika" tõttu hätta.

Meie praegune vasakpoolsus ei seisa hea mitte meie tööliste, vaeste, perede või ka kultuuri kestmajäämise eest, mis peaks olema klassikalise vasakpoolsuse peamised sihid, vaid propageerib meie maal Interrinne 2.0 kombel maailmarevolutsiooni ja kõikide kultuuride ühtesulamist koos traditsiooniliste kultuuriliste, rahvuslike ja ühiskondlike mehhanismide kadumisega.

See ei ole mitte sotsiaaldemokraatia või traditsiooniline vasakpoolsus, vaid poolelijäänud maailmarevolutsiooni aktiivne jätk. Ennast "lääne väärtuste" taha – millest tihtipeale ei osata isegi ühte eraldi nimetada või iseloomustada – maskeeriv progressiivne liberalism või sotsialism.

Parempoolsed ja vasakpoolsed, liberaalid ja konservatiivid ja nende omavaheline alatine maailmavaateline võitlus ja pinge ongi pigem hea. Kaotada neist üks ära või panna põlu alla viibki ühiskonna totalitarismi langemise ohtu.

Oma erakondadelt võiksime oodata eelkõige maailmavaatelist ausust ja sirgjoonelisust, mitte aga maailmavaatelist pettust või häma. Kui Isamaa peapõhimõteteks on rahvuslikkus ja konservatiivsus, siis peaks see kajastuma ka erakonna liikmete ja eriti parlamendisaadikute maailmavaates, sõnavõttudes ja tegudes.

Hetkel üritatakse aga meile lihatoote nimetuse ja sildi all maha müüa porgandikotlette ehk valijat petta. Viia Isamaa liberaalsesse baaskonsensusse – omavahel näiliselt vastanduvasse, kuid samal ajal rahumeeli üksmeeles hüvesid jaotavasse kartelli –, kus maailmavaade on ainult väline silt rahvaga manipuleerimisel ja populistlikul hämamisel.

Parempoolsus ei pea tähendama südametust

Manifesti üks toetajaid Euroopa Liidu ametnik Henrik Hololei rääkis, et tema toetab sellist Isamaad, kus "euroopalikud väärtused olid esikohal ning kus inimeste vabadusi austati ja avardati". Ta esitab ka seisukoha enda erakonna tulevikuks: "Isamaast peab saama uuesti Eesti kõige Euroopa-meelsem erakond".

Sellega peab täiesti nõusse jääma. Küll aga täiesti vastupidise nurga alt. Nimelt Eesti ongi praegu maailmas euroopalike ja ka lääne väärtuste üheks musterkandjaks. Euroopalikeks väärtusteks on esmalt oma traditsioonide hoidmine ja nendele rajades – mitte neile vastandudes – tuleviku ehitamine. Seda on Eesti üldjoontes suutnud ka saavutada.

Erinevalt Lääne-Euroopast ei madalda me oma ajalugu, hoiame au sees nii emakeelt kui ka rahvuskultuuri üleüldiselt. Eesti oleviku ja tuleviku kujundamisel on meie täiesti selge printsiip olnud eripärase ja ühtlasi ka euroopaliku kultuuri ja traditsiooni kindlustamine ja jätkamine.

Euroopalikuks väärtuseks on läbi ajaloo olnud ka kodanike vabaduste ja õiguste austamine, nagu sellega seonduvalt muidugi ka eraomandi pühaks pidamine. Erinevalt nii mõnestki Lääne-Euroopa riigist on meil endiselt olemas sõnavabadus ja ühtegi inimest ei saa taga kiusata tema ideede või mõtete väljendamise või mõtlemise pärast.

Me ei pea kohustuslikus korras võltsima oma ajalugu, vaikima asjadest, millest me ei taha vaikida. Meil ei ole keelatud otse välja öelda, et me ei salli diktatuure või et meile ei meeldi islamifundamentalistide tehtu.

Meil saab ka otse välja öelda, et me ei soovi siia elama ega ka töötama inimesi, kes siin korralikult käituma ei hakka ja meie külalislahkust kurjalt ära kasutavad. Või ka seda, et me ei soovigi suurt sisserännet ja teadlikult laseme riiki väheseid, kellel siin ka päriselt funktsioon oleks.

Eestis on endiselt turvaline ja äärmuslaste – sh islamiäärmuslaste – rünnakute eest on kaitstud nii homoseksuaalid, juudid, kristlased kui ka üldse kõik kodanikud. See turvalisus ja kodanike õigus olemas olla nii nagu nad ise tahavad, on Lääne-Euroopast tasapisi kadumas ja paiguti juba kadunud. Ka sellest kirjutamine on paljudes riikides küll seadusega lubatud, aga praktikas keelatud.

Euroopalike väärtuste juurde kuulub kahtlemata ka vastandumine inimõigusi mitte austavatele ja sõjaliselt agressiivsetele totalitaarsetele või diktaatorlikele riigikordadele. Eesti on läbi oma ajaloo teinud kõik, et läänemaailma hoiatada ähvardava Venemaa ohu eest ning andnud oma panuse nii Gruusia kui ka Ukraina toetuseks vaimselt ja füüsiliselt abiks olles.

Selleks, et meie läänelikke ja euroopalikke väärtusi kaitsta, kulutame me NATO-s üle kahe protsendi oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele – nii nagu vastavalt lääne väärtuste kaitsmise vajadusele sai enne lääneriikidega kokku lepitud.

Me maksame oma kodanike töö ja vaevaga kinni Lääne-Euroopa kaitsmise kulud, sest meie panustame täieõigusliku ja oma kohustusi täitva partnerina NATO eelarvesse ja tegevustesse. Valdav osa Lääne-Euroopa riike seda ei tee.

Naljaga pooleks võiksime täpselt nagu Donald Trump minna Brüsselisse ja nõuda teistelt riikidelt Eesti ees tekkinud võla kinni maksmist. Ehk makske enne riigikaitse eest arve ära – ja siis räägime muust edasi!

Mida näeme aga neis idealiseeritud lääneriikides kohapeal? Saksamaa ehitab NATO liitlaste selja taga Vene gaasijuhet ning garanteerib seega vene imperialistliku nomenklatuuri võimulpüsimise jätkumist.

Saksa endine kantsler Gerhard Schröder töötab otseselt Vladimir Putini alluvuses. Saksa praegune president Frank-Walter Steinmeier kutsus aga välisministrina NATO-t üles lõpetama Venemaad ärritavad NATO sõjalised õppused Balti riikide kaitseks nimetades neid otse "sõjaõhutamiseks".

Soome pugemine Venemaa ees on täiesti ebamoraalne ja lähtub eranditult ainult iseenda hetke lühiajaliste huvide kaitsest – tugevama ees üritatakse pugeda väärtuste ja ka päris füüsilise turvalisuse hoidmise asemel. Paljudel soome sõpradel, ohvitseridel ja poliitikutel, on oma riigi pärast häbi, sest nii toimides hüljatakse Soome ja Euroopa väärtused ning ka sõber Eesti.

Prantsusmaa on avalikult kutsunud üles suhete taastamisele Venemaaga. Pea mitte ükski meil idealiseeritavatest Lääne-Euroopa riikidest ei täida oma liitlaskohustusi NATO ja seega ka Eesti ees.

Peale Poola, Balti riikide, Ühendkuningriigi ja USA ei ole meil selles osas päris liitlasi – on ainult silmakirjatsevad ja enda hetkeheaolu peale mõtlevad lääne ja Euroopa väärtustele nii jõu kui ka nõuga vastuseisvad liberaal-progressivistlikud ideoloogiad, mille jaoks sõna "väärtus" ei tähenda peale lammutamise ja omakasu – tihti lihtsalt võimaluse Euroopa maksumaksja kulul kenasti elatuda – mitte midagi.

Päris lääne ja Euroopa väärtused asuvadki meil Eestis koha peal. Sõltumata erakonnast – me ei peaks mitte kohapealsetele kodanikele ja elanikele jutlustama lääne väärtustest, mis saabuvad Brüsselist, vaid neist lääne ja Euroopa väärtustest, mis meil on endiselt kõige puhtamal ja ausamal kujul olemas ja alles ning mille Lääne-Euroopa ise on pea täies mahus minetanud.

Eestis oma traditsiooni (nii rahvaliku kui ka kristliku) väärtustamine, inimõiguste ja sõnavabaduse austamine ning panustamine riigikaitsesse ja vastandumine diktatuuridele ongi need lääne ja Euroopa väärtused. Peaksime misjonäridena neid Brüsselis tutvustama ja lausa peale suruma. Ütlema, et Euroopa peaks häbenema seda, millist põhimõttelagedust lastakse sündida ning igal võimalusel tooma ennast vaba ja demokraatliku ühiskonna musternäidisena.

Meie saime ja jäime eurooplasteks – lääne-eurooplastel seisab aga ees pikk tee, et eurooplasteks tagasi saada. Loodame, et ka Isamaa ja kõik teised erakonnad sõltumata maailmavaatest jäävad kaitsma lääne ja Euroopa väärtusi ning eemalduvad üha enam maailmavaatelisest hämamisest ja populismist ja julgevad üha enam otse ka oma seisukohti rahvale välja öelda.

Kõige rohkem ootaks hoopiski euroopalikel väärtustel põhineva (kristliku) sotsiaaldemokraatia taastulekut Eestisse. Olukorras, kus vaeste, tööliste, kultuuri, õpetajate, perede ja laste eest ükski vasakerakond ei seisa, on ka mõistetav, et seda tühimikku üritavad täita just ka paremerakonnad, eriti ka Isamaa.

Maksusoodustused vaesematele, oma töötajate õiguste eest seismine ja toetused peredele on muutunud poliitmaastiku teisenedes rahvuslik-konservatiivse mõttevoolu osaks nagu ka klassikaline liberalism.

Parempoolsus ei pea tähendama südametust ja lihtsalt minnalaskmist, või siis meie literaatide ja kultuurilise vasakintelligentsi poolt demoniseeritud neoliberaalsust. Parempoolsus ei saa olla parempoolsus lihtsalt parempoolsuse pärast, vaid siiski millegi saavutamiseks.

Ja kui selle pikaajaliseks saavutamiseks mingil perioodil ongi tarvis rakendada just vasakpoolseid meetodeid, siis sellises toimimises peitubki tegelikult just konservatiivse eluhoiaku põhituum – ehk olemasoleva ja olnu hoidmine parema tuleviku saavutamiseks, mitte aga lammutamine lihtsalt lammutamise pärast, sest progressiivne dogmaatika nii nõuab.

Tekkinud üldeuroopalikus poliitilises ja ühiskondlikus olukorras on Eesti nii oma ajaloolise kogemuse kui ka euroopalike ja läänelike väärtuste range järgimise ja rakendamise tõttu aga pigem Euroopa kese ja Euroopa väärtuste põhikants. Meile progressiivse liikumise poolt eeskujuks toodavad lääneriigid aga provints.

Minnes kaasa provintsist jutlustatavate võltsväärtustega, ei muutuks Eesti mitte ainult ise provintsiks, vaid provintsi provintsiks. Oleksime nii enda kui ka euroopaliku näo kaotanud kolgas ja kellegi teise mõjusfäär.

Selline iseenda põlgamine ja alaväärseks pidamine ei ole enam mitte millegagi põhjendatav. Peaksime hoopis ise võtma õpetaja rolli ja rääkima Euroopale sellest, kuidas peab ja kuidas on õige elada! Euroopalikke väärtusi peaksime läänele õpetama just meie ise.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: